luuletaja". o Rõhutati kiindumust ja hellust laste suhtes, võimet olla laps täiskasvanunagi, mõista ja sisse elada lapse hingeellu. See on lasteluule kirjutamise üheks eeltingimuseks. o E. Enno oskab puudutada lapsele, eriti väikesele lapsele oluliste elunähtuste ringi, milles suurt osa etendab loodus oma mitmekesiste eluavalduste ja meeleoludega. Loomad, putukad ning linnud, mahlakannid, tuul ja vulisev läte saavad värssides elavaks ja hingestatuks, on lapsele lähedased ja mõistetavad, kuid samal ajal poeetiliselt kõrgemal tegelikkuse lihtsast reprodutseerimisest. · E. Enno esimene lastevärss, religioosse hoiakuga ,,Andi unenägu", avaldati ,,Lastelehes" 1902.a. · E. Enno lastelaulude pealkirjad peaksid lausa üldrahvalikus mastaabis ellu äratama ja
ning oli pikemat aega selle toimetajaks. Enno luulet on nimetatud hämarasõnaliseks ja raskeks, aga ka pehmeks ja unistavaks. Lastelaulud moodustavad Enno loomingu päikesepaistelise poole, kuid miskit luuletaja olemuslikust igatsustundest ja sellega seotud poeetilisest nukrusest ulatub ka siia. Enno oskab puudutada lapsele, eriti väikesele lapsele oluliste elunähtuste ringi, milles suurt osa etendab loodus oma mitmekesiste eluavalduste ja meeleoludega. Loomad, putukad ning linnud, mahlakannid, tuul ja vulisev läte saavad Enno värssides elavaks ja hingestatuks, on lapsele lähedased ja mõistetavad, kuid samal ajal poeetiliselt kõrgemal tegelikkuse lihtsast reprodutseerimisest. Enno toetub nagu Söötki rahvaluuletraditsioonile ning kasutab kõlakujundeid, mis tema värssides on alati funktsionaalsed. Hiiretips läks putru keetma... ehk „Puder“ luulekogust „Üks rohutirts läks kõndima“ 13. Realistliku lastekirjanduse tunnused ja liigid
annaabi.ee 
