Maa all elavad härjapõlvlased, maa-alused, maahaldjad. Vanemal ajal aga härjapõlvlaste nime ei tundud, küll aga maa-aluseid. Mitmes kohas kutsuti härjapõlvlasi ja kääbusteks. Inimesed teevad harva vahet kääbuste, maa-aluste ja maahaldjate vahel. Kääbuste tundemärgiks on nende pikk habe. Kääbused kuuluvad kõik meessugu hulka, kuna maa- aluste seal ka naisterahvaid esineb. Ühesõnaga võime maa-aluseid, kääbuseid ja maahaldjaid nimetada maa-aluseks väeks, maahaldjateks. Nad võivad elada kõikjal maa all, kuid heameelega nad elavad inimeste lähedal, majade all ja ümbruses. Keldritesse, põranda ja uste alla valivad maa-alused peaaegu alati endale elukoha. Heaks elamispaigaks aga peetakse ka kivide- ja kändudealuseid. 11 Härjapõlvlased on väga head sepad ning ükski inimene maapeal ei sepista asju nii hästi kui nemad
9.). 6.1. Ohverdamisest ja ebausust Haldjatele toodi erinevaid ohvriande, ohver sõltus haldja tähtsusest inimeste igapäevaelus. Kui näiteks maja ehitama hakati ja taheti ära teenida maahaldja heakskiitu pandi nurgakivi alla hõberaha, aga karjamaale lehma lüpsma minnes tilgutati talle mõni tilk piima. Õue minnes või maha istudes oli parema andami puudumisel kombeks kolm korda maha sülitada (Eisen 1995:58). Uude talusse minnes tuli kõigepealt maahaldjaid tervitada, kummardades iga nurga poole, ning ohverdada neile soola, odraleent ja leiba. Maahaldjat solvanu sai karistuseks taudi või tabas teda mõni muu õnnetus (Masing 1998:124). Keeruliseks muutus lugu, kui maahaldjale oli lubatud mingi ohver, aga seda ei sooritatud määratud ajal. Siis võis tallu tulev võõras ise ohvri anda, ja viibinud talus kolm ööd, võtta haldja endaga kaasa. Haldja ära viimist sai takistada lapsi ohverdades, kas või enneaegselt sündinud lapsi
annaabi.ee 
