Sellest kujunes suur traditsioon, mis kestab tänapäevani. Meil on põhjust olla uhked oma kodumaa üle, kuna meil on ilus loodus, keel ja inimesed. Meie põhjamaine kliima, sood , metsad, mererannad, saared on meie jaoks küll väga igapäevane, kuid ikka ja alati leidub siin ka meile üllatusipakkuvat. Eesti keel on paljude poolt üles kiidetud, teiste jaoks kõlab see väga kaunilt, aga seda on väga raske õppida. Meil endilgi on huvitav kuulata erinevaid murdeid erinevatest maanurkadest. Eestist rääkides ei tohi ära unustada meie inimesi, kes on läbi löönud ka mujal maailmas. Meie muusikud, kunstnikud, sportlased, teadlased ja muud tegelased on saavutanud midagi mille üle uhked olla. Meie heliloojate muusikat esitatakse maailma eri paikades, laulukoore ja orkestreid kutsutakse esinema teistesse riikidesse, sportlaste saavutatud medalid olümpiamängudel, maailmameistri võistlustel, meie IT alased saavutused viimasel aastakümnel.
koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem. Seevastu on seal mitmeid traditsioonilisi zanre, mille poole Tormis hiljem pole enam pöördunud, nagu kantaadid ("Kalevipoeg", 1955), prelüüdid ja fuugad klaverile (1958). Hiidtsükli "Eesti kalendrilaulud" aluseks on kalendritähtpäevadega seotud tavandilaulud. Tsükkel koosneb viiest alltsüklist "Mardilaulud", "Kadrilaulud", "Vastlalaulud", "Kiigelauliud" ning "Jaanilaulud". Iga sarja lauldes on Tormis säilitanud eri maanurkadest pärit rahvaviiside algupärase kuju, kuid "rüütanud" need tänapäevasesse helitausta. Neis tsükleis leidub paljuhäälsete akordide paralleelseid liikumisi, eri helistike ja funktsioonide liitmist jne. Põhiliseks arendusvõtteks ongi varieeritud kordamine, saate üksikud elemendid on tihti välja kasvanud viisi motiividest. Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele
annaabi.ee 
