Keelud ja karistused pole piiride seadmisel sobivad vahendid, sest keelud sunnivad salatsema ja valetama ning varjutavad uued kogemused ebameeldivate tunnete ja süümepiinadega, karistused aga blokeerivad loovuse ning muudavad lapsed tähtsusetuteks, kuna ei arvesta neid kui iseseisvaid ja kaasamõtlevaid partneried. Tihti on keelud ja karistused spontaansed, teenivad vanema või kasvataja vajadusi ja väljendavad abitust. Keelud ja karistusd ning piits ja präänik on segu kättemaksust, enda maksmapanemisest ja kimbatustest ning viitavad sellele, et puuduvad kokkulepped ja reeglid, mis aitaksid keerulisemate olukordadega toime tulla. Piirideta ükskõiksus kasvatuses tähendab seda, et vanemad või kasvatajad ignoreerivad ja sallivad lapse ,, piiririkkumisi" nii kaua , kuni nad seda enam välja ei kannata. Ignoreerides lapse korrarikkumisi pikemat aega, täiskasvanud ainult soodustavad neid. Lapsed seevastu mängivad seesuguseid võimuvõitlusi läbi kuni ägedate kokkupõrgeteni
3.2 Isikunimekorralduse areng 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani 1888. a avaldatud senati otsuse kohaselt võimaldati perekonnanime muuta, kui see oli inetu ja sündsusetu ning andis kaaskodanikele alust nimekandjat pilgata. Avaldus tuli esitada keisri nimele, kes otsustas nimemuute ( , 87, 1888, . 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nimemuuted (Prii- ehk liignimede muutmisest, kaotsi-läinud priinimede kui ka vanade maksmapanemisest. Olevik 7.04.1904, nr 14). 3. juunil 1891 kinnitas keiser riiginõukogu otsuse, mille kohaselt tuli alates 1. jaanuarist 1892 hakata ev. luteriusu kogudustes kirikuraamatuid vene keeles pidama. Dokumentide väljastamisel varasemate kirikuraamatute põhjal tuli saksa- või muukeelsele originaalkirjapildile lisada venekeelne vaste (W. R., Kirikuraamatute ärakirjade keel. Postimees 1915, nr 294). Seega suurenes segadus eesti nimede kirjapildis veelgi. Ühe ja sama perekonna üks ja sama
annaabi.ee 
