Aukartus elu ees
eetikas on veel see, et eetika peab tänapäeval tunnistama niisuguse maailmavaate
puudumist, millele ta võiks tugineda. Tegelikult on selline maailmavaade, millele eetika
tugineda tahaks, eetika enda omaks võetud optimistliku maailmakäsitluse vili. Eetika
omistab universaalsele elutahtele omadusi ja kavatsusi, mis vastavad eetika enda
tunnetus- ja otsustustaslaadile.
19. ja 20.sajandil peab üksnes tõeotsinguist juhinduv filosoofilinemõte tunnistama, et
eetikal poletõele vastavalt maailmatunnetuselt midagi oodata.
Kuivõrd on võimalik enesesalgamise vajadust maailmavaateliselt põhjendada? Ikka ja
jälle on eetika püüdnud seda teha. Õnnestunud pole see kunagi. Kui tunduski, et
põhendus on käes, siis üksnes sellepärast, et ta oli vastava naiivsuse ja optimistliku
maailmavaate endale ise välja mõelnud. Tõde taotlev mõtlemine peab tunnistma, et
maailmakorralduses headusevaimu egutsemas ei ole. Üksnes eksistents püsib teistega
võitlemise ja teiste hävitamise varal