Individuaalsete erinevuste psühholoogia (4)

1. SISSEJUHATUS -  Kenn   Konstabel
• Psühholoogia  bakalaureuse  programm, 1991:  kaks psühholoogiavaldkonda, mis käsitlevad individuaalseid erinevusi – 
isiksus ja  intelligentsus  (vaimsed võimed)
• Vanaaegne nimetus: diferentsiaalpsühholoogia
• Kuid tuleb arvestada ka, et (a) individuaalsed erinevused on olulised [ja järjest olulisemad] ka teistes 
psühholoogiavaldkondades, ja (b) ükski tõsine teadus ei saa tegelda ainult erinevustega, neid erinevusi tuleb ka kuidagi 
selgitada ja põhjendada.
Isiksusepsühholoogia õpikutraditsioon
• Levinud õpikutraditsioon  jagab  isiksusepsühholoogia "käsitlusteks" (psühhoanalüütiline,  humanistlik , biheivioristlik 
jne); igas peatükis on  juttu  ühe autori ( Freud ,  Jung ,  Adler ,  Maslow ,  Rogers ,  Skinner ,  Bandura  jne) teooriast.
• See ei seostu kuidagi isiksusepsühholoogia tänapäevase olukorraga, kus enamikul nimetatud  teooriatest  on tühine roll.
• Tänapäeva isiksusepsühholoogia on  empiiriline  teadus, kuid õpikutraditsioonis on rõhk tõestamata (kohati 
põhimõtteliselt tõestamatutel) teooriatel
Kuidas isiksusepsühholoogiast rääkida?
• Isiksusepsühholoogia õpikutraditsiooni on palju kritiseeritud.
• Mõned õpikud püüavad kajastada ka isiksusepsühholoogia tänapäevast seisu.
Isiksusepsühholoogia kaks distsipliini
• Lee Cronbach: Two disciplines of  scientific  psychology (1957)
• Korrelatiivne psühholoogia: otsib  seoseid  vaadeldud tunnustevahel
• Eksperimentaalne psühholoogia: üritab leida põhjuslikke seoseid inimeste käitumist / psüühikat mõjutades
• Cronbachi meelest tuleks neid kaht meetodit paremini integreerida
Lawrence  Pervin lisab siia  kliinilise  (üksikjuhtumitel põhineva) lähenemise, mida Cronbach ilmselt ei pidanud teaduse 
nime 
vääriliseks. Suur osa õpikutraditsioonist on tegelikult kliiniline psühholoogia ning isiksuseteooriate traditsioonilised 
õpikud sobivad heal juhul kliinilise psühholoogia teooriate sissejuhatamiseks
 Kuid nii võib jääda  ekslik  mulje, nagu ei olekski kliinilisel psühholoogil päris isiksusepsühholoogiaga midagi peale 
hakata.
Kliinilise, korrelatiivse ja eksperimentaalse lähenemise eelised ja puudused (Pervin)
Isiksusekäsitlused õpikutraditsioonis
“….eripalgelised jutustused inimese olemusest, mida hakatigi nimetama isiksuseteooriateks” ( Allik , 2003). 
