Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid tegelikult kontrollis sedagi keiser. Peale Augustuse surma tugevnes senati opositsioon; selle mahasurumiseks rakendasid JuliusteClaudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud. Peale Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia. Provintside majandus edenes jõudsalt.Riigikord keisririigi ajal:Näiline rahvavõim. tegelt oli võim ühel isikul- "princeps" =imperaator=keiser. poliitiline mõju ka senatil ja magistraatidel. Keisrid üritasid senaatoritega hästi läbi saada, sest senaatorid võisid keisreid takistada ning võimult kõrvaldada. Rooma õigus: kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed. kõirgeim kohtumõistja keiser ja seadused põhinesid tema määrustel. tuli lähtuda rahva kasust, mitte isiklikest huvidest. rooma õigused kujunesid 12 tahvli seadustest ja lähtusid varem asetleidnud juhtumitest (praktilised kogemsued, kreeka seaduste eeskuju. roomlased panid aluse õigusteadusele
Kirjanduses tuntakse Augustuse aega kuldse ajastu nime all. Kõige enam tõuseb esile Vergilius oma teosega ''Aeneis'' min on pühendus Vergiliuse roomlaste legendaarsetele eelkäijatele. Augustusel oli auväärseima senaatori tiitel, ta võttis endale imperaatori tiitli (käskija). Oma nime ees kasutas Augustus kasuisa Caesari nime, Caesari nime kasutasid samamoodi ka järgnevad valitsejad ja nii tuligi Caesari nimest ainuvalitseja tiitel keiser. Augustuse ajal polnud Senatil ja magistraatidel enam endist tähtsust, Rooma kodakondsus anti paljudele, hiljem kõigile vabadele elanikele ja kodakondsus polnud enam mingi eelis. Peale augustust võimul olnud järglased olid lähiknodsete ja Rooma ülikkonna vastu ülekohtused ning said tuntuks tänu enda julmale käitumisele. Hilise keisririigi ajal (3.sajandil) toimusid sageli riigipöörded, kus võimule said madala päritoluga sõdurkeisrid, toimusid kodusõjad, välisvaenlased ründasid riiki
vastased ning oli seega Rooma armee ülemjuhataja. Lisaks sõjalisele võimule võttis ta endale ka ülemvõimu kõigi tsiviilasjade üle. Kuigi sisuliselt rajas ta ühe mehe valitsuse, oli Rooma ametlikult vabariik, keda juhtis princeps – esimene, ehk siis Augustus. Augustuse võim oli põhjendatud auctoritas’ega, tema isiku loodusepoolse legitimeeritusega. Sellele vastandus potestas – ametist tulenev võim, mis oli konsulitel ja teistel magistraatidel ning mida Augustus endale ei soovinud. Auctoritas’el põhines ka printsepsi otsuste seadusjõud, kuigi nad formaalselt seadused polnud. Ametlikult andis rahvas lex de imperio’ga (võimuvolitusi andva seadusega) Augustusele volituse seadusi oma konstitutsioonidega tõlgendada. Põhimõtteliselt allus algselt isegi printseps seadustele, kuigi hiljem leidis rohkem rakendust põhimõte: princeps legibus solutus est. Augustus suutis luua suurepärase valitsusaparaadi, nii et kõik ametnikud, k
annaabi.ee 
