Kunstiretsensioon Maris Ojasuu fotonäitusest
värvigammas tõusid esile pruunid, hallid, valged ja rohelised toonid. Kujutatu suhtes võib
kunstnikule maastikufotode puhul heita ette vähest ilutsemist. Näiteks pilt, kus oli üsnagi
vägivaldselt kokku pandud nii mets taevaservalt tõusva kuuga kui ka järv sellel seilava
purjekaga (ilmselgelt arvutis kokku monteeritud). Too taies mõjus kuidagi ülepakutuna.
Samuti oleks võinud meeleolu rõhutavaid, kuid üleliigseid detaile ära jätta ka mõnel teisel
selle korruse maastikufotol. Kõige täiuslikum oligi vast üks minimalistlik pilt halli üksildase
ranna, ühe pingi ja inimesega. Ülejäänudel jääb maastikufotole nii vajalikku õhulisust, ruumi
vajaka. Pigemini tekib paaril juhul tahtmine harutada foto kihiti mitmeks eri pildiks ja siis
need omaette eraldiseisvatena vaatajatele serveerida.
Samal ajal ei saa detailide üleküllust ette heita kolmandal korrusel asunud portreepiltidele.
annaabi.ee 
