Novell lõputust armastusest
mille ta kodunt kaasa võttis. Steve : “Endiselt oled sa kaunis, mu tüdruk.” Sofia
naeratas selle peale. Nad vajusid koos voodisse ning hakkasid suudlema. Järjest jäi
neil riideid aina vähemaks, kuni nad olid juba täiesti paljad. Nad proovisid niimodi
uinuda.
Hommikul oli meeletult kaunis suvepäev, kraade oli ligi 30. Sofia proovis selga
endale uusi värvilisi riideid, mida ta muidu tavaliselt ei kanna. Nad sõid koos rõdul
hommikust. Hommikusöögiks olid krevetid, röstsai, maasikasmuuti ja erinevad
puuviljad. Järsku tundis Sofia, et midagi on valesti. Ta tundis, kuidas ta pea
ootamatult ringi hakkas käima ning järsult ta silmeesine kustus. Ta kukkus. Ta kukkus
rõdult alla. Steve jookseb ruttu teda päästma, helistab kiirabisse ning üritab teda
teadvusele tuua, kuid asjatult. Ta hõikab Sofia nime korduvalt, kuid vastust ei tule.
Steve on endast väljas, ta kardab, et kaotab ta. Haiglasse jõudes oli juba hiline.
Raske oli leida arsti, kes saaks Sofia üle vaadata