Maastikul harjutamisel pole suur tähendus mitte ainult tehnika õppimisest lähtudes, veel suuremat käsu toob see vajalike võimete arenemisele. Mäeküljel üles-alla jooksmine ja hüppamine, põiki- ja siksak-liikumine, mitmesugused hüpped jalalt jalale on suure tähendusega jalgade jõu ja siseorganite funktsionaalse võimekuse arenemisele. Juba maastikul tuleb esimestest harjutustest peale selgitada tõukejala õiget mahaasetamist, kere ja pea Õiget asendit äratõukel ja õhulennul. Kohe on vaja kujundada ka äratõuke-eelsete sammude õige rütm. Algul kasutada selleks kol-mesammulist hoovõttu, ülesandega teha viimane samm kiiremini. Sammude pikkuse reguleerimiseks võib käsutada maapinnale asetatud orientiire (jooni, linte, rohututte, võimlemisrõngaid jm.). Hoojala sige tegevuse saavutamiseks kasutada vastavat liikumisülesannet. Selleks on hüpped kõrgemaile esemeile (mätas, vall, mattide hunnik jm.)
sammu vältel ja edasi juba hoojooksul, kuid ilma äravisketa. 3) Viske-eelses asendis on viskekäsi koos palliga õlavööst palju allpool. Soovitus: sama mis eelmisegi vea puhul, rõhutades käe hoidmist kõrgemal õlavööst. 4) Ristsammu lõppedes kallutab viskaja taha, asetades parema jala pidurdavalt ette. Soovitus: harjutada korduvalt ainult ristsammu sooritamist, rõhutades pärast korralikku jalgade kääritamist ristsammul parema jala mahaasetamist otse kere alla ja vasaku jala võimalikult suurt möödumist paremast viske-eelsesse asendisse. 5) Äravise toimub üle kõverdatud vasaku jala. Põhiline vea põhjus on liiga varajane viskekäe rakendumine viskesse. Soovitus: sooritada palju õiges järjekorras viskeid paigalt, siis kolmandalt ehk ristsammult ja lõpuks juba hästi kergelt kiiruselt sooritatud hoojooksult. 4. Kuulitõuge: 1. Millest sõltub tõuke resultaat biomehaanika seisukohast
annaabi.ee 
