Lisaks kanamunadele korjati kevadel metsa ja merelindude mune. Mune tavaliselt keedeti, munad võiga vahustatud, andsid leivale hea katte. 20 sajandi alguses kui piima ja mune jätkus, tehti odavat ja käeparast lumepalli suppi. Uute küpsetamis võimaluste tekkimisega hakkasid levima biskviit, tortide, kookide küpsetamine. Biskviitide vahele pandi haput moosi ja peale kodust või suhkruga vahustatud kreemi. Kevadel joodi rohkesti kasemahla. Kasemahlast kääriti heina ajaks mahlakalja lisades sellele leivatükikesi ja linnaseid. Igapäevasteks jookideks oli ka hapuroka taar või kali. Õlu oma suure toite väärtusega energia ja vitamiini rohkusega oli toidulaual tähtis osa. 15 sajandil hakati liivimaal viina põletama. Viinast õllele konkurenti ei saanud. Õlu oli osaline pidudel. Õllest valmistati soe õlu. Vana pidulik oli meest kääritud mõdu. Mõdu keedeti meest ja veest, ning lasti mõni nädal käärida. 19 sajandi lõpus hakkas levima kohvi ja tee joomine
Ehtsat juustu tehti vaid rannarootsi aladel ja mõisates. Eesti talurahvas seda ei tundnud. [] Argi- ja peojoogid Peale hapuroka olid igapäevasteks jookideks taar ja kali. Taari tehti jämedast odrajahust või linnasejahust hiljem rukki- või segajahust. Taarile lisati sageli kadakamarju. Oli ütlus: igal talul oma taar. [] Kevaditi joodi rohkesti kasemahla, mida hea kask võis anda kuni 150 toopi. Kasemahlast kääritati heinaajaks mahlakalja, lisades sellele rukkijahu, linnaseid, leivakoorukesi jm. [] Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Palju kasutati meejooki (või meeõlut), mis valmistati meest, veest ja pärmist. [] Põline peo- ja tavandijook oli õlu, mida Eestis tehti arvatavasti juba I aastatuhandel pKr. Vanaaegne pidujook, kääritatud mõdu on sajandeid kõrvale jäänud. Õlletegemine on traditsiooniline meeste ülesanne. Tooraine on oder, mis pandi kottidesse ning jõkke või järve
annaabi.ee 
