TEINE TRAKTAAT VALITSEMISEST (0)

“TEINE TRAKTAAT VALITSEMISEST” 
JOHN LOCKE  
 
John Locke oli Inglise filosoof kes sündis 29. augustil 1932 aastal.  
Teda loetakse Briti esimeseks empiristiks. Tema üheks põhiteoseks võib pidada teost 
“ Kaks traktaati valitsemisest” aastast 1989. Järgnevas essees käsitlen teatud osa tema teosest. 
Püüan leida vastuseid mõistetele looduslik seisund, sõjaseisund, ja omand. Poliitiline võim. 
Lisaks poliitiline seisund ja valitsemise eesmärgid. Seadusliku võimu ulatus. Riigis olevate 
võimude allumisest üksteisele ja valitsuse laialisaatmisest. Teen kokkuvõtte antud teemade 
arutelust  ja toon välja mõningad arvamused teistelt filosoofidelt ning lisan oma mõtted ja 
arusaamad. 
“Esimeses traktaadis valitsemisest” oli arutluse all Adama järeltulijate olemasolu ja nende 
võim. Aadama otseste pärijate kindlakstegemine on teadaolevalt võimatu. Ei ole võimalik 
kindlaks teha perekonda kes oleks teistest selles suhtes kõrgemal ja võiks pärimisõigust 
omada. Robert Firmer on öelnud: “Adam oli esimene kuningas ja praegused kuningad on 
tema pärijad, või neid tuleb selleks pidada”. Sellega autor ei nõustunud.  Looduslikus  
seisundist tulenevalt on kogu võim ja kohtumõistmine vastastikune, kellelgi ei ole seda õigust 
rohkem, kui teistel. 
Poliitiliseks võimuks peab autor võimu teha seadusi ja nende eiramisel kohaldada  karistusi. 
Siin tuleb mõelda millised on inimesed loomu poolest. Looduslikku võrdsust vaadeldes on 
Richard Hooker öelnud, et inimesed armastaksid teisi samapalju, kui iseendid. Selline 
tunnetus on inimeste vahel kes omavad samasugust loomupärast mõistmist oma elu 
juhtimiseks . Autor selles osas Hookeriga täiesti ei nõustu. Kõik inimesed on ühe kõikvõimsa 
ja lõpmatult targa looja  meistriteosed ,  nad on tema sulased ja on tema korraldusel saadetud  
maailma tema asju ajama . Keegi ei tohiks tahtlikult lõpetada oma elu ja iga ühe kohus on 
kaitsta ülejäänud inimkonda. Igaühel on õigus karistada  loomuõigusest üleastujaid sellisel 
määral, et takistada selle eiramist. Sellisel juhul omab iga inimene õigust karistada üleastujat 
ja olla loomuõiguse täideviijaks. Tõesti kummaline õpetus, kui võtta, et inimene on 
kohtunikuks iseendaga  seotud küsimustes ja sõprade suhtes. Kas saab jääda erapooletuks? 
Inimesed võivad sõlmida omavahel kokkuleppeid, kuid nad jäävad siiski seotuks looduslikus 
seisundis. Kõk inimesed on looduslikus seisundis loomupäraselt ja nad jäävad sinna kuni nad 
omal tahtel annavad nõusoleku saamaks mõne poliitilise ühiskonna liikmeks. 
Sõjaseisund on viha ja hävituse seisund. See inimene kes püüab teist inimest allutada oma 
absoluutse võimu alla ja paneb end sõjaseisundisse teise inimese suhtes. Sest  see kes saaks 
mind enda võimu alla ilma minu nõusolekuta kasutaks mind nii nagu talle meeldib. Siit tuleb 
välja erinevus loodusliku seisundi ja sõjaseisundi vahel. Esimese puhul elavad inimsed  
mõistuspäraselt koos ilma omamata ühist ülemust maa peal, kes saaks mõista kohut nende üle. 
