"Hingede öö" kui seisukohavõtt ja sõnum
pidid teised.
Osa inimesi püüdis kümne küünega elust kinni hoida ja sellest viimast võtta, juhuks kui see
lähimal ajal lõppema peaks, kuid osa inimesi, vastupidiselt esimestele, ootas oma surma väga.
Inimeseks, kes oma surma ootas oli kindlasti naine, kes leinas oma poega. Ta oli peale poja surma
oma elu seisma jätnud ning ilmselt soovis ta ka ise surra, et jälle oma poega näha ja temaga koos
olla.
Minu arvates ei saa kõiki majasolijaid väga üksikasjalikult kirjeldada, sest selles raamatus ei
olnud tähtsad inimesed ise, vaid tunne, mida need inimesed endas kandsid ja edasi andsid. Kogu
selle maja tähtsus seisneski tunnetes, mitte nii väga mingite asjade kirjeldustes. Kirjelduse
kokkuvõtteks saab vaid öelda, et kõik käis kiiresti, kõike oli palju ja see oli segane. Kuid see tunne,
mida see raamat endas kandis, oli pisut kurblik, suur tähtsus oli hirmul üksinduse ees ja veel kõige