1. Psühhoanalüüs; psühhodünaamiline käsitlus
2. Humanistlik ja  eksistentsiaalne  psühholoogia
3.  Biheiviorism  ja  kognitiivne  lähenemine, mille sulandumisel arenes sotsiaal-kognitiivne lähenemine
4. Dispositsionaalne lähenemine ("joonepsühholoogia" – trait psychology)
Psühhodünaamiline käsitlus
• Charcot' uuringud hüsteeriast; Morton  Prince  (1906) "lõhestunud isiksus"
• Sigmund Freud: psühhoanalüüs
• Carl Gustav Jung: analüütiline psühholoogia
•  Alfred  Adler: individuaalpsühholoogia
• Erik  Erikson : egopsühholoogia; ka  evolutsiooniline  psühholoogia
1) Sigmund Freud
• Teadvustamatus
• Lapsepõlvekogemuste tähtsustamine
•  Seksuaalsuse   keskne  tähendus
• Psüühika struktuur: id-ego- superego  (miski–mina–ülimina)
• Psühhoseksuaalne areng ( oraalne , anaalne, falliline, latentsiperiood, genitaalne staadium)
• Ego  kaitsemehhanismid  (repressioon jne)
• Unenägude tõlgendamine
• Ärevus (objektiivne; neurootiline;  moraalne )
2) Carl Gustav Jung
• Vabad assotsiatsioonid
• Kollektiivne teadvustamatus
• Psüühika struktuur; arhetüübid ( persona , vari,  anima  /  animus )
•  Individuatsioon
• Psühholoogilised tüübid (mõtlemine,  tundmine ,  aistimine ,  intuitsioon )
• Mütoloogia ja alkeemia 
3) Alfred Adler
• Sotsiaalne huvi, ühistunne
• Eesmärkide tähtsus; teleoloogia (Freudi arvamus psüühika struktuurist olevat " ebausk ")
• Sünnijärjekord
• Alaväärsustunne
• Üleolekukompleks, mis maskeerib alaväärsustunnet
4) Erik Erikson
• Identiteedikriis
• Identiteedi arengu staadiumid
•  Seksuaalsus  on vähem tähtis kui Freudi arvates: ego tunneb mõnu ka muust, nt asjadega hakkamasaamisest ("mastery")
• Kriisid: usaldus vs usaldamatus;  autonoomia  vs häbi ja kahtlus; initsiatiivikus vs süütunne jne
Humanistlik ja fenomenoloogiline käsitlus
• Carl Rogers:  kliendikeskne  teraapia
•  Abraham  Maslow: eneseaktualisatsioon
• George Kelly: personaalsed  konstruktid
• 20. sajandi lõpul tekkinud positiivne psühholoogia: voorused ja " karakteri  tugevused"
1) Carl Rogers
• Aktualiseerimine
• Tingimatu positiivne vaade
• Positiivne enesevaade
•  Empaatia
• Olulised "teised"
• "Fully functioning  person "
2) Abraham Maslow
•  Tippkogemused
• Motivatsiooni  hierarhia
3) George Kelly
• Personaalsed konstruktid: mõisted, mida kasutame teiste käitumise tõlgendamisel
Sotsiaal-kognitiivne lähenemine
•  Watson , Pavlov, Skinner: tingimine
•  Miller  ja Dollard: katsed ühendada psühhoanalüüsi biheiviorismiga
• Bandura: sotsiaalne õppimine; vaatlusõppimine
• Mischel: tasu edasilükkamine; kognitiiv-afektiivne isiksusesüsteem
1) B. F. Skinner
• Teadus peaks käsitlema ainult objektiivselt jälgitavaid fakte
• Mõisted nagu "mälu", "armastus", "isiksus" ei ole objektiivselt jägitavad
• Inimese käitumise regulaarsusi saab seletada kogemusest õppimisega
• Verbaalne käitumine
2)  Albert  Bandura
• Käitumise ja keskkonna vastastikune  determinism
• Vaatlusõppimine
• Sotsiaalne õppimine
•  Eneseregulatsioon  = enese sarrustamine (self-reinforcement)
• Enesetõhusus (self-efficacy)
Dispositsionaalne lähenemine
•  Eysenck : PEN mudel
•  Cattell : 16  faktorit  sh parmia ja premsia
•  Leksikaalne  lähenemine ja "suur  viisik "
• Viiefaktoriline mudel
Raymond Cattell
• Faktoranalüüsi arendamine
• Isiksuseomaduste klassifitseerimine
• Dünaamilised omadused: ergid, sentimendid, hoiakud
Gordon   Allport
• Motiivide funktsionaalne autonoomia
• Idiograafiline vs nomoteetiline lähenemine
• Leksikaalse lähenemise  algataja
• Proprium
Isiksuse tavateooriad
• Isiksusepsühholoogias on erinevaid  teooriaid , kuid mitte ühtegi Täielikku Isiksuse Teooriat.
• Igapäevaelus on sõna “isiksus” palju laiema tähendusega, kui üheski teaduslikus uurimuses.