Teisel juhul samas olustikus, ühise ülemuse puudumisel, kui keegi kasutab teatud jõudu teise 
isiku suhtes, siis läheb ta selle isiku suhtes sõjaseisundisse.  Näiteks sellisel juhul, kui keegi 
üritab röövida minu mantlit  või hobust võin ma ennast kaitsta ohustava jõu eest. Olenemata 
sellest kas minu elu on ohus. On ju selge, et elu kaotamise puhul ei ole kahju enam hüvitatav. 
Kui puuduvad positiivsed seadused ja võimu omavad kohtunikud kelle poole pöörduda, siis 
jätkub sõjaseisund, mis annab süütule inimesele õiguse hävitada teist inimest. Kuid õiglust 
aga ei viia täide bona  fide (ld.heas usus), siis on see ikkagi vägivaldne ja ülekohtune süütutele 
inimestele. Jumalalt abi paludes saab otsustada vaid oma südametunnistuses ja selle eest tuleb 
vastust anda Kõigekõrgemale kohtumõistjale. 
Loomupärane mõistuse kaudu me omame õigust enda elu kaitsta ja sellest tulenevalt õigust 
söögile, joogile ning teistele asjadele. Kõigele mis loodus on andnud inimesele elamiseks. See 
maa kus me elame peaks olema ka sellisel juhul kõigi omand. Me võime inimese puhul öelda, 
et tema ihu vaev ja käte töö on tõesti tema omad. Sellest järeldades ka see mis esialgselt on 
kõigi oma võib mingis osas läbi inimese tegevuse saada ainuüksi tema omaks. Nagu näiteks 
allikas voolav vesi kuulub kõigile aga joogikannuga välja tõstetud vesi vaid sellele kes vee 
kaevust  välja tõmbas. 
Nii on ka maaga sõltuvalt sellest, kui palju maad inimene harib, istutab ja aretab. Nii suur on 
ka tema omand. Maa mis kuulub näiteks ühele riigile ei kuulu kõigile vaid ainult selle 
elankele. Siin ei seata piiriposte, see maa on ühine kokkuleppete alusel. Inimelu seisun , mis 
nõuab töö tegemist ja materjale, millega tööd teha, toob paratamatult kaasa eraomandi. 
Suur osa maast  oli siiski ühisomandis ja  asunikud kasutasid seda just nii palju, kui neil vaja 
oli. Elati perekonniti koos, kuid hiljem asuti elama eri paikades, et end paremini varustada. 
Tekkis eraomand. Nagu öeldakse mitmete Ameerika rahvaste kohta kes on rikkad maa poolest 
aga vaesed eluks vajamineva poolest. Maa väärtust saab hinnata tööga, mis sellel on tehtud, 
sest ilma tööta ei ole maa peaaegu mitte midagi väärt. Õiglase omandi piiride ületamine ei 
seisne mitte tema omandi suuruses, vaid selles, kui mingi osa sellest omandist jääb 
kasutamata või hävib. Ja nii võeti kasutusele raha, mis on püsimajääv asi ja ei lähe raisku. 
Erinev töökuse tase andis raha abil võimaluse omandit  veelgi kasvatada. Samuti kulla ja 
hõbeda kasutamine vahetuskaubana.  Need metallid ei ole eluliselt vajalikud, kuid samuti 
omavad kokkuleppelist väärtust nagu see on rahal . Riikides reguleerivad omandiõigust 
seadused ja maaomand on kindlaks määratud positiivse õigusega. 
Looduslikust seisundist lähtuvalt on kõigil võrdsed võimalused. Oma tööga saavutatut omada 
ja mitte rohkem,kui inimene suudab ära kasutada. Vastavalt vajadusele. Siis ikkagi on sellise 
õiguse nautimine ebakindel kuna kõigile on loodud võrdsed võimalused. Kuid inimesed ei ole 
kõik võrdsuse ja õigluse järgijad. Sellepärast on inimene nõus jätma oma eelneva vabaduse ja 
liituma  ühiskonnaks, et kaitsta oma elu, vabadust ja vara. Locke`i nimetuse järgi need kolm 
põhjust kokku liites saame omanduse. 
