aitades, mis olid tavaliselt rehielamu kambripoolse otsa lähedal. Tavaliselt oli taluõuel kaks aita: viljaait, kus hoiti vilja ja teisi toiduaineid, ja riideait. Tihtipeale oli siiski ka kolmas ait liha, kala, piima ja piimasaaduste tarvis. Laudad asusid tavaliselt reostuse vältimiseks õue madalamas küljes ning koosnesid enamasti mitmest ruumist, mis olid mõeldud erinevatele loomadele ja heinte hoidmiseks. Saun oli tuleohutuse tõttu alati õuest veidi eemal, tavaliselt madalamal. Teiste majandushoonete asukoht polnud nii kindel. 19. sajandil levis Eestis kahte tüüpi tuulikuid pukktuulik ja hollandi tuulik. Neist vanem on pukktuulik, mis levis Eestisse umbes 14. sajandil. Eesti pukktuulikutel on paar kive ja mõnikord ka erinevaid kõrvalfunktsioone. Pukktuulik koosneb väga looduslähedasest toorainest. Neid iseloomustab üldiselt mördita laoga kivijalg ja päripäeva pöörlevad tiivad. Pukktuulik oli igal suuremal talul, väiksematel taludel mitmepeale ühine. Enamasti kasutati
Esimesest abielust sündisid pojad Axel Georg, Hans Heinrich ja Bernd Eduard. Teistkordselt abiellus Eduard von Nolcken 29. oktoobril 1915. aastal Tartus Helene Pauline Charlotte Freiin von Engelhardtiga, kellega tal sündisid poeg Burchard Arthur ning tütred Anna Elisabeth ja Brigitte Alice. Eduard von Nolckeni suurimaks ettevõtmiseks olid mastaapsed ehitustööd, mille tulemusena valmis lisaks uhkele heimatstiilis peahoonele ka suurejooneline kogu Eesti kontekstis silmapaistev majandushoonete kompleks. Mooste Nolckenite isiklikku kirjavahetust on tänaseks alles äärmiselt vähe, kuid vähestest säilinud kirjadest võib leida väga huvitavaid andmeid perekonna omaaegse suhtluse ning tööde ja tegemiste kohta. 3 Mõisa-ala iseloomustus 5 Riia arhitekti August Reinbergi poolt projekteeritud Mooste mõis, mis asub Tartu-Räpina maantee ääres, on Eesti üks hooneterikkamaid ning terviklikult säilinud mõisaid
Valgamaal, Tartumaal), kuid palju vähem, seda ka Eesti kubermangus Virumaal. Kõige rohkem said varaliselt kannatada Harjumaa mõisad, seejärel Pärnu- ja Läänemaa mõisad. Hiljem kahjude hüvitamiseks koostati kroonu laen mõisnikele. Laenusaamisel eelisolukorras need mõisad, kus hävisid ka muud majandushooned, nagu piiritusevabrikud, inventar, tooraine. Suurem osa laenusummast läks aga mitte majandushoonete taastamisele, vaid peahoonete taastamiseks. Sisustuse taastamiseks üldreeglina laenu ei antud. Laenuandmine oli piiratud, seda ei saanud suurem osa kahjustatud mõisate valdajaid. Esmajärjrkorras läks laen majandustegevuse taastamiseks. Et laen oli pikaajaline, siis hilisemate sündmuste pärast jäigi suurem osa sellest saamata. Mõisnikud lahendasid kahjude hüvitamise probleemi osaliselt n.ö. omaabi korras pangaühistute,
saun, mõisateenijate elamu, hobusetall, tallimeeste elamu, vankrikuurid, viljapuuaed ja linaleotustiik. Kolmanda ringi ehk piiriringi kaugemad majandushooned - küüni, veskid, moonakate majad, samuti kirik ja kalmistu. Neljas ring sisaldab mõisat ilmestavaid kaugemaid objekte - Apollo Belvedere kuju, Kalevipoja säng. Suur osa kõrvalhooneid asus rühmadena peahoone lähemas ja kaugemas ümbruses - kokku oli neid väga palju. Suurem majandushoonete kogum asetses peahoonest 400 meetri kaugusel läänes Tartu-Kodavere tee ääres - valitsejamaja, laudad, sepikoda, töölistemajad, vesiveski jms. Seal asetses enne praeguse lossi ehitamist arvatavasti ka varasem mõisakeskus - arvatakse, et hilisem valitsejamaja (praegune vallamaja) oli varasem peahoone. Mõisa viinavabrik ja tellisetehas asetsesid pargist põhja pool teisel pool paistiiki (muinasaegse linnamäe läheduses)
Ümbeehitus teostati oma aja kohta väga stiilitundlikult. Kõige väärtuslikumad on autoritööna valminud sepisdetailid. Hobusetall Hoone ehitati 19. sajandil ja renoveeriti nõukogude ajal korterelamuks, lisades teise korruse. Käesoleval ajal on vahepeal kasutuseta seisnud ja lagunev hoone OÜ ZOROASTER poolt ümber ehitatud kontorhooneks. Algselt pikk ja madal paekivihoone, krohvitud välisseintega, kaetud kõrge kelpkatusega. Ehitis võib olla peahoonega üheealine. Majandushoonete kastell 19. sajandist pärinevad mõisa majandushooned paiknesid kastellilaadselt ümber nende keskele moodustunud sisehoovi, mille lõunapoolse külje moodustab eelpoolmainitud hobustetall. Selline paigutus on iseloomulik enamikele mõisakompleksidele Eestis. Nõukogude ajal ümber ehitatud meierei ja loomalaut seisid aastaid varemeis ning on praegu OÜ ZOROASTER omanduses. Hooned olid algselt viilkatusega eklektilises laadis ehitised, milline välisilme pärineb rekonstrueerimisest 19
Katusekorrusega klassitsistlikpeahoone valmis mõisas 1838. aastal. Poolkelpkatusega ning põhiosas ühekorruselisel peahoonel on kolme akna laiune kahekorruseline keskosa.Keskosa kaunistab segmentkaarse aknaga kolmnurkfrontoon ning seinapinda liigendavad pilastrid. Peahoone ümbruse kõrvalhooned moodustavad stiilse ühtse ansambli. Peahoone esise peaväljaku äärtel asuvad maakivist aidahooned, mille fassaade ilmestavad lahtised kaaristud. Peahoone vastas paikneb väike valitsejamaja. Majandushoonete kompleks paikneb peahoonest kirde pool, kus asuvad laudad, kaaristuga tallihoone, vesiveski jt ehitisi. Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Suure-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Viljandimaale Suure-Jaani valla territooriumile. Lahmuse (Lachmes) mõisa kujunemine Mõisast üldiselt 1584. aasta maarevisjonis mainitakse Laima küla, mis oli poolakas Alexander Trojanowski valduses. 40 aastat hilisemas revisjonis märgitakse Trojanofski mõisa Layhama külaga. 1594
Saksamaalt). Hiljem, stiilsete peahoonete - härrastemajade ja losside tekkides jäi häärber enamasti valitseja või teenijate majaks. Mõisaasula ise ei olnud territooriumilt kuigi suur. Kaitseks metsloomade vastu oli see ümbritsetud kõrge lattidest või vitstest punutud taraga. Häärber asus ansambli keskosas, sageli põhja-lõuna või edela-kagu suunas orienteerituna. Kohaliku ja võõra ehitustraditsiooni kõrvuti esinemist võis täheldada ka mõisa õue- või majandushoonete juures. Mõisa õuel paiknes paar lihtsat ürgeesti ehitust (suveköök, saun, ait, tehi). Võõrapärastest, osalt Saksa päritolu majandusehitustest oli mõisaõuel suur nelinurkne karjaaed, mida kolmest või neljast küljest piiras lautade rida. Võõrapärane ehitis, mida talurahvas ei tundnud, oli ka hobusetall (Eesti mõisad 1994). Kõrgarhitektuuri meenutas neis väikemõisates juba renessanssarhitektuurist pärinev sümmeetriataotlus ning rõhutatud kesktelg (Maiste 1996).
annaabi.ee 