• Ka teaduses ei ole selle sõna tähendus igal pool täpselt sama
• Inimesed räägivad isiksusest ka igapäevaelus ja neil on oma  seletused  isiksusega seotud nähtustele (st nähtustele, mida 
uurib isiksusepsühholoogia).
• Isiksuse tavateooriad vastavad küsimustele, millele sageli ei ole “teaduslikku” ainuõiget vastust.
• Seetõttu ei tasu siin alati küsida, mis on õige. Kuid on võimalik küsida, mida on kasulik  uskuda .
• Näide isiksuse tavateooriatest: fikseeritud vs  muudetavad omadused (Dweck)
2. MEETODID - Kenn Konstabel
• Uurimismeetodid
• Mõõtmis- ja hindamismeetodid
• Psühhomeetria; statistilised mudelid
•  Metodoloogia
•  Terminoloogia
• "Metoodika" tähendab meetodite kogumit (eelkõige pedagoogikas, nt matemaatika metoodika); see ei ole sama mis 
metodoloogia või uurimismeetodid
Terminoloogia 
Kõigi sõnade tähendust ei saa täielikult  fikseerida , kuid on oluline teada, mida sõnad tähendavad ning kasulik oleks, kui 
see tähendus arutelu käigus jääks samaks.
• Jingle fallacy (Thorndike,  1904 ): sama sõnaga tähistatakse erinevaid asju nt ärevus võib tähendada naha elektrijuhtivuse 
muutust või teatud vastustemustrit küsimustikus.
• Jangle fallacy (Kelley, 1927): sama nähtust tähistatakse erinevate sõnadega.
• Jingle-jangle  jungle  (Block, 1996): terminoloogilise segaduse koondnimetus
•  Teiselt  poolt: teadus muudab sõnade tähendust
• Cronbach & Meehl: selleks, et täpselt öelda, mis ärevus on, peaksime teadma kõiki regulaarsusi, milles ärevuse mõiste 
esineb
• Mõisted, mis ei põhine puhtal vaatlusel, muutuvad, kui me saame nende kohta rohkem teada 
(või ka lihtsalt – muutuvad kasutamise käigus)
Latentsed  omadused
• Mitmeid omadusi ei saa otseselt mõõta, kuid saab jälgida nende manifestatsioone
• Näiteks  intelligentsus  väljendub oskuses lahendada eri tüüpi ülesandeid. 
• LO võib viidata tõenäosuslikule korrelatsioonile käitumisviiside vahel, kuid selle 
korrelatsiooni taga võib oletada ka 
põhjuslikke seoseid
Reliaablus
• Reliaablus – mõõtmise usaldusväärsus. Kui sarnase tulemuse me saame, kui 
kordame mõõtmisprotseduuri sama objektiga?
• Klassikaline testiteooria: 
Mõõtmistulemus = tõeline  skoor  + juhuslik viga
Tõeline skoor – omaduse tegelik väärtus
Juhuslik ja süstemaatiline viga
• Juhuslik viga: ei sõltu omaduse tasemest; kõrvalekalded mõlemale poole on võrdselt tõenäolised
• Süstemaatiline mõõtmisviga: testiskoori moonutab mingi väline asjaolu
–  Hindaja  arvamus hinnatavast
– Sotsiaalselt  soovitav  vastamine
– Bluffimine
– Spikerdamine
Valiidsused
• Valiidsusmulje (" face   validity ")
• Sisuvaliidsus ("content validity") – kui hästi mõõtmisinstrumendi sisu kajastab mõõdetava omaduse erinevaid tahke
• Väline  valiidsus  ("external validity") – mõõtmistulemuse seos mingi teise mõõtmistulemusega
• Ennustav valiidsus – kui hästi mõõtmistulemus ennustab mingit tulemust või saavutust või sündmuse tõenäosust
• Kriteeriumi-valiidsus – kui hästi mõõtmistulemus on seotud mingi kriteeriumiga
• Eristav valiidsus – kas mõõtmistulemus on sõltumatu  nendest  asjadest, millega ta ei tohiks olla seotud
•  Konstruktivaliidsus  – mõõtmistulemuse seostemuster teiste mõõtmistulemustega ja muude teadaolevate faktidega ning 
selle seostemustri  sobivus  teooriaga
EHK :
• Kasulikkus – kas test ennustab v annab informatsiooni mingi kasuliku omaduse või tulemuse kohta (nt õppimisvõime)
• "Kas test mõõdab seda, mida ta peaks mõõtma?"