Loodusliku seisundi puhul puudusid seadused, kohtunik ja võim. Lubatud oli teha 
loomuõiguse piirides kõike selleks, et kaitsta ennast ja teisi. Õigus karistada loomuõiguse 
vastu tehtud kuritegude eest just nii nagu õigeks peeti looduslikust seisundist lähtuvalt.  
Ühiskonna või inimeste poolt valitud seadusandliku võimu organi võim aga ei ulatu kunagi 
kaugemale ühisest hüvest; vaid on kohustatud kaitsma igaühe omandust.  Ta peab valitsema  
läbi erapooletute ja õiglaste kohtunike,kes lahendavad õigusvaidlusi vastavalt seadustele. 
Esimene ja peamine eesmärk iga riigi positiivses seaduses on seadusandliku võimu rajamine 
ja seda loodusseadusest lähtuvalt kaitstes ühiskonda ja selle iga liiget. Need seadused on 
rahva poolt määratud ja valitud seadusandlikult organilt ja mitte ükski teine võim ei kohusta 
inimest kuulekusele. 
Riigi seadusandlik võim tegutseb vaid teatud eesmärkidel, mistõttu jääb rahvale alles ülim 
võim seadusandlikku võimu muuta või laiali saata. Seniks aga kuni ei ole valitsust laiali 
saadetud ei saa rahva võim kunagi aset leida.  Seadusandliku võimu olemasolu ei ole 
ilmtingimata hädavajalik, kui see pole otstarbekohane. Küll aga on vajalik täidesaatev võim 
kes seadusi täide viiks. Seadusandliku võimu kokkukutsumine ja laialisaatmine on antud 
täidesaatvale võimule, kuid see ei anna täidesaatvale võimule ülemuslikkust seadusandliku 
võimu ees. Seadusandliku võimuorgani kogunemise ja istungite aegade reguleerimine on 
täidesaatva võimu ülesandeks . 
See mis toob inimesed ühte poliitilisse ühiskonda looduslikust seisundist on iga inimese 
kokkulepe teiste inimestega selleks, et ühineda, toimida kui üks ilu ja olla teistest eristuv riik. 
Et sellist ühendust laiali saata algab võõrväe sissetung ja riigi vallutamine. Selle käigus 
lõhutakse ühiskond ja ei saa püsima jääda ka valitsus. Teisel juhul on valitsuse 
laialisaatmiseks riigisisesed põhjused. Juhul, kui seadusi hakkab välja andma üksi või 
mitmekesi keegi, keda pole rahvas määranud seadusi tegema, siis teevad nad seadusi ilma 
volituseta ja rahvas ei ole kohustatud kuuletuma. Selliste ja teiste sarnaste juhtumite järel peab 
rahvas püstitama uue seadusandliku kogu, mis erineb eelnenust isikute ja vormi poolest 
vastavalt sellele kuidas on kõige parem tagada rahva turvalisus ja heaolu. On olemas veel üks 
viis, kuidas valitsust laiali saadetakse ning seda tehakse juhul, kui seadusandlik kogu, 
kuningas või mõlemad, toimivad vastupidiselt neile antud usaldusele. Suured vead valitsevas 
osas, palju ebaõigeid ja tülikaid seadusi ja kõik inimlike nõrkuste eksisammud talub rahvas 
ilma vastuhaku ja nurinata. Aga kui võimu kuritarvitused ja pettused kestavad pikka aega ja 
rahvas kannatab selle all. Sellisel juhul ei talu rahvas seda ja püüab panna valitsemist 
sellistesse kätesse,mis võiks tagada neile need eesmärgid, milleks valitsus alguses moodustati. 
 
Kokkuvõte 
Kõik inimesed looduslikust seisundist lähtuvalt on võrdsed, sündinud samasuguste looduslike 
eelistega ja kasutavