Viivi luik referaat
missugune oli ilm. Oli sulalumi, oli sombune, udune ilm, must jää oli lume alt
välja sulanud.
Alles möödunud suvel tuli välja, et ma ei seisnud seal võsa varjus mitte emaga,
vaid vanaemaga, ja et me ei seisnud seal mitte sugugi selleks, et küüditamist
vaadata, vaid et vanaema oli mures ja ootas ema koju. Ema oli ennist
pahaaimamata läinud sinna talusse tühja piimanõud ära viima ja ei tulnud enam
tagasi. Hiljem selgus, et ta oli kinni peetud, kui küüditajad tulid. Teda oleks
koos majarahvaga ree peale pandud ja minema viidud, aga seal juhtus olema
üks omaküla mees, kes teadis, et ema pole sealt talust ja et tal on kodus väike
laps. See mees, kes oli küll veendunud kommunist, kuid uues võimus pettunud,
nõudis, et las see tüdruk läheb, ja tema sõna peale lastigi ema lahti. Nii ma
nägingi oma ema uuesti, ilma et ma eluaeg oleksin teadnud, kui noatera peal
see tookord oli. Kõige rohkem üllatas mind see, et see asi ALLES NÜÜD välja
tuli! "