Erakonnad valmistusid kõik valimisteks - erakondlikult maastikud väga suuri muudatusi ei toimunud. Kõige parempoolsem Eesti Maarahva Liit, Eesti ainukene agraarpartei, tekkis 1917. aasta suvel, esialgu Lõuna-Eesti keskne. 1919. aasta alguseks Oli EML tegevus laienenud mingil määral ka Põhja-Eestisse (osa Talurahvaliidust sulas kokku EML-ga). Maarhvaliidu peamiseks nõudmiseks oli hoolitsemine põllumajanduse arendamise eesti ja jõukama talurahvahuvide eest seismine. Maarahvaliidu olukord oli valimiste eest sellevõrra keerulisem - tema vaieldamatu liider Päts oli olnud AV peaminister ja tema nimega seostati kõiki Vabadussõja-aegseid piiranguid. Lisaks Pätsile kuulus Maarahvaliidu juhtide hulka ka Jaan Teemant, Hünerson ja August Jürmann. Maarahvaliidu vaateid väljendas ajaleht "Maaliit". Järgmine, parem-tsentristlik, oli Eesti Rahvaerakond, välja kasvanud 1905. aastal loodu Eesti Rahvameelsest Eduerakonnast. Eesti
toimunud. Eestlastele lubati kultuurautonoomia. Sakslased tegid näo, et eestlased pole vabariiki välja kuulutanud, suhtuti neisse kui endisesse vene provinti, ehk siis mittetunnustamise poliitika. teiseks osaks oli poliitiline tasalülitamine, keelati ära igasugune poliitiline tegevus nagu nt rahvakogunemis- meeleavaldused, rongköigud, koosolekud, karistused olid ranged. Jätkus Eesti Maarahva Liidu tegevus, esitades end põllumeeste kutseesindajate koguna, mitte poliitilise grupina. Maarahvaliidu juhtkonnas oli suht palju saksa okupatsiooniga seotud, nad olid veidi nõus tegema koostööd saklastega, hiljem oli sellega jama. Kõik seltsid pidid saama kinnituse sakslaste käes. 24. veebruaril 1942 tähistati "Estonia" kontserdisaalis Eesti Venemaast lahkulöömise aastapäeva, kuid seda keelati otseselt nimetada iseseisvuspäevaks., tsensuur, Kinni pandi kõik erakondlikud ajakirjad, aga ka enamik mitteparteilisi. Ilmus vaid kolm
annaabi.ee 