• Mõõdetav omadus on "olemas"
• Testitulemuse seos selle  omadusega  ei ole juhuslik ega tingitud kõrvalistest asjaoludest
Uurimismeetodid
•  Eksperiment ; pseudoeksperient
•  Vaatlus
•  Intervjuu
• Küsimustik
• Arhiiviandmete analüüs
• Psühhofüsioloogia, neuroteaduse, kognitiivse psühholoogia meetodid
3: ISIKUSEOMADUSTE KLASSIDITSEERIMINE – Kenn Konstabel
Klassifitseerimine
• Milliseid "omadusi" isiksusepsühholoogia käsitleb
• Käitumine ja omadused
• Omaduste empiiriline klassifitseerimine
• Implitsiitsed isiksuseteooriad
Käitumise sagedusjaotus
• Isiksuseomadust võiks defineerida kui mingit liiki käitumise 
(v seisundi) sagedust. Inimesi ei erista ainult mingi seisundi v 
käitumisviisi keskmine tase, vaid ka  variatiivsus .
• Mõõtmine: käitumise vaatlus või kogemuse väljavõtte meetod 
( experience  sampling = ecological momentary assessment)
Leksikaalne lähenemine
• Idee: iga olulisema individuaalsete erinevuste kategooria jaoks tekib keeles varem või hiljem eraldi sõna (mida 
olulisem see kategooria on, seda rohkem tähenduselt lähedasi sõnu)
• Allport & Odbert, 1936 lugesid inglise keeles kokku 17 953 sõna (peamiselt omadussõnad) mis sobivad 
isiksuseomaduste tähistamiseks
Allport isiksusesõnavarast
• "Ei saa eitada, et isiksusesõnade seos isiksuse struktuursete ühikutega on väga  kompleksne ." (1937: 304)
• Isiksusesõnade algallikaks on kaks väga erinevat motiivi: (a) tähistada kalduvusi, mida saab järeldada oma kaaslaste 
käitumisest – nt sõbralik, jutukas; (b) väljendada ajastuomaseid teooriaid ja uskumusi inimestevaheliste  erinevuste 
päritolu kohta – nt  joviaalne  ( intelligentsus on paljude erinevate keskkonnas toimetulekuks vajalike vaimsete võimete kujundlik- abstraktne  nimetus
• Erinevad  uurijad  on püüdnud neid kognitiivseid vaimseid võimeid erinevalt määratleda ja mõõta
Peamised lähenemised ja uurimissuunad:
I   Bioloogiline lähenemine 
II  Kognitiivsed teooriad
III Kognitiiv-kontekstuaalsed teooriad
IV  Arenguteooriad
V   Antropoloogilised teooriad
VI  Psühhomeetriline lähenemine
(Eysenck, 1998) : ”Psühholoogid kirjeldavad sageli neid väga erinevaid asju, mida kõrge intelligentsuse tase meile  
võimaldab. Neid on tõesti palju, ent  keskendumine  neist ühele või teisele ei tähenda suutmatust kokku leppida  
intelligentsuse enda olemuse üle. Füüsikud võivad uurida erinevaid gravitatsiooni tagajärgi – õuna kukkumas Newtoni  
pähe, planeetide ümmargust kuju, galaktikate teket, planeetide liikumist, tõusude  esinemist , mustade aukude olemasolu,  
relvade toimimise seaduspärasusi. See ei tähenda, et füüsikud ei suudaks kokku leppida põhiliste gravitatsiooniseaduste  
osas.”
