väikestes külades. Esialgu tegelesid nad põhiliselt maaharimise (nisu, oder, kaer, rukis, lina, hirss, aedviljad) ja loomakasvatusega (kõik ruutud koduloomad), hiljem tutvusid nad roomlaste vahendusel viinamarja-ja puuviljakasvatusega. Asustus põhines sugukonnal . Haritav maa jaotati sugukonnaliikmetele välja siiludena ja harimiskohustusega; sugukonna ühisvaldusi (mets, karjamaa, vesi jms) kasutati koos. Eraomandiks oli taraga ümbritsetud valdus (maja ja talu õuemaa), mis oli majajumaluste asukohana ning esivanemate matmispaigana püha. Ühiskonnas oli kolm seisust. 1. Aadli moodustasid suguvõsad, kes arvasid end pärinevat jumalatest. 2. Vabad inimesed moodustasid elanikkonna kaitsevõimelise põhiosa ja neil olid poliitilised õigused. 3. Vähemvabad (või poolvabad) koosnesid vabakslastutest ja lit' idest (laeti, lassi). Germaanlastel puudus kirjutatud õigus, oli vaid mõistuspärasel korraldusel rajanev ja suuliselt edasiantav tavaõigus
Vastavalt arhailisele õigusele ei kuulunud õigused mitte üksikisikutele, vaid sugukondadele ning kõige väiksem õiguslik üksus võis olla perekond. Perekond õigusliku ühendusena allus perekonnapeale (pater familias’ele). Ülejäänud perekonnaliikmed – naine (enamikel juhtudel), lapsed, teised sugulased, muud alluvad ja orjad - kuulusid tema võimu alla. Algselt elas see perekond talus, mille majandamisest nad elatusid. Majajumaluste kummardamine ühendas neid ka usuliselt. Perekonnapeale kuulus praktiliselt täielik võim – potestas või siis manus, mis võis olla isegi elu ja surma üle. Manus ehk käsi oli Roomas sageli kuuluvuse sümboliks (näiteks võõrandamisel – mancipatio). Ka perekonnas tähistas käsi nii valitsevat kui ka kaitsvat kätt. G.1, 119. Est autem mancipatio, ut supra quoque diximus, imaginaria quaedam venditio: quod et ipsum ius proprium civium Romanorum est; eaque res ita agitur:
annaabi.ee 
