osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60- kraadisel või kõrgemal laiusel. Et magnetiline põhjapoolus paikneb Kanadale kuuluva Ellesmere'i maa lähedal, siis on virmalised Põhja-Ameerikas samal laiusel paremini vaadeldavad kui Euroopas. Virmalisi on nähtud isegi Floridas, samal laiusel asuvatel Kanaari saartel on see praktiliselt võimatu. Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud
järjekorras seitset värvust: punane, oranz, kollane, roheline, sinine, tumesinine ja violetne. Neid kõiki ei ole võimalik eristada. Nende värvuste kasutamise vikerkaare kirjeldamisel kinnistas Isaac Newton. Teist järku vikerkaart näeme sel juhul, kui meieni jõuavad valguskiired, mis on piisas kaks korda enne väljumist peegeldunud. See on aga väga nõrk valgus ja seepärast on see nähtav ainult tugeva saju puhul. VIRMALISED Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Nad tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste
valgusest moodustunud laineid ja figuure ebamaise sujuvusega tantsima maailma suurimale näitelavale, Soome jäätunud tasandiku kohal kummuvale süsimustale taevale. Lõikav tuul kihutab üle polaarjoone, lüües hambad põhjavalgust imetlema kogunenud inimeste ninadesse ja kõrvadesse. Talvisel imedemaal on kõik vaikne ja rahulik. C.A. Hendren Maakera inimestest elab umbes 2% piirkondades, kus virmalised esinevad. Soomes nimetatakse virmalisi revontulet, pohjanpalot, taivaanvalkeat ja rutjat. Ka eesti keeles on mitemeid erinevaid nimetusi, näiteks põhjavalgus, virmalid, virmalused, virmad, polaarvalgus. Inglise keeles on virmalistel nimeks northen lights, tavaliselt lihtsalt aurora. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'.
See näitab ka riigi arengutaset, sest elekter pole odav ja energiamahukad tööstused asuvad reeglina kõrgelt arenenud riikides. Norra energiamajandus on vähe saastav keskkonnale ja on taastuv energiaallikas. Miinuspoolel on sõltuvus ilmastikuoludest. Riik on jõudnud elektri tootmisel oma laeni ja peaks otsima mõningaid alternatiivseid energiaallikaid. Virmalised Norras esineb loodusnähtus, mida kutsutakse virmalisteks. Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis (põhjakoit) ja Aurora Australis (lõunakoit). Üldnimetus Aurora Polaris (polaarkoit). Virmalised tekkivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt
"Sa" galaktikas asetsevad kehvasti määratletavad spiraalharud tihedalt ning tuum on suhteliselt suur. Spiraalgalaktika teises äärmuses asub "Sc", millel on hästi määratletavad ja avatud spiraalharud ning galaktika kese on väike. Nagu tähedki, tiirlevad ka spiraalharud ümber galaktika keskme, kuid nad teevad seda konstantse nurkkiirusega. Arvatakse, et spiraalharud on piirkonnad, kus aine on tihedalt koos. Kui täht liigub läbi haru, siis kosmiline kiirus igale tähesüsteemile on määratletud gravitatsiooniga tihedamas kohas. Spiraalharud on nähtavad, sest neis tekib tihti uusi tähti, mis on heledamad ja paistavad kaugemale. NGC 1300, näide varbspiraalsest galaktikast. Enamikul spiraalgalaktikatest on galaktika keskmes "varras" mis ulatub mõlemale poole galaktika tuumast ning seejärel ühineb spiraalharudega. Hubble'i süsteemis on need märgitud SB-ga, millele
kalendri järgi 18. augustil 1731.a.) kõrgusest h . Mida väiksem on h , seda atmosfäärikiirguseks. temperatuuri tõttu, kõrgemale tõustes Vilsandi reidil purjelaeva pardal. suurem on m´. Maa efekiivne kiirgus Maakiirguse näol temperatuur langeb kiiremini kui harilikult ja Pikemad varajased vaatlusread 1774 Kiirguse neeldumine ja hajumine maa kaotab, atmosfäärikiirguse näol aga õhu tihedus võib jääda konstantseks või
atmosfääri tõusevad ● advektsioon - horisontaalne soojusliikumine, soojal õhul üles, külmal alla ● soojuskiirgus - päikeselt ● nähtav valguskiirgus on keskmiselt 0.5mikromeetrit pikk ● Stefan-Boltzmanni seadus - mida kõrgem on keha temperatuur, seda rohkem soojust kiirgatakse ● Wien’i seadus - keskmine kiirguse lainepikkus kehalt (päikeselt 0.5mikromeetrit, mis on lühem kui maal ehk 10mikromeetrit) ● UV kiirgus on alla 0.4mikromeetri, 0.7 pikemad on infrapunakiirguseks nimetatavad ● must keha - neelab ja kiirgab kogu soojuse ● Kirchhoffi seadus - neelab ja kiirgab kiirgust vaid valitud lainepikkustel ● atmosfääri aken 8-11mikromeetrit, kus co2 ja veeaur ei neela infrapunakiirgust. Pilved aga võtavad vastu ● Madalad pilved kiirgavad infrapunalaineid hästi ● Freoon neelab 8-11 mikromeetrit pikkusel infrapunakiirgust
Kosmoselaevades (sputnikutes) on aga kaaluta olek (televiisorist oleme näinud). Miks? Kas ka seal on tegemist vaba langemisega? Jah, kuid tänu suurele algkiirusele kukub sputnik Maast mööda. 5 Elektrilisi, magnetilisi ja tugeva vastastikmõju jõude on juba kirjeldatud (vt.1.2.) 15 Statsionaarsele orbiidile jõudmiseks tuleb kehale anda esimene kosmiline kiirus, mille minimaalne väärtus vk1 = 7,9 km/s. Maa raskusjõu ületamiseks, näiteks lendamiseks teistele Päikesesüsteemi planeetidele tuleb kehale anda vähemalt teine kosmiline kiirus vk2 = 11,2 km/s. Selleks, et keha saaks lahkuda Päikesesüsteemist, tuleb kehale anda vähemalt kolmas kosmiline kiirus vk3 = 16 km/s. 5.3.2. Elastsusjõud Elastsusjõud avaldub deformatsioonil. Mis on deformatsioon? See on keha kuju või ruumala muutus.
Kõik kommentaarid