ning lisasid kaunistused ja graveeringud. · Spetsiaalsete tubakaseadustega määrati öra reeglid ja rituaalid mida vesipiibu tõmbamisel pidi järgima. Kultuur · Vesipiip on levinud kõigis araabiamaades. · Araabiamaades ei kutsuta iial "piibutama" võõrast inimest, keda ei usaldata või ei peeta sõbralikuks. · Araabiamaades peetkase eakamate tõmbajate seas parimaks musta, nn. "mee" tubakat. · Nooremad eelistavad rohkem Egiptuse ja Bahreini mahedamaitselist õuna - või kirsitubakat. · Mõnes riigis tuuakse restoranides lauda vesipiip peale ühtusööki. · Üheski araabia riigis ei nimetata piibutõmbamist lihtsalt suitsetamiseks vaid auväärseks osaks selle maa traditsioonidest, kultuurist ja elulaadist. Fakte vesipiibust · Iga kümnes egiptusest naasnud turist toob kaasa vesipiibu. Vesi ei tee vesipiibu suitsu kahjutuks. Kuna vesipiibu suits sisaldab nikotiini on see sama sõltuvust tekitav, kui teised tubakatooted.
violetsetest -- hästi arenenud õiepungadest. Porrulauk Porrulaugu väärtuslik ja maitsev osa on lehetuppedest moodustuv õrnakoeline vars koos selle sibulaga. Tarvitatakse ka noori rohelisi lehti. Porrulauk ei ole eriti vitamiinirikas, kuid sisaldab rohkesti kõiki vajalikke mineraalaineid. Tal on pikad silinderjad sibulad ja söödavad mahlased lehe alumised osad. Toiduks tarvitatakse porrulaugu mahlakat mahedamaitselist lehetuppedest moodustunud ebavart. Porrulauku kasutatakse peamiselt maitsejuurviljana suppides ja lihatoitudes. Teda võib säilitada talvel avamaal ja kevadel kasutada kui värsket köögivilja. Võib ka talvel keldris niiskesse liiva istutatult. Külmikus saab porrulaukku säilitada 2 nädalat. Pesemata porrulauku võib pimedas niiskes keldris hoida 1-3 kuud. Sügavkülmikus säilib hea maitse 3 kuu jooksul. Porrulauk on teistest sibulaliikidest pehmema maitsega
sibulaga. Tarvitatakse ka noori rohelisi lehti. Porrulauk ei ole eriti vitamiinirikas, kuid sisaldab rohkesti kõiki vajalikke mineraalaineid. Porrulauk (A. porrum) on tõenäoliselt Vahemeremaade idaosast pärit kultuurtaim. Külmaõrnuse tõttu kasvatatakse teda tavaliselt üheaastasena, Lääne- Euroopas aga ka kaheaastasena. Tal on pikad silinderjad sibulad ja söödavad mahlased lehe alumised osad. Toiduks tarvitatakse porrulaugu mahlakat mahedamaitselist lehetuppedest moodustunud ebavart. Huvitav on porrulaugu omadus mitte moodustada külgsibulaid. Valkjad või roosakad õied on aga suures kerajas õisikus, mida saab kuivatada ning toredates talvistes taimeseadetes tarvitada. Porrulaugu vesileotisega aknaid pestes peletame eemale tuppatikkuvad kärbsed, kes seda lõhna ei talu. Mõnel pool lisatakse aga peenestatud porrulaugu seemneid isegi hambapastale. Porrulaugusordid on
annaabi.ee 
