ESIMESED SAMMUD ISESEISVUMISE TEEL
taasvallutamiseks. Rinde koguulatus Heinastest (Ainai) kuni Irboskani oli ligikaudu
300 km, seda joont kaitses Eesti poolt 11 800 meest 193 kuulipilduja, 43 suurtüki, 6
soomusrongi ja ühe soomusautoga. Lahingutegevuse alguseks olid rindel asuvad Punaarmee
jõud meie vägedega võrreldes kahekordistunud nii isikkoosseisult, kui ka tehnilises osas.
Kuna maastiku iseärasute tõttu oli raske pidada kindlat rindejoont, siis
põhines Eesti poolne tegevus transpordisõlmede ja maastikuoludest tingitud võimalike
suuremate rünnakusuundade aktiivsel kaitsel. Lõunarinde juhatajaks oli selleks hetkeks
määratud 2. diviisi ülem alampolkovnik Puskar, kellele allutati lisaks jala- ja suurtükiväe
üksustele ka soomusrongide divisjon kapten Anton Irve juhtimisel.
Vastase pealöök oli suunatud Marienburgi (Aluksne), Petseri ja Võru vallutamiseks. Tänu
punasteägedale survele ja arvulisele ülekaalule olid Eesti väed sunnitud 28. veebruariks 1919
annaabi.ee 
