magnetilistest omadustest. Olenevalt magneetumise intensiivsusest, mida iseloomustab nende magnetiline läbitavus , võime jagadamaterjalid (ained) ferro- ja ferrimagneetikuteks ning antiferromagneetikuteks. Ferro- ja ferrimagneetikutel on omadus magnetväljas magneetuda ja säilitada indutseeritud magnetväli püsivana sõltuvalt sulami koostisest ja aine siseehitusest. Antiferromagneetikutel magneetuvus on nõrk ja vähepüsiv. Kui indutseerimisel tekib vastupidise magneetumuse suunaga magnetväli nimetatakse materjali diamagneetikuks. Kui materjali magneetumuse suund ühtib rakendatud väljatugevuse suunaga siis paramagneetiliseks. Konstruktsioonimaterjalide kasutusala elektrotehnikas määravad nende mehaanilised omadused: tugevus, kõvadus ja elastsus; füüsikalis- keemilised omadused: kuumus-, kulumis-, korrosioonikindlus ja erinõuded magneetivuse osas. Abimaterjalidena kasutatakse toodete viimistluseks, korrosioonitõrjeks, kattevärve ja lakke,
Väljatugevus on suurem laengute lähedal Laetud kehal kogunevad laengud välispinnale Hõõrdeelekter seletub elektronide üleminekuga ühelt kehalt teisele Elektriväli tekitab induktsioonilaenguid Vool on seda suurem, mida suurem on pinge Vool on seda suurem, mida väiksem on takistus Takistus on väike, kui juhe on jäme ja lühike Pinge ei tapa, tapab vool Ferromagneetikud koosnevad domeenidest, mille paigutus määrab magneetumuse Magnetväli tugevneb ferromagneetikus Magnetväli mõjutab ainult liikuvaid laenguid Vooluga juhtme ümber on magnetväli Magnetvälja muutumine tekitab muutuva elektrivälja ja vastupidi Katse. Hõõglambi ja Hg-lambi spektri vaatamine CD abil. Miks CD valguse spektriks jaotab, pole siin üldse oluline. Katse: pideva spektri erinevatesse kohtadesse paneme punase paberi. Mujal paistab paber mustana, ainult punases piirkonnas on paber punane. Miks?
Magnetostriktsioonilised vibraatorid Magnetostriktsiooniline efekt seisnev materjali lineaarsete mõõtmete muutumisese magnetvälja toimel (otsene efekt) või pöördefekt- magneeditud keha magnetvälja tugevuse muutumises mehaanilise pinge rakendamisel. Magnetostriktsiooni empiirilised võrrandid on tuletatud füüsikute Joul’i ja Villari poolt. Δ= βIH2 Joul’i efekt δΗ= γσ Villari efekt Δ – keha deformatsioon I – magneetumuse intensiivsus δΗ – magnetvälja tugevuse muutumine σ – mehaaniline pinge β, γ - magnetostriktsioonilised konstandid Vaatleme nikkelvardast magnetostriktsioonilise vibraatori toimimist. Eristatakse polariseeritud ja mittepolariseeritud vibraatoreid. Vibraatori polariseerimiseks paigutatakse vibraator teda ümbritsevasse mähisesse. Paigutame mittepolariseeritud vibraatori nõrka vahelduva tugevusega magnetvälja. Magnetostriktsioonilise efekti mõjul hakkab varda pikkus
37. Ainete magneetumine. Magneetumus. Magneetumine - nähtus, mille korral magnetvälja paigutamise tulemusel tekitab aine ka ise magnetvälja. Magneetumus - magneetiku magneetumist on loomulik iseloomustada ruumalaühiku magnetmomendiga. Seda suurust nimetatakse magneetumuseks (magneetumusvektoriks) ja tähistatakse J (A/m). Kui magneetik pole ühtlaselt magneetunud (Suurvariku konspektis just ühtlaselt magneetinud aine, mitte ebaühtlaselt), määrab magneetumuse vaadeldavas punktis avaldis J= pm(summa)/deltaV , kus deltaV on vaadeldava punkti ümbruses võetud füüsikaliselt lõpmata väike ruumala, pm on üksiku molekuli magnetmoment. Summeeritakse üle kõigi ruumalas deltaV olevate molekulide. (Füüsika üldkursus 2) 20 38. Magnetvälja tugevus. Koguvoolu seadus aines. Koguvoolu seadus seob magnetvälja allika magnetilise induktsiooniga. Magnetvälja
suunale, on need momendid vastassuunalised. Seetõttu tekitab välise jõuvälja mõju elektronide orbiitide pretsessiooni, millele vastav täiendav magnetmoment on välise välja suunale vastupidine. See nõrgendab summaarset välja, tekitades diamagneetilise efekti, mis on omane kõigile ainetele. Para- ja ferromagnetismi elektronteooria ei seleta. Lähtutakse oletusest, et molekulil võib lisaks elektroonsele olla veel magnetiline omamoment, mis kutsub esile diamagneetikule vastassuunalise magneetumuse. "Omamomendi" suurus sõltub molekuli ehitusest ja võib olla diamagneetilisest suurem või väiksem. Esimesel juhul "jääb peale" omamoment ja aine käitub kui paramagneetik. Kui vastupidi (elektroonne moment suurem molekulaarsest), on tegu diamagneetikuga. Magneetiku ja dielektriku polarisatsiooni erinevus: kuna väli magnetpulga sees on vastassuunaline elektrilise dipooli seesmise väljaga, orienteeruvad "seesmised dipoolid" piki magnetvälja suunda
1928) auks. Liikuvale elektronile mõjuva jõu suund on vastupidine jõu suunaga, mis mõjub vooluga juhtmele, sest voolu suunaks loetakse positiivselt laetud osakeste liikumise suunda. Elektron kaldub oma esialgsest liikumissuunast kõrvale ja hakkab liikuma ringjoont mööda. Liikumissuuna võib määrata kruvireegliga: kui kruvi liikumissuund ühtib magnetvälja jõujoonte suunaga, siis kruvipea pööramise suund ühtib elektroni liikumise suunaga. 3.7 Materjalide magneetumine Magneetumuse seisukohalt liigitatakse materjale sõltuvalt suhtelisest magnetilisest läbitavusest µ , mis näitab mitu korda on magnetvälja tihedus selles keskkonnas suurem kui vaakumis: · diamagneetikud (µ < 1), näiteks vask (µ = 0,999995) · paramagneetikud (µ > 1), näiteks õhk (µ = 1,000003) · ferromagneetikud (µ >> 1) Välises magnetväljas orienteeruvad aine elementaarmagnetid ümber, nad korrastuvad; ferromagnetid võtavad välise välja suuna. 48
annaabi.ee 
