10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-01-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
24 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
shell
Õppematerjali autor
rohkem niisugust, mis tundub hea olevat. Samuti püüan ma olla nii kena ning pidada kinni tõest, kui see ainult igav ei ole (oma vanuse olen ma ära unustanud.) Aines kirjandusväline tasand; prototüübid; kirjaniku uuriva tegevuse tulem; Motiiv väiksem jutustuse üksus Nt Jala kaela taha paneku motiiv; õnnetu armastus; keelu rikkumine. Tegelaskujud Protagonistid antagonistid. Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus: Jutustamismeetod Otsene kõne Positsioon jutustatavas maailmas Nende seos tegevustikuga Tegelased tüüpidena vs. individualiseeritud tegelaskuju Kirjanduslikud kujud võivad "iseseisvuda": Sherlock Holmes; Don Juan; Kassandra. AEG Teksti ei ole võimalik kirjutada nii, et see vastaks täielikult sündmuste kulule.. Enamikul juhtudel on tekstis siiski ka etteruttamisi ning tagasipöördumisi, jutustades võetakse pikki ajalõike mõne lausega kokku, samas on võimalik mõnda sekundit väga
Gerard Genette, ,,Narrative Discourse" Resümee Niinimetatud "narratiivi perspektiivi", mida on alates 19. sajandist väga sagedasti uuritud, lahkab ka Gerard Genette, kelle arvates enamik teoreetilisi töid ajab segamini mooduse(mood) ja hääle(voice), nimetades neid kokku kui lihtsalt "vaatepunkt" ja alahinnates sellega nende eristatavust. Genette eristab kaks instantsi: Kes näeb ? (vaatepunkt, fokalisatsioon) ja Kes räägib? (jutustamine). "Kes näeb?" küsimuse tarvis võtab kasutusele abstraktse termini fokalisatsioon (focalization)- ,,jutustamise fookus" ning jagab selle kolmeks eri tüübiks: 1) Nullfokalisatsioon ehk mittefokaliseeritud: Jutustaja > Tegelane; "piirangut pole" Kõikvõimas jutustaja, kes teab rohkem kui Tegelane, täpsemini: ütleb rohkem, kui tegelased teavad; nn vaade tagantpoolt. (klassikaline tüüp) 2) Sisemine (intra-) fokalisatsioon: Jutustaja = Tegelane; "piirang on sisemine" Jutustaja ütleb ainu
selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. - Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks. - Kunstipärane keelekasutus - Fiktsionaalsus - Fikseeritus (littera ´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) - Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 3. Mida tähendab J. Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? - Poeetiline kõne on palju keerukam loomulikust keelest. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. - Primaarsed (loomulik keel) ja sekundaarsed modelleerivad süsteemid (kunstide, religiooni, müütide, kirjanduse vms. keeled). [modelleeriv süsteem = elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur]. Loomulik keel modelleerib maailma. Kultuuri ja teiste keelte alus
otsib midagi uut. Mis on kirjandus? Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid?
sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik. Seega tuleks täpsuse huvides eristada kunstilist ja mittekunstilist proosat, sest tegemist on omavahel korreleeruvate, kuid täiesti eri keerukusastmetega struktuuridega. Küsimused kirjandusteose analüüsiks Küsimuste tüübid: 1
Jan Assmann. Kanon und Zensur (1987) "Hiiliva muudatuse" mõiste "Kanoniseeriv tagasipöördumine" Kirjanduskaanoni probleem Eestis Epp Annus. Kirjanduskaanon ja rahvuslik identiteet (KK 2000, N 1) Tiit Hennoste. Kaanon (rmt: Eurooplaseks saamine) 2. Retoorika- tehniliste oskuste ja võtete kogu, reeglid, kõrgelt kodifitseeritudAntiikretoorika Retoorika vs. poeetika (proosakõnekunst vs. luulekõnekunst) Kunstlik, ilustatud kõne vs. tavaline, ilustamatu kõne Retoorika vs. hermeneutika eesmärgiks enese väljendamine, keshtestamine ühiskonnaelus (J. Lotman. Retoorika) Kõne ettevalmistamine Inventio: materjali kogumine, seisukohtade kindlaksmääramine Dispositio: kõneosade asetuse kavandamine Elocutio: stiili ja väljendusviisi leidmine Memoria: päheõppimine Pronuntiatio: ettekandmine Kõne koostisosad Sissejuhatus (exordium) Jutustus (narratio)
keskendumine, nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele. ● Mis on kirjandusteooria ? Kirjandusteooria on mingi süsteemse mõtteraamistiku rakendamine kirjandusteosele selle tähenduse avamiseks. Analüüsipraktika ● Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud ? Ajalooliselt on olnud žanri puhul oluline žanripuhtus ning hübriitsete vormide kriitika, žnrihierarhiad (tragöödia ja eepika enam hinnatud). Tänapäeval tähelepanu pigem žanridünaamikal (liikumine, arenemine, muutumine), kuidas kirjandusteosed neid modifitseerivad (teisenema, muutma), neile vastu hakkavad jne. Valitseb ka žanrite paljusus. Üldiselt areneb žanr lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, nt romaani eelkäijad kiri, päevik reisikirjeldus, memuaar. ● Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned ?
vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia . Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed ), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid