Kirjanduse mõiste (2)

Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas
Mis on kirjandus?
Eristada  võib  mitmeid  tasandeid,  üks  võimalus    kirjandust  määratleda  on
lähtuda  eristusest  fiktsionaalne  (kirjandus)  –  mittefiktsionaalne  (muu),  ent
paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus.
Fiktsionaalne  –  väljamõeldisel  põhinev  ( romaanid ,  luuletused,
draamad ...)
Mittefiktsionaalne  –  teksti  mõju  põhineb  seosel  reaalsusega
(autentsusel,  dokumentaarsusel)  (nt  kasutusjuhend,  aga  ka
dokumentaarteater)
Mõned kirjanduse tunnused:
  Kunstipärane keelekasutus
  Fiktsionaalsus
  Fikseeritus (littera´’täht’ – Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut)
  Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik.
Semiootikud on küsimusele lähenenenud järgnevalt:
“Teksti mõiste aluseks on ilmselt sobiv võtta järgmised määratlused.
Väljenduslikkus.  Tekst  on  fikseeritud  teatud  märkidega  ning
vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele.
Piiritletus.  Tekstile  on omane piiritletus
Struktuursus.  Tekstile  on  omane  seesmine  organiseeritus,  mis
muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks.”
( Juri   Lotman : Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 93jj)
„Inimkonda ajaloolist olemasolu on saatnud  kunst . Elatist hankides,
võideldes  oma  elu  eest  [...]  on  inimene  ikka  leidnud  aega
kunstiloominguks,  on  tajunud  selle   vajalikkust .  Ajaloo  eri   aegadel
on korduvalt kostnud hääli, et  kunst  on  tarbetu  ja koguni kahjulik.”
(Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 8)
“Kunst  on  üks  kommunikatsioonivahendeid.”  (Juri  Lotman:
Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 19)
“ Kunstiteos   olles  maailma  teatud  mudel,  mingi  teade  kunstikeeles,
lihtsalt  ei  eksisteeri  väljaspool  seda  keelt,  nagu  ka  väljaspool  teisi
sotsiaalsete kommunikatsioonide keeli.” (samas, lk  91)
Kunst on  sekundaarne  modelleeriv süsteem. [...]
“Poeetiline  kõne  kujutab  endast  suure  keerukusega  struktuuri.  Ta
on palju  keerukam  loomulikust keelest. [...]  keelematerjalist loodud
komplitseeritud  kunstiline  struktuur  võimaldab   edastada   niisugust
informatsioonihulka,  mida  pole  võimalik  edasi  anda  elementaarse
keelestruktuuri  enda  vahenditega.  Siit  järeldub,  et  antud
informatsioon  (sisu)  ei  saa  eksisteerida  ja  teda  ei  saa  edastada
väljaspool  antud  struktuuri.  Jutustades   luuletuse   ümber  tavalises
kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale
enam   sugugi   seda  informatsioonimahtu,  mis  temas  sisaldus.”  (Juri
Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk lk 22, 24-25)
Suuline  vs. kirjalik kirjandus