Rainer-Maria Rilke
Luuletaja
tunneb siin end maailmana ja maailma
loovuse printsiibina, jõudes koguni
tõdemuseni, et Jumal ise on maailma
looming, ilma maailma ja luuletajata
kaotaks Jumal mõtte. Taoline
mõtterõhuline luule oli omas ajastus
erandlik. Filosoofiline kallak jätkus ja
süvenes veelgi läbi Rilke järgnevate
kogude: ,,Pildiraamat" (1902, 1906) ja
,,Uued luuletused" (1907, 1908). Neis
koondas Rilke oma tähelepanu tihti
mingile kindlale objektile, mille kui
mikrokosmosega
liikuvaid seoseid makrokosmosega
(elukõiksusega) ta püüdis tabada.
,,Uutes luuletustes" Jumala kujund
taandus; seda
asendasid inglid täiuse sümbolitena.
Vähehaaval
laienes Rilke luules vabavärsi osa,
tema luule haripunktiks said aga kaks
hilist luuletsüklit: ,,Sonetid
Orpheusele" (55 luuletust, 1922) ja
,,Duino eleegiad" (1923, kümme
vabavärsilist eleegiat, mis valmisid
Duino lossis Aadria mere ääres).
,,Sonetid Orpheusele" sisaldavad Rilke
küpseimat hermetismi. Jätkub
annaabi.ee 
