võimalik keeleteaduslikust vaatepunktist analüüsida ning kuidas esineb üksikutes tekstides. Teatud liiki tekstides on võimusuhetel suurem roll kui teistes, ideoloogilisus mõnes suurem kui teises. Kõige külgetõmbavam on olnud avaliku keelekasutuse võimusuhete uurimine. Avalik keelekasutus on institutsioonide keelekasutus. Tänapäeva ühiskonna sotsiaalse praktikaga seotud institutsionaalsed tekstiliigid on ajakirjandustekstid, poliitika- ja majanduskeel, ametnike ja kodanike suhtlemine. Neis tekstides tõuseb keele ja võimu suhe eriliselt esile, sest teksti looja ja vastuvõtja pole võrdses positsioonis. Suhteid määravad sotsiaalne kontekst ja positsioonid. Sotsiaalsed tingimused määravad diskursuse omadused (R. Kasik „Võimu keel“, ERÜ aastaraamat, 2008). Kriitilise lingvistika arendasid välja inglise uurijad 30a tagasi. Teadusharu vundament on 1979 ilmunud 2 raamatut: „Keel ja kontroll“ ja „Keel kui ideoloogia“
reklaamid ja Holliwoodi B- katekooria filmid, telemängud, kriminaalse või erootilise sisuga odavad raamatud.Postmodernistliku ajastut iseloomustab aga ka keelelise ühtsuse lagunemine ning väljendusliku keskonna fragmenteerumine(killustumine).Kultuuris tekivad väikesed keelekasutajate grupid, kes räägivad oma imelikku ja teistele arusaamatut privaatkeelt.Nt. erinevate erialade esindajad kõnelvad kindlat sõnavara ja koode sisaldavaid erikeeli(majanduskeel, IT- keel, moodsa kunstikriitika keel jne.).Erikeelte alusel moodustuvad ühiskonnas väikesed ühe eriala või valdkonna inimesi koondavad rühmad, kes teist keelt kõneleva grupi tegemisi ei mõista. Tänapäeva kunstnik on minetamas oma individuaalset stiili ning tema meetodiks saab ajalooliste stiilide imiteerimine ja nendega mängimine, kusjuures selles puudub igasugune kavatsuslik paroodia taotlus.Jamesson möönab, et sellises
annaabi.ee 
