Lagedate välisseinte elustamiseks tehti neile õhukesed eenduvad püstribad, nn. petikud. Niisuguseid seinakaunistusi esines keskajal ka Lääne-Euroopas. Omapärased ja kergesti äratuntavad on bütsantsi ülalt laienevate tahkudega sambakapiteelid, mida katavad peened reljeefsed taimemustrid või loomakujutised. Sellise kapiteeli peale on pandud veel teinegi ülalt laienev kiviplokk. MAALIKUNST Bütsantsi maalikunstis viljeleti kolme maaliliiki:1.Seinamaal ja mosaiik 2. Ikoon 3. Miniatuurmaal. Hagia Sophia ja San Vitale kiriku siseseinad lausa kaovad värvilistest kividest ja sädelevast klaasist mosaiikide alla. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga. Inimfiguurid olid pikaks venitatud ja karmiilmelised. Maaliti pinnaliselt, levinud värvid olid must, kuldne ja lilla.
docstxt/.txt
kupli ümber. Olgu nende põhiplaan siis kreeka risti kujuline või ümmargune või hulknurkne – kõiki neid nimetatakse tsentraalehitisteks Bütsantsidel ei olnud skulptuure, ristiusuliste meelest oleksid skulptuurid liialt meenutanud antiikaja „paganausuliste“ jumalakujusid. Sellegipoolest armastati kallihinnalistest materjalidest nikerdustega kaunistada näiteks raamatute kaasi ja käsitööesemeid. Bütsantsi maalikunstis viljeleti kolme maaliliiki: Seinamaal ja mosaiik, ikoon ning miniatuurmaal. Hagia Sophia ja San Vitale kiriku seinad on kaetud värvilistest kivikestest ja sädelevast klaasist mosaiikidega. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu - smaldi. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga. Inimfiguurid olid pikaks venitatud ja karmiilmelised. Maaliti pinnaliselt, levinud värvid olid must, kuldne ja lilla.
annaabi.ee 
