Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur; eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Keskaegne kirik pidi olema justnagu pisike maailma mudel, milles on olemas nii
"magamistuba". Nurgatoast pääseb loodetiival eenduvale rõdule, mis on kaunistatud siirudega. Toas asub ka linnuse vapi ja kolmiksiirudega kaunistatud kamin. Eluruumide seintel on üksteist 16. saj teise poole baroksete puunikerdusteha vappepitaafi. Epitaafid on pärit erinevatest Saaremaa maakirikutest, kust toodi need linnusesse hoiule. Vahitorn(Pikk Hermann) asub peakorusse idanurgas kuhu pääseb mööda kitsaid treppe. Torn on muust konvendihoonest eraldatud sahtiga, mida nimetatakse nii Lõukoerte auguks kui ka Lõviauguks. Vahitorni ainuke sissepääs asub üheksa meetrri kõrgusel maapinnast ja on ülejäänud osaga ühendatud ainult silla kaudu. Tänasel ajal
Väiksemat Issanda Ihu kabelkirikut kasutati 1740. aastani, mil välk selle põlema süütas, kirik jäigi taastamata. Issanda Ihu kiriku varemed Autor: Villu Männik Möödus paarkümmend aastat, enne kui alustati Maarja kiriku uut ülesehitamist. Võlvlagede asemele pandi tavaline puulagi, kirikule ehitati ka puidust torn. Arhitektuuriliselt oli Helme kirik kodakirik. (Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas ei ole aknaid. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi.) Kirik oli 41,3 meetrit pikk ja 19,6 meetrit lai ning torn 45,8 meetrit kõrge. Torn toetus esikülje müürile ja kahele sambale. Kirikusse mahtus üle 2000 inimese ja istekohti oli 800. 1900. aastal valati Tallinnas C. Jürgens ja Ko ettevõttes kiriku kell, mille helin olnud nii võimas, et kajanud ühelt poolt Leebikuni ja teiselt poolt Hummulini. Kiriku viimane altar oli barokkstiilis lihtne puutöö, pärit 19. sajandist.
¤ Aubrey Beardsley- inglane- isikupärane figuuride üleminek ornamendiks. ¤ Gustav Klimt austerlane- sümbolistlik, juugendlik. Figuuride kadumine ornamentidesse. ,,Suudlus". RAHVUSROMANTISM- 19. Sajand seoses rahvusriikide kujunemisega. Rahvuslike ideede levik, kunstnikud innustuvad Karjalast- selle ürgne loodus, ,,Kalevala" tegevus. Kuulsamad arhitektid on soomlased. Planeerisid ka ,,Estonia" teatri. ¤ Eliel Saarinen võtab eeskuju puitarhidektuurist ja maakirikutest. Juugendstiili mõjud. Teosed: Helsingi raudteejaam (kiviplokid, nurgeline, massiivne), suur Tallinna plaan/ projekt (19-20saj pakkus välja), Kommertspanga hoone (Pärnu mnt). ¤ Akseli Galien- Kaliela soomlane. Illustreerinud ,,Kalevala", tasapinnaline maal, erksad värvid, eeskujuks eestlastest arhitektidele. ¤ Nikolai Roerich- Venemaa- eeskuju Soomest, asutas Peterburis rühmituse ,,Mir Iskustva". Rahvusromantikute stiil, maalib varjaage (esimesi vene valitsejaid)
kodakirik. Saalkirik kujutab endast ühelöövilist apsiidiga lõppevat hoonet; kodakirik on mitmelööviline (2-3 löövi), erinevalt basiilikast on aga kodakiriku kõik löövid ühekõrgused ja kaetud ühise katusega. Kuppelkirik on kupliga kaetud tsentraalehitis. Kodakiriku ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Romaani aegsest profaanarhitektuurist on vähe säilinud. Suurem osa elumaju oli puust. Küll aga arenes sel perioodil välja kivilinnus. Romaani stiilile on ehk kõige iseloomulikum 10.sajandil Prantsusmaa aladel välja kujunenud tornlinnus, mida Prantsusmaal nimetati donjon, Saksamaal bergfried. Tornlinnused olid kas ümmarguse, neli- või hulknurkse põhiplaaniga, ülemistel korrustel eluruumid. Varaste tornlinnuste
Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Joonis 6. Kodakirik Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku
jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Kodarkirik Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur; eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Keskaegne kirik pidi olema justnagu pisike maailma mudel,
ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Kodakirik Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur; eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Keskaegne kirik pidi olema justnagu pisike maailma mudel, milles on
kirikutest sageli ohtrate raidkivikaunistustega. Nende seas võib näha erinevaid ristikulehe, õite ja pungade motiive, rosette, väikesi ehistornikesti, muinasjutulisi koletisi, tulekeele kujundeid, viinapuuvääte jne., rääkimata piiblitegelastest ja pühakutest. Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. NÄITED Romaani ehituskunstist: ITAALIA - Püha Markuse kirik Veneetsias; Pisa katedraali kellatorn; San Miniato al Monte kirik Firenzes PRANTSUSMAA - Sainte Foy kiriku interjöör. Conques; Cluny kloostri kirik. Arvutirekonstruktsioon; Notre Dame La Grande kirik Poitiers's; Vézelay katedraal Burgundias; Arles'i kirik, Touluse kirik. SAKSAMAA - St. Michaeli kirik Hildesheimis; Mainzi, Speyeri ja Wormsi toomkirikud EESTI - Valjala kirik, Saaremaal; Tallinna vanalinn
Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Romaani Kirikute seinu katavad maalingud olid samuti naiivselt tõsised, pinnalised ja varjuteta. Tänapäevaks on nad enamasti hävinud või on nende värvid tuhmunud. Erilise pühaliku ja salapärase võlu andsid kirikute poolhämarale sisemusele värvilisest klaasist aknad, nn. vitraaid, mis tol ajal katusele tulid. Eri värvi, sügavates ja küllastunud toonides klaasist moodustati pildid, kus piirjoonteks olid tumedad tinaraamid. Vitraaide tõeline hiilgeaeg
Vaatamisväärsuste legendid Legendid: Läänemaa tähtsamate vaatamisväärtuste hulka kuuluvad kindlasti keskajast säilinud kirikud. Nende täpse ehitusaja kohta andmed puuduvad, kuid on teada, et juba 13. sajandi lõpus valmisid kirikud Ridalas, LääneNigulas ja Kullamaal. Maakirikutest on keskajast veel Kirbla, Martna, Noarootsi, Vormsi ning Hanila ja Karuse kirikud. Enne 14. sajandi keskpaika olid Läänemaal püstitatud kõik tähtsamad kihelkonnakirikud. Ehitustegevust soodustas hästitöödeldava kohaliku ehitusmaterjali -- dolomiidi -- olemasolu. Kõik vanimad kirikud on gooti stiilis, ühelöövilised ja algselt ilma tornita. Ühelööviline tornita kirikuhoone vastas tookordses kirikuelus laialt mõju omanud tsistertslaste ja dominiiklaste
Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur; eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Keskaegne kirik pidi olema justnagu pisike maailma
Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur; eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Keskaegne kirik pidi olema
annaabi.ee 