Oluline kirjeldada, millest intelligentsus kui selline koosneb
• Selleks, et  inimestevahelisi  erinevusi teaduslikult uurida, on ometi tarvis neid süstemaatiliselt kirjeldada 
• Selleks, et neid kirjeldada, oleks tarvis teada nende põhielemente ning viimaste omavahelisi seoseid
• Võibolla on asi lihtne: kõik vaimset pingutust nõudvad tegevused on taandavad ühele väga üldisele võimele 
• Või tuleb rääkida paljudest üksteisest sõltumatutest vaimsetest võimetest? 
Võimalused  neile küsimustele vastata
• Mitte-psühhomeetriline traditsioon nt  Gardner ,  Sternberg
•  Psühhomeetriline traditsioon: koostatakse suur hulk väga erinevaid vaimset pingutust nõudvaid ülesandeid, hulk 
inimesi lahendab neid ülesandeid ning uuritakse erinevate ül lahendamistulemuste vahelisi seoseid ( korrelatsioonid )
Psühhomeetriline lähenemine
Peamiseks eesmärgiks on mõista ja uurida intelligentsuse struktuuri. Kas on olemas üldine vaimne võimekus või koosneb 
see spetsiifilistest?  Struktuuri  uurimine  põhineb korrelatsioonil (tunnuse koosmuutuvuse mõõt, -1 ... 0 ... 1)
Andmekogumiseks kasutatakse üldjuhul traditsioonilisi (“paber- pliiats ”) intelligentsusteste (IQ) ja võimete struktuuri
uurimiseks faktoranalüüsi. 
Charles Edward Spearman
1904. aastal avaldas mõjuka töö, milles näitas, et erinevat tüüpi vaimsete sooritused on üksteisega positiivses 
korrelatsioonis => selline seostemuster  viitab  selgelt ühe, kõigis vaimse tegevuse valdkondades avalduva üldise vaimse 
võime ehk üldintelligentsuse olemasolule.
Kahe-faktori-teooria
# g-faktor : Igasuguse vaimset pingutust nõudva ülesande lahendamise aluseks on arvestataval määral üldine vaimne 
võimekus, mis on kõikide ülesannete puhul üks ja seesama
# s-faktor  : Lisaks nõuab iga ülesande lahendamine natuke mingit spetsiifilist võimekust, mis on iga ül puhul  unikaalne
Oluline tähendus
# Erinevate ülesannete sooritustulemusi kokku liites sisaldab nende liitskoor  proportsionaalselt  järjest enam üldvõimekust 
ja järjest vähem spetsiifilisi võimeid:
– üldvõimekus kumuleerub ja spetsiifilisus kui g suhtes juhuslik väärtus keskmistub välja. 
# Seetõttu annavadki paljudest erinevatest ülesannetest koosnevad intelligentsusetestid üsna täpse hinnangu inimese 
üldise võimekuse  tasemele .
Üldvõimekuse määr
eri ülesannetes on välja arvutatav eri ülesannetes on välja arvutatav
# Igale ülesandele saab välja arvutada, mil määral see mõõdab üldvõimekust
# Piltlikult: mõni ülesanne tabab sagedamini märklaua keskkohta, mõne ülesande tabamused on enamasti märklaua 
äärealadel
– Võimaldab teadlikult ülesandeid valida
– Võimaldab hinnata üldvõimekuse/ spetsiifiliste  võimete suhtelist tähtsust nt ennustuste tegemisel
Tänapäev 
#  Spearmani  seaduspära kehtib siiani: kõigi vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamis-tulemused on positiivses 
korrelatsioonis (g)
# g katab ~50% kõigi erinevate testide variatiivsusest
– inimeste reastamine g alusel annab meile umbes 50% sellest informatsioonist, mis me 
saaksime inimesi suure hulga erinevate võimete  varal  kirjeldades
# g taustal on eristatavad ka spetsiifilisemad võimed
Selle paremaks mõistmiseks vaatame nt akadeemilise võimekuse testi (AVT) alateste: 
(1) digrammide ja  jooniste  lugemise oskus (DIAGRAMMID), 
(2) sõnade tähenduse tundmine (SÕNAVARA), 
(3)  loogika  ülesannete lahendamine (LOOGIKA), 
(4) ruumiline mõtlemine (RUUM)
(5) informeeritus ühiskonna, poliitika ja kultuuri faktidest (INFORMEERITUS). 
