Tõde ja Õigus II Terve tekst
peab tal kõik korras olema. See pole küll just minu asi, aga see, kellesse ta puutub, puutub
pisut ka minusse, nii et tema asi on ikkagi nagu minu asi. Tema oli nimelt vaga ja vaikne
maatüdruk ja mina võtsin ta nii-öelda armu poolest ja isalikust tundmusest oma juure, et ta
õpiks pisut elu tundma ja et temast saaks inimene, mis oleks juba õige ja täisinimene, nagu
seda öeldakse. Nõnda siis olen mina temast tõsise inimese teind ja oma majaluku, kes teab, et
kõik pole hõbe, mis haljas, ega kõik kuld, mis hiilgab. Aga mis peab temast peale minu surma
saama? Tema ei või ometi iga matsiga leppida, ega? sest ta on pisut nagu koolitud juba, ainult
et saksa keelt ei mõista, ehk olgu siis et mõne sõna, mis ta minult on kuulnud. Sest sel tüdrukul
on ütlemata hea pea: kord kuuleb ja juba ongi käes, niisuke hea pea on tal. Pagana tüdruk oma
peaga! Muidugi, see maja siin jääb temale, seda peate teadma, sest seda oskab tema kõige