12. Kõrgemad tunnetusprotsessid I. Keel 51 13. Kõrgemad tunnetusprotsessid II. Mõtlemine 70 14. Teadvus I. Teadvus ja tegevus 79 15. Teadvus II. Teadvuse seisundid 83 16. Psüühika mõõtmine 88 17. Intelligentsus 92 18. Isiksus 98 © AAVO LUUK 2003 - 2004 Psühholoogia alused 3 1. SISSEJUHATUS PSÜHHOLOOGIA PROBLEEMIDESSE Psühholoogia poolt käsitletavate probleemide mitmekesisus Psühholoogia on välja kasvanud inimese uudishimust iseenda ja teda ümbritseva maailma nähtuste vastu
* Karen Horney ,,Meie aja neurootiline isiksus" * Eric Berne ,,Suhtlemismängud" * Abraham Maslow ,,Motivatsioon ja isiksus" (läheb kahe raamatuna) * Starak, Oldham, Key ,,Risk olla elus" Isiksuse psühholoogia * Huvi isiksuse kui nähtuse vastu saab alguse kahekümnenda sajandi algusel, kui esimese maailma sõja ajal sõdurid hakkavad sõja ajal pead kaotama ning Ameerikas hakatakse uurima, kas on võimalik testida inimeste stressi taluvust juba enne sõtta minekut. * Isiksus (oleneb kontekstist) see osa inimestest, mis on kordumatu (unikaalsus, erakordsus) või hoopis see, mis on püsiv ja muutumatu. -) Algselt defineeriti seda kui teadust inimeste individuaalsetest erinevustest (see oli vale, sest igasuguse teaduse mõte on leida seaduspärasust ja sarnasust ning tänapäeval, kus lähenetaksegi rohkem sedasi, on isiksuse psühholoogia arengu kiirus kõvasti kasvanud). -) Vahepeal on kriitiline periood, kus leitakse, et isiksus kui mõiste on mõttetu ning
põhimõttele: 1)ekstravertsus-introvertsus 2)neurootilisus 3)psühhootilisus "Suure viisiku" teooria (Paul Costa ja Robert McCrae) enam-vähem kõik tunnusjooned taanduvad 5 põhifaktorile: 1) avatus 2) kohusetunne/meelekindlus 3) ekstravertsus 4) lahedus/seltsivus 5) neurootilisus Kognitiiv-käitumuslikud teooriad – rõhutatakse sotsiaalse õppimise ning sotsiaalsete kasvutingimuste olulisust isiksuse kujunemisel. Isiksus kujuneb suhtlemises ja koostegevuses. Tüüpilised käitumismustrid sõltuvad sellest, millist tagajärge on ette näha ja milline on eeldatava tulemuse olulisus inimesele. M.Seligman (s. 1942) – õpitud abitus (learned helplessness) A.Bandura (s. 1925) – enesetõhusus (self-efficacy) Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad – rõhutatakse isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimelisust. Indiviid areneb madalamate vajaduste rahuldamiselt kõrgematele, kuni tippelamuseni välja.
põhimõttele: 1)ekstravertsus-introvertsus 2)neurootilisus 3)psühhootilisus "Suure viisiku" teooria (Paul Costa ja Robert McCrae) enam-vähem kõik tunnusjooned taanduvad 5 põhifaktorile: 1) avatus 2) kohusetunne/meelekindlus 3) ekstravertsus 4) lahedus/seltsivus 5) neurootilisus Kognitiiv-käitumuslikud teooriad rõhutatakse sotsiaalse õppimise ning sotsiaalsete kasvutingimuste olulisust isiksuse kujunemisel. Isiksus kujuneb suhtlemises ja koostegevuses. Tüüpilised käitumismustrid sõltuvad sellest, millist tagajärge on ette näha ja milline on eeldatava tulemuse olulisus inimesele. M.Seligman (s. 1942) õpitud abitus (learned helplessness) A.Bandura (s. 1925) enesetõhusus (self-efficacy) Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad rõhutatakse isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimelisust. Indiviid areneb madalamate vajaduste rahuldamiselt kõrgematele, kuni tippelamuseni välja.
Psühholoogia alused 1.Psühholoogia aine, meetodid, printsiibid ja struktuur Psühholoogia aine Psühholoogia on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Pärineb kreeka keelest psyche (hing) ja logos (õpetus). Psüühika (kr.k psychikos-hingeline, vaimne.Ingl k. mental , sõnast mind) väljendub objektiivse tegelikkuse tunnetamise võimes. Kõige tõenäolisemalt on ta närvisüsteemi ja aju tegevuse tulemus, selle funktsioon. Lisaks tegelikkuse tunnetusfunktsioonile mõistetakse psüühika all ka hingelaadi, hingeelu, isikupäraseid hingeelulisi nähtusi. Represetatsioonid-psüühilised esindused(vahendavad informatsiooni psüühikasse) Subjektiivselt ilmneb psüühika aistingute, tajude, kujutluste ,mõtete, emotsioonide jms vormis. Objektiivselt väljendub psüühika inimese tegevuses,kõnes, miimikas, tegevuse resultaadis jms. Psüühiline tegelikkuspeegelus tekib välis-või sisekeskkonna ärritajate mõjutamisel meeleorganeile ja see on alati subjektiivne; igasugus
TEEMA 1 PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID, STRUKTUUR Psühholoogia teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas Eelteaduslik levinuim, vanim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta Filosoofiline - tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega. Süstematiseeritud ja range loogiline ülesehitus. Teaduslik kõige hilisema tekkeajaga. Teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja mõistete loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine ja uurimistulemuste korratavus sõltumatute uurijate poolt ning eri aegadel juhul kui eeltingimused on samad Teoreetiline nii metoodiliselt kui sisuliselt rakenduslikule psühholoo
PSÜHHOLOOGIA ARVESTUS secunda, kevad 2010 1. PILET ISIKSUSE MÕISTE Isiksuse teema on psühholoogias olnud läbi aegade suhteliselt populaarne. Isiksus küllaltki mitmetähenduslik mõiste: 1) Inimese eripära, kordumatus, individuaalsus. 2) Püsiv ja muutumatu osa inimesest. Tuleb sõnast "persoona", mis algselt tähendas maski. Vana-Kreeka komöödiates oli see konkreetne ese. Sõna "karakter" oli algse tähendusega millegi sisse uuristamine või äramärkimine, et see on minu oma. Isiksuse jooned on millegi tunnused, mille järgi teda ära tuntakse. Psühholoogias on isiksuse teema olnud päevakorras pikka aega
1879 - sellest aastast võib psühholoogiat pidadada teaduslikuks distsipliiniks. Wilhelm Bunt rajas eksperimentaalse psühholoogia labori Leipzigis. Filosoofilisi käsitlusi tunnetusest: Antiik-Kreekas kujunes kaks vastandlikku psüühilise alge seletamise traditsiooni: materialistlik (Demokritos) ja idealistlik (Platon). Platon väidab, et hingel pole midagi ühist mateeriaga, vaid hing on ideaalne ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas. Platon (428/7-348/7 e.m.a.): dualism – filosoofiline seisukoht, mille järgi vaimuelu (psüühika) nähtused on põhimõtteliselt iseseisvad ja sõltumatud ajutegevusest, kuigi nad võivad kulgeda paralleelselt ajutegevusega. teadmised pole sõltuvad kogemusest (meenutamine). Aristoteles (384-322 e.m.a.) teadmised maailma kohta läbi 5 erineva meele aistingud peegeldavad ümbritsevat maailma püüdis esimesena süstematiseerida psühholoogiat.
Kõik kommentaarid