=>ühe alltesti soorituse põhjal on võimalik teatud määral ette ennustada seda, milline on inimese  sooritus  mingis teises 
alltestis. Ehk: Kui inimene on hea sõnade tähenduse  tundja  (SÕNAVARA), siis on ta suure tõenäosusega keskmisest 
parem ka loogikat nõudvate ülesannete lahendamisel (LOOGIKA), ruumilist kujutlusvõimet nõudvates  olukordades  
(RUUM) ja ta on keskmisest paremini informeeritud maailma asjadest (INFORMEERITUS).
Positive  manifold
on väga raske või isegi võimatu konstrueerida sellist vaimsete võimete alltesti, mis ei oleks korreleeritud kõigi teiste 
alltestidega. Teisisõnu, pikaajaline testide koostamise kogemus näitab, et kõik vaimsete võimete alltestid on omavahel 
oluliselt seotud.
=> pole oluline, millise testiga üldist võimekust mõõta, sest on üsna kõrged interkorrelatsioonid. Ehk - kes on võimekas 
ühes vallas, on seda suure statistilise tõenäosusega ka teises.
Mida see tähendab?
Seda, et lisaks erivõimetele (mida sõnalised, loogilised,  matemaatilised , ruumilised ja teised alltestid mõõdavad) 
mõõdavad kõik need testid veel midagi, mis on ühine kõigile alltestidele. 
Seda ühisosa kutsutakse Spearmanist alates g-faktoriks,mis tuleneb sõnast generaalne ja tähendab üldfaktorit. 
Üldine võimekus avaldub kõigis alatestides.
Laias  laastus tähendab:
# Erinevate vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamise  edukust  mõjutab üldvõimekuse tase
# AGA - lisaks mõjutavad konkreetset tüüpi ülesannete lahendamist ka vastavad spetsiifilisemad võimed
Sõnade defineerimise oskus = üldine võimekus +  kristalliseerunud  võimekus + spetsiifilised  keelelised  oskused 
# g ja spetsiifiliste võimete suhe  varieerub  ülesannete lõikes ning see on võimalik teadlikult arvestada
Louis  Thurstone  - Multiple-factors theory ehk 7  primaarset  vaimset võimet:  
V – verbaalne (Verbal Comprehension)
W – sõnade voolavus (Word Fluency)
N – numbriline (Number Facility)
S – ruumine ( Spatial  Relations) 
M – mälu (Associative Memory)
P – tajukiirus (Perceptual  Speed )
R – arutlusoskus (Reasoning)
=> hiljem  tunnistas , et ei ole siiski sõltumatud (on ühisosa g)
Philip  E. Vernon - 1950 -- The Structure of Human Abilities. Hierarchical group  factor  theory
Raymond B. Cattell
1963 -- Theory of Fluid and Crystallized Intelligence: A  critical   experiment .
Gf – fluiidne ehk voolav intelligentsus: arutlusoskus ja loogiline mõtlemine; sünnipärane üldine vaimne võimekus
Gc – kristalliseerunud intelligentsus: omandatud faktiteadmised,  silmaring ; kultuurispetsiifiline (=>  kooliharidus )
Gf – Fluiidne ehk voolav intelligentsus
Seotud võimetega  lahendada probleeme ja  avastada  keerulisi seoseid ühikute vahel. Eeldus, oskus ja taiplikkus näha 
seaduspärasusi ja seoseid (ei  eelda  teadmisi) – alus õppimiseks ja teadmiste omandamiseks. On bioloogilise alusega 
(närvisüsteemi areng) ehk kultuuri ja kasvatuse mõjudest suhteliselt sõltumatu võime. Hindamiseks kasutatakse näiteks 
erinevaid ruumilisi ülesanded ja  kujundite  maatrikseid.
Gc – kristalliseerunud intelligentsus;    ka ladestunud teadmised: seotud omandatud teadmiste ja faktidega, mille 
tulemuseks on konkreetsed oskused ja teadmised => taseme testid (achievement  tests ). Ennustab õpiedukust. 
Kultuurispetsiifiline, areneb elu jooksul koos teadmiste omandamisega ja koostoimes ümbitseva keskkonnaga.
Hindamiseks kasutatakse näiteks sõnavara, üldinformeerituse, aritmeetilisi ja erinevaid verbaalseid ülesandeid.
Gc = Gf x O x M 
Intelligentsus kui omandatud teadmised ja  haritus  sõltub järgnevate tegurite korrutisest:
• sünnipärane vaimne võimekus ehk fluiidne intelligentsus,  andekus  (Gf, Aptitude)
• võimalused (Opportunities) 
• motivatsioon  (Motivation)
John Carroll
Three Stratum Theory (Carroll, 1993): intelligentsust saab kõige 
paremini kirjeldada kolmetasandilisena (hierarhiline 
mudel):
# üldine vaimne võimekus
# selle 8 kitsamat alatahku 
(voolav intelligentsus, kristalliseerunud intelligentsus, üldine mälu ja 
õppimisvõime, üldine visuaalne võimekus, üldine  auditiivne  võimekus, 
üldine meenutamisvõime, üldine kognitiivne kiirus ja reaktsioonikiirus) 
# veelgi spetsiifilisemad võimed
Tänapäeva tõde olulised on nii g kui  kui s võimed
# intelligentsuse struktuur on hierarhiline
# üldvõimekus on tuum, mis mõjutab sooritust kõigis ülesannetes
# soorituse sisult sarnasemates ülesannetes muudab sarnaseks veel miski lisaks üldvõimekusele (sellest tekivad inimese 
suhtelised tugevused ja nõrkused)
# sooritust väga spetsiifilistes ülesannetes võivad mõjutada täiesti  unikaalsed  nõrkused ja tugevused
Mittepsühhomeetrilised teooriad
Howard Gardner (s 1943)
# Ei ole olemas ühte üldist võimekust, vaid ta eristas vähemalt seitse omavahel sõltumatut vaimset võimekust
Nt. näiteks inimene, kes ei oska arvutada, võib olla hea  tantsija  jne 
# Postuleeritud, uurides ajukahjustusi, aju tööpõhimõtteid,  idiot  savant  tüüpi inimesi, geeniusi, arengu ningv 
informatsioonitöötlemise seaduspärasusi jm
Gardneri 7 intelligentsust
1. Lingvistiline intelligentsus: – lugemine, kirjutamine, kirjutatust arusaamine, keelte õppimine
2. Loogilis–matemaatiline intelligentsus: – matemaatiliste või loogiliste probleemide lahendamine
3. Ruumiline intelligentsus: –  ruumiliste  suhete ja mustrite  tajumine
4. Kehaline intelligentsus: – võime kehaliseks väljenduseks; liigutuste osavus ja  koordinatsioon
5. Muusikaline intelligentsus: – võime tajuda ja reprodutseerida heli, rütmi, meloodiat; muusikalise väljenduse mõistmine
6.  Interpersonaalne  intelligentsus: – võime teisi inimesi “lugeda” ja sotsiaalsetes olukordades hästi toime tulla
7. Intrapersonaalne intelligentsus: -  võime  iseennast  mõista ja oma käitumist juhtida 
Kriitika:
# Gardneri teooria rajatud eelkõige  usule , mitte kontrollitavatele faktidele. 
# Näiteks on raske teaduslikult kontrollida, kas loogilis-matemaatiline intelligentsus on seotud suhtlemise 
intelligentsusega , sest viimase mõõtmiseks pole siiani keegi loonud korralikku mõõtmisvahendit. 
# Samuti ei ole selge, miks sõltumatuid intelligentsusi on just seitse ja mitte vähem ega rohkem ning kas pole siiski 
tegemist üldise arukuse ja taiplikkusega, mis avaldub korraga mitmes valdkonnas. 
Robert Sternberg (s. 1949)
Kolm sõltumatut intelligentsust:
# Analüütiline - Formaalsete (nt kooli-) probleemid lahendamiseks
# Praktiline - Igapäevaelu probleemidele
# Loov
Sternbergi uurimused sattunud kriitika osaliseks eelkõige tema poolt loodud testide kehvade kvaliteedinäitajate ja 
uurimuses osalenud inimeste vähese arvu tõttu (väikesed  valimid ), mis ei võimalda teha põhjapanevaid üldistusi ega 
järeldusi.
