Vee karedus Looduslik vesi võib sisaldada lahustunud kaltsiumi-ja magneesiumisooli. Sellist vett nimetatakse karedaks veeks. Kareda veega on halb pesta, sest karedas vees seep ei vahuta.Eristatakse kahte tüüpi vee karedust: karbonaatset ehk mööduvat ja mittekarbonaatset ehk jäävat karedust. Mööduv karedus on vee karedus, mis on põhjustatud kaltsiumi- ja magneesiumiühendite (CO32- ja HCO3-) esinemist vees. Sellise vee karedus kaob vee keetmisel, ehk vesi muutub keemilise reaktsiooni käigus kaltsiumkarbonaadi ja magneesiumhüdroksiidi sadestumisel pehme(ma)ks
Vee karedus Eestis on joogivesi enamasti kare elame paesel pinnal ning see sama paekivi teeb karedaks ka meie joogivee. Looduslik vesi võib sisaldada lahutsunud kaltsiumi- ja magneesiumisooli. Niisugust vett, mis sildaldab märgatavas kogues Ca(2pluss) ja Mg(2pluss) - ioone, nimetatakse karedaks veeks.Vee karedus oleneb vees lahustunud mineraalainete hulgast. Peale magneesium- ja kaltsiumisoolade tekitavad karedust ka teised polüvalentsed katioonid nagu Fe, Mn, Ba, Sr, Zn. Karedus määratakse tavaliselt CaCO3 kogusega mg/l. Eriti pehme on vihmavesi ja destilleeritud vesi, üsna vähese karedusega on Eesti lahtiste siseveekogude - jõgede ja järvede vesi
ehituses). Looduses esineb kaltsium CaCO3-na (marmor, lubjakivi, kriit, paas), millest happe lahusega reageerimisel eraldub mullidena süsihappegaasi, vees halvasti lahustuv. Kaltsiumit esineb luudes, veres, kudedes. Magneesiumi ja kaltsiumi vaheline tasakaal reguleerib mitmeid protsesse, sealhulgas südame tööd. Magneesiumi on vaja taimede fotosünteesiks. Karedaks veeks (kaev, allikas, meri) nimetatakse vett, mis sisaldab märgatavas koguses kaltsiumi- ja magneesiumisooli. Seal seep ei vahuta, tekib hoopis helbeline sade. Eristatakse karbonaatset ehk mööduvat (põhjustatud kaltsium- ja magneesiumvesinikkarbonaadi esinemisest vees, väheneb kuumutamisel, kuid tekib katlakivi, mis vähendab soojusjuhtivust ja võib tekitada ummistusi) ja mittekarbonaatset ehk jäävat vee karedust (põhjustatud teistest sooladest, ei kao kuumutamisel). Pehme vesi ei sisalda lahustunud kaltsium- ja magneesiumühendeid (vihm, lumi, jõgi, järv)
teda ainult ühendites, põhiliselt kas dolomiidis või magneesiumkloriidis, mida leidub merevees. Magneesium põleb õhus heleda valge leegiga. Magneesiumhüdroksiid (Mg(OH)2) on valge tahke, vees vähelahustuv aine. Ta on alus ja neutraliseerib seetõttu happeid. Magneesiumsulfaat (MgSO 4) on valge tahke aine, mida kasutatakse lahtistina, naha töötlemiseks ja tulekindlates materjalides. Magneesiumoksiid (MgO) on valge tahke aine, vees vähe lahustuv aine, hapetega reageerimisel moodustab magneesiumisooli. Tal on väga kõrge sulamistemperatuur, seetõttu kasutatakse teda ahjuvoodrite koostises. Magneesiumi avastamislugu: Magneesium on oma nime saanud Vana-Kreeka linna Magnesia järgi. Selle metalli avastajaks on sir Humphry Davy, kel õnnestus 1808 aastal saada seda metalli puhtal kujul. Magneesiumi leidub maakoores 2,1% ja leviku poolest on ta keemilistest elementidest 7 kohal. Magneesium kuulub ligikaudu 200 mineraali koostisesse. Ammendamatud magneesiumivarud on ookeanides ja meredes
kips; meditsiinis, ehituses). Looduses esineb kaltsium CaCO3-na (marmor, lubjakivi, kriit, paas), millest happe lahusega reageerimisel eraldub mullidena süsihappegaasi, vees halvasti lahustuv. Kaltsiumit esineb luudes, veres, kudedes. Magneesiumi ja kaltsiumi vaheline tasakaal reguleerib mitmeid protsesse, sealhulgas südame tööd. Magneesiumi on vaja taimede fotosünteesiks. Karedaks veeks (kaev, allikas, meri) nimetatakse vett, mis sisaldab märgatavas koguses kaltsiumi- ja magneesiumisooli. Seal seep ei vahuta, tekib hoopis helbeline sade. Eristatakse karbonaatset ehk mööduvat (põhjustatud kaltsium- ja magneesiumvesinikkarbonaadi esinemisest vees, väheneb kuumutamisel, kuid tekib katlakivi, mis vähendab soojusjuhtivust ja võib tekitada ummistusi) ja mittekarbonaatset ehk jäävat vee karedust (põhjustatud teistest sooladest, ei kao kuumutamisel). Pehme vesi ei sisalda lahustunud kaltsium- ja magneesiumühendeid (vihm, lumi, jõgi, järv)
annaabi.ee 
