olemasolu. Ta väidab, et hing „peab elu lõpul üha enam nõrgenema ja lõpuks hävinema“ (Salumaa, 1991, lk 144). 1.7 Stoikude koolkond Hinge surematuse küsimuses esineb stoikude koolkonnas erinevaid seisukohti. Õpetus perioodilisest maailma hävinemisest ja taastekkimisest ei saa olla kaugeltki soodsaks taustaks surematu hinge kujutlusele. Sellele vaatamata kõnelevad stoikud hinge surmajärgsest edasipüsimisest, siis on see mõeldav üksnes kuni vastava maailmaperioodi lõpuni – mitte aga lõpuni (Toomla, s.a). 5 1.7.1 Zenon (u 336-264 eKr) Vastavalt oma eetilisele elukäsitlusele, mille ideaaliks on, et inimene peab isandaks olema nii oma elu kui surma üles. Seetõttu pidas Zenon enesetappu kõige mõistlikumaks elust lahkumise mooduseks (Toomla, s.a). 1.7.2 Seneca (4 eKr – 65 pKr) Seneca arvates on surm üksnes uue, igavese olemise sünniks – otsekui väravaks igavikku (Toomla, s.a). 1
Ajalugu Märkmed Keskaja periood: 5 saj. 16. saj. Varakeskaeg: 5.saj 10.saj Kõrgkeskaeg: 11.saj. 14.saj. Hiliskeskaeg: 14.saj 16.saj. Keskaeg, mõiste: Võeti kasutusele aastal 1469 Giovanni Andrea poolt, kes oli paavst Paulus II raamatukogupidaja. Selle mõistega sooviti vastandada uusi, humanismiaegseid keskaja inimesi ja vanu, enne-Renessanssi aegsete inimestega. Keskaeg iseenesest ei tähendanud vahepealset aega kahe suurema maailmaperioodi vahel, vaid lõpuaeg, viimase kohtupäeva aeg. Araabia maailm Araabia poolsaarel elutsevad. Esialgu jagunesid tegevusalad kaheks: Beduiinid e. rändkarjakasvatajad; Põlluharijad oaasides e. fellahid. Araablaste puhul saab esialgu rääkida sugukondlikust korrast ja 6. saj. lõpus jõuti sinna maani, et sugukondlik kord lagunes. Esile tõusid erinevad sugukondade juhid e. seigid. 6. saj lõpp/7. saj. algus - Islami usu kujunemine.
annaabi.ee 