Seega teadlased alles jätkavad  uurimist , saamaks vastust küsimusele, kui iseseisvad on loov ja praktiline intelligentsus 
traditsioonilisest, Sternbergi sõnastuses „analüütilisest“ intelligentsusest.
5. INTELLIGENTSUS II – HINDAMISE PÕHIALUSED, STABIILSUS JA SEOS TERVISEKÄITUMISEGA
Sir Francis  Galton  
# Sõnastas peamised põhimõtted individuaalstete erinevuste mõõtmiseks ning rakendas neid.
# Uuris aastatel 1660-1665 ~300  perest  pärinevaid silmapaistvaid teadlasi, kunstnikke jne. 
Leidis selge  tendentsi , et nende sugupuus oli veelgi väljapaistvaid isikuid ning see tõenäosus oli suurem lähedama 
sugulusastme korral.
# Galton uskus, et individuaalsed erinevused (sh vaimsed võimed) on pärilikud (bioloogilise alusega) ning 
esitatavad normaaljaotuse kohaselt.
# Ei tahtnud  tugineda  ainult vaatlusele, vaid soovis objektiivselt mõõta erinevusi vaimsetes võimetes. Murdepunktiks sai 
Antropomeetrilise labori loomine 1884.a. (International Health  Exhibition , London), kus inimesed said end väikese tasu 
eest igakülgselt uurida (nt  reaktsiooniaeg , kopsumaht).
James McKeen Cattell 
Cattelli sensomotoorne test (10 ülesannet):
– taktiilne eristuslävi kätel (2 või 3 nõela)
– raskuste eristuslävi
– värvi nimetamise kiirus
– joone poolitamise täpsus
XX sajandi algusaastatel leidis vaimsete võimete hindamine tajutestide kaudu aga aialdast vastuseisu, sest neil oli madal 
reliaablus ehk  usaldatavus  ning näiteks nägemisteravus ei ennustanud kuigi hästi akadeemilist edukust.
Alfred Binet
# Pani aluse kaasaegsetele intelligentsustestidele
# Ta vastandus Galtoni & Cattell’i lähenemisele ning püüdele mõõta intelligentsust elementaarsete kognitiivsete testide 
abil -- ta oli veendunud, et mõõta tuleks keerukamaid mentaalseid protsesse: mälu, arusaamine, tähelepanu jne
#  Veendumus : intelligentsus areneb kogu lapsepõlve vältel
# Aastal 1904 palus Prantsusmaa valitsus Binet’l välja töötada  standardiseeritud  test, mis kahandaks subjektiivsust 
õpetajate hinnangutes ning võimaldaks teaduslikul meetodileristada arenguhäirest tingitud õpiraskustega lapsi tavakoolist.
# Selleks tuleks hinna lapse võimet mõelda, arutleda ja aru saada, eristades seda konkreetsest kooliharidusest ning 
faktiteadmistest. 
# 1905.a. avaldasid Binet ja  Simon  esimese rakendusliku vaimsete võimete skaala, mis koosnes ülesannetest, mis 
hindasid laste abstraktset mõtlemist, mitte enam sensomotoorset sooritust. See osutus kooliedukuse heaks ennustajaks.
# Kokku 30 ülesannet, mis  reastatud  raskusastmete järgi, testi I  versioon  standardiseeriti 50 lapsel (3-12a). 
Binet'-Simon test
# Binet-Simon’ testi abil osutus võimalikuks  tulemusi võrrelda ning otsustada, kas õpilane suudab lahendada ülesandeid, 
mis on jõukohased samas vanuses keskmiste võimetega õpilastele.
# Uudne termin: vaimne vanus (MA) ehk vanus, millele vastavad vaimsete võimete testis saadud punktid. See võib 
erineda kronoloogilisest (CA) ehk bioloogilisest vanusest.
# Suhteline lähenemine:
MA = CA  => keskmine