Maakonnad ja vallad kaotati, Eesti jagati 39 maarajooniks ja 6 rajooniõigustega linnaks. Maarajoonid jagati külanõukogudeks, aleviteks ja väiksemateks linnadeks. Ka Tallinn jagati linnarajoonideks, kuid rajooni nimest hoolimata olid need rohkem külanõukogu õigustega. 1952. aastal krooniti süsteem maarajoonide ja suurte linnade allutamisega kolmele oblastile. Uus haldusjaotus aga ei kõlvanud ja seda hakati peaaegu kohe parandama. Juba 1953. aastal kaotati oblastid. Maarajoone hakati omavahel liitma. Eriti palju liitmisi võeti ette 1959. ja 1962. aastal. Liideti ka külanõukogusid. Umbes 1970. aastaks olid suuremad muudatused tehtud. Eestisse jäi 15 maarajooni ja 6 rajooniõigustega, nn. vabariikliku linna. Maarajoonid jagunesid 194 külanõukoguks, 26 aleviks ja 27 väiksemaks linnaks. Kõik need olid omavalitsusüksused (iseasi, kui palju omavalitsus Nõukogude võimu all tegelikult tähendas!). Uus jaotus meenutas suuresti 1940
See reform nõukogustas Eesti NSV halduse. Pärast haldusreformi oli Eesti NSV-s halduslikus mõttes olemas 5. vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu). Maakondande asemel loodi 39 maarajooni, lisaks oli olemas 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit ja 641 külanõukogu - väikesaarte vallad muutusid nüüd külanõukogudeks. Esialgu, kui vaadata neid varasemaid haldusreformi kavasid, siis tegelikult olid olemas ka kava, et neid maarajoone oleks rohkem olnud. Nii suure arvu maarajoonide loomine mitte mingil moel ennast ei õigustanud. Oblastieksperiment 1952-1953. NSV Liidu tasandil jagunes NSV Liit obalastiteks ja kraideks. Oli vaja ka nendes liiduvabariikides, kus seni oblasetid ei olnud, moodustada oblasteid. Eestis jõutakse selleni 1952. aasta 3. mail võeti vastu vastav Eesti NSV ÜP seadus - oblasti idee looja ei olnud Karotamm ja ka tema järglane Käbin, see oli väga selgelt Moskva poolt peale pandud
annaabi.ee 
