Mõningane ettekujutus on meil I aastatuhande lõpu kangelaseepikast, aga seegi põhiliselt hilisemate kirjapanekute põhjal. üleskirjutuste puudumine on loomulik, kui arvestada kultuurisituatsiooni, kirjaoskuse levikut ja seda, et eurooplased õppisid paberit valmistama alles 12. saj. Koos põhiliselt 18. saj. pärit legendiga "pimedast keskajast" on see asjaolu aga lasknud kirjeldada rahvakeelset ja mittekiriklikku laulu ja luulet põlatuna ning mahasurutuna. Rikkaliku keskaegse ilmaliku luuletraditsiooni eksistentsis pole põhjust kahelda. Teame, et hiljemalt 6. saj. tegutsesid kutselised õue- ja rändlaulikud (keltidel bardid, germaanlastel skopid, skandinaavlastel skaldid), rahvalik laul on kõikjal oluliselt suunanud kirikulaulu arengut, alates 8.-9. saj. näeme vaimulikke laule selgelt jäljendamas rahvalikke lauluvorme ning on võimatu tõestada, et nad seda varem pole teinud
lakkamatult kontrolli all hoidma. hoidma Nemedi rass (täpne tähendus ''püha'', ''vaga'') tuli pärast Partholon oni ja jätkas püüdlust, mis laiendas ja täiustas maad ning hoidis ''mitte ''mitte-jumalad'' jumalad'' mahasurutuna. Siis nemad samuti ''läksid tagasi kust nad tulid, või surid'' -- need kaks tegu olles käsitatud mütoloogilises kõnepruugis kui identseid. Nüüdseks olid Iirimaa ja selle põlisasukad valmis vastu võtma Tuatha De Danann Dananni ja talismanid, mille nad linnadest Põhjas toonud olid. Findiasest tõid nad Nuadu(Nuada)
· tulealustusjoon; · koondtule punktid; · laskesektoris asuvad omad üksused ja objektid, k.a tõkked, miiniväljad ja positsioonid; · tingmärkide seletus; · kuupäev ja kellaaeg; · koostaja auaste ja nimi 68 Pilt 2.45 69 2.6 TULELIIGID JA LASKEASENDID TULELIIGID ON: · Üksiklasud: kasutatakse tavaliselt eesmärgiga hoida vaenlast mahasurutuna, laskekiiruseks 10 lasku minutis; · Kiirtuli: kasutatakse vaenlase mahasurumiseks või ründava vaenlase peatamiseks, lastakse üksiklaskudega, laskekiiruseks on 30 sihitud lasku minutis; · Automaattuli: kasutatakse lähivõitluses, rünnaku viimases etapis, tõrjudes tagasi vaenlase massilist rünnakut lähidistantsil, linnalahingus,
Pirita kloostri abtissi kujus on Bornhöe esile toonud vale-vagaduse maski all peituvat julmust, mis ulatub sadismini. Vä arib hindamist Bornhöe poolt j'utustustes saavutatud üdine «ajalooline atmosfä ar». Kuid ei saa jäta mäkimata ka mitmesuguseid faktilisi eksimusi ajaloolise tõpäasuse vastu, mida osalt tingis Eesti ajaloosse puutuvate materjalide väesus ja läitö ota- 455 matus tollel ajal. Nii kujutab kirjanik Jüiö ol alanud üestõsu lõlikult mahasurutuna juba lahingus Tallinna all, kuna aga hilisemad uurimised on selles küimuses toonud olulisi korrektiive. Ebatäsusi esineb ka mõede ajalooliste kujude juures; näteks lastakse Ivo Schenkenberg hukkuda kahevõtluses Gabrieliga lahinguväjal, kuid tegelikult langes Schenkenberg vene väede käte ja hukati Pihkvas. XIV sajandi kohta vaevalt-usutavaid epikuurlikke eluharjumusi on omistatud sepp Villule. Jaanus on pandud lugema Messeenia sõade ajalugu ja
annaabi.ee 
