100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-12-05
Kuupäev, millal dokument üles laeti
40 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
liisukeneeee
Õppematerjali autor
Traditsioonilised tõeteooriaid on kolm: Kõige vanemaks tõeteooriaks võib pidada nn korrespondentsiteooriat (ld co `koos`, respondere `vastav olema`), kus mingi väite tõesus tähendab ta vastamist tegelikkusele, faktidele. 20. sajandi alguseni oli selline tõeteooria (ja ühtlasi kriteerium) valitsevaks. Sellise teooria põhiraskuseks on vastavussuhte määratlemine, mis viis välja mõtteni, et tõde on tülikas käsitada korrespondentsina. Pragmatismi (kr pragma `tegevus`) tõeteooria sõnastati William Jamesi (1842-1910) poolt. Praegu elab pragmatism oma teist kõrgaega Richard McKay Rorty (1931 2007) kaudu. Väide on tõene, kui ta annab kasulikke tagajärgi, tõde pole midagi muud kui kasulikkus. Selline vaade tähendab aga juba üsna kaugele minemist intuitiivsest tõemõistest kui millestki objektiivsest, sest kasulikkus ei sõltu mitte ainult konkreetsest inimesest, vaid ka kohast, ajahetkest ja eesmärgist
pragmaatiliseks usuks.” Kanti arvates lähtub inimene sellisest pragmaatilisest usust vaid erandjuhul. Pragmatismi seisukohalt lähtuvad aga inimesed alati vaid oma uskumustest ning selle asemel, et vastandada teadmist mitteteadmisele, tuleb vastandada hoopis usku kahtlusele. Pragmatistlik meetod Pragmatistlik meetod on James’i sõnul “meetod metafüüsiliste vaidluste lahendamiseks, mis muidu võiksid kesta lõpmatuseni” (James, Pragmatism, lk 36). Iga teooria või uskumuse puhul uurib pragmatist, milline oleks erinevus, kui ta lähtuks oma tegevuses ühest, mitte aga teisest (või kolmandast) teooriast või uskumusest. Kui ei saa kindlaks teha mingit praktilist erinevust, siis tähendavad alternatiivid sisuliselt ühte ja sama ning vaidlus on mõttetu. Iga tõsine vaidlus peab olema seotud mingi praktilise tulemusega – kas või tõenäolise ja tulevikus asetleidvaga. Pseudovaidlus on Jamesi väitel nagu mõnede
PRAGMATISMI TÕETEOORIA Kirjeldus Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. Mõnele pakub ehk rohkem rahuldust elada usus, et elu on üks suur ebameeldivus, millel pole mingit õigustust. Vastuargument Teooria kriitikas on öeldud,
Lugema selle mõttega, et mis Peirce jaoks on kultuuriline õigustus siin (ajaloo puhul). Ameerikas kordub sama loogika, mis oli Euroopas. Ta rajab sinna uue legi- ja identieeti otsingu seal (siantislik). Teaduse legitiimsus kandub üle uue filosoofia identieedile. Sionistlik nõrgeneb. Populaarartiklid. Mõistis ennast loogikuna laias mõttes. Seda artiklit peetakse pragmatismi kui filosoofia suuna manifestiks – põhisuund on selgelt ja lihtsalt arusaadaval viisil esitatud. Pragmatism sai tuttavaks William Jamesi kaudu küll. Hakkab ennast pragmatitsismiks kutsuma. Artikli esimene osa on „The Fixation of Belief“. Tõdede fikseerimine tõlkes. On neli moodust, kuidas saab tõdesid fikseerida: kangekaelsuse meetod, autoriteedi meetod, a priori/aprioorsuse meetod, teaduse meetod. Ajalooline kujunemine, üksikindiviid läbib need meetodid järjest. A priori on metafüüsika meetod, s. t. see seostub traditsioonilise filosoofia identieediga (klassikaline teadusemõiste)
vahel. Analüütikutega ja ka paljude mandri filosoofiast tuntud spekulatsioonidega on Jamesil ühine aga uskumuse mõiste ehk arusaam, et inimvaim osaleb reaalsuse konstrueerimises – inimene sigitab maailmale tõdesid. Nii iseloomustab klassikalist pragmatismi antifundamentalism. Väljataga ei näe selles aga relativismiüleskutset, vaid pigem pluralistlikku arusaama, et ei ole olemas seisukohti, mis ei kuuluks edasisele revideerimisele. Pragmatism käsitleb inimest ja maailma sattumuslikuna – ratsionaalsus kujuneb alles kultuuri- või keelemängu kontekstis. Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem. Pragmatismi kaasajastab 1970 aastatel Richard Rorty, kes propageerib mõttestruktuuride sattumuslikku iseloomu kontekstiüleste tõdede vastu. Tema arvates
10. Esitage vähemalt 2 vastuväidet pragmatismi tõekontseptsioonile! 1. "Töötama" kahemõttelisus A. O. Lovejoy (1908) küsib: mida tähendab, et "tõene on see uskumus, mis töötab"? Sõna "töötama" on kahemõtteline: 1)mingi uskumus prognoosib juhtuvat 2)mingi uskumus varustab meid energiaga 2. Kasulik väärus/kasutu tõde Võib olla kasulik uskuda millessegi, mis on väär. Tõde võib olla vägagi kahjulik. Tõed võivad olla kasutud. 11. Milles erinevad pragmatism ja intellektualism Jamesi järgi? Nad on erineval arvamusel, mida täpselt võiks tähendada termin "Sobivus" ja mida termis "tõelisus", ütluses, et tõde on sobivuses tõelisusega. Neile küsimustele vastates on pragmatistid analüütilisemad ja süvitsi minevamad, intellektualistid on lohakamad ja vähem tõhusad. 12. Kas Jamesi järgi on olemas absoluutseid tõdesid? Tõesed ideed on need, mida me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida
Kui teil on olemas tõene idee ükskõik millest, on lugu sellega lõpetatud. Teil on see olemas; te teate; te olete teostanud oma mõtlemissaatuse. Te olete seal, kus mentaalselt peaksite olema; te olete kuuletunud oma kategoorilisele imperatiivile; ning teie ratsionaalse saatuse kõrg- [1703]hetkele ei tarvitse järgneda muud midagi. Epistemoloogiliselt olete stabiilses tasakaalus. Teisalt esitab aga pragmatism oma tavalise küsimuse. "Kui eeldame, et mingi idee või uskumus on tõsi," kõlab see, "siis milliseid konkreetseid erinevusi põhjustab selle tõsiolek ükskõik kelle tegelikus elus? Kuidas see tõde realiseeritakse? Millised kogemused oleksid erinevad neist, mida saadaks siis, kui see uskumus oleks väär? Lühidalt, mis on tõe praktiline väärtus kogemuslikus väljendusviisis?" Hetkel, mil pragmatism selle küsimuse esitab, koidab ka vastus: Tõesed ideed on need, mida
Carl Hempeli sõnul igast üldväitest järeldub hulk järeldusi, mistõttu võib too näide leida kas rohkem või vähem kinnitust. Samuti ei saa kindlaks teha, kas kõik mehed olid tugevad minevikus või on tulevikus, sest minevikku enam ei ole ja Aristotelese sõnul väited tuleviku kohta pole tõesed ega väärad. Seega ei saa tuleviku kohta midagi väita ega ennustada, sest ei teata 100%-selt, kas nii juhtub nagu prognoositud. Teiseks tõeteooriaks on pragmatism. Selle teooria põhjal on uskumus tõest õige siis, kui tulemused on head või viivad heade tulemusteni. Kõige levinum näide uskumusest on usk Jumalasse. Me ei saa seda küll kindlaks teha, kuid kui see usk meid rahuldab, siis see usk on tõene. Samas, kui me usume midagi, mis on mõne inimese jaoks tõene ja teise jaoks väär, siis millisel inimesel on õigus? Kas kristlasel või ateistil? Ka selles ei saa ilmselt kunagi selgusele jõuda, sest Jumala olemasolu ei saa kontrollida
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid