raamat "Kukeseene kuulamise kunst" ilmus kümnendana. Mu jaoks oli huvitav ka see, et Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina, sest endalgi on sarnane soov. Oma kuulsaimates teostes "Metsik lingvistika" (2008), "Lingvistiline mets" (2013) ja "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" (2015), Ta arutleb samuti eesti kultuuri ja eestlaste psühholoogia teemadel. Raamatut esimest korda lehitsedes jäi mul koheselt silma peatükk nimega "PISA test ja maavanaema". Seal oli juttu sellest, kuidas eestlaste hulgas on palju loodusteadlasi just sellepärast, et meie emad-isad ja vanaemad-vanaisad on meid õpetanud loodusest lugu pidama. Just selline maavanaema on ka minul, kes õpetas mind loomi armastama ja ka oma tulevikku selle armastusega kujundama. Nimelt soovin saada ka loodusteadlaseks (veterinaariks) tänu oma traditsioonilisele maavanaemale. Kuid nagu Mikita mainis, on tõesti selline liik vanaemasid kadumas
jagatav – kui kõik oli igaühele oma ja ainus. Sealt ajast on ka kõige ilusamad ja armsamad mälestused – võib-olla inimestega keda pole enam meie seas, kohtades mida enam ei eksisteeri või mis on tundmatuseni muutunud. Üldjuhul on ka nii, et inimestele jäävad eredamalt meelde kõik ilusad ja helged hetked, eriti armsad on alati just lapsepõlvemälestused. Praegusele põlvkonnale on omane, et pea igaühel on kusagil alles veel maavanaema. Sinna on alati hea minna ja põgeneda. Seal ei ole oma elu igapäevaseid probleeme, seal on justkui õhku mida hingata. See on koht mis on kõige ligemal nendele ilusatele mälestustele. Igal eestlasel on mälestustes loodus. See on ka koht kus saab oma unistustesse ja helgetesse aegadesse eksida. 2. Arhailiste eluviiside kadumine on kokku langenud vabanemise ja vabaduse ajaga. Kõik mis oli eestlastele varem keelatud oli nüüd kättesaadav. Kahjuks paljudele tundus see uus mis oli
annaabi.ee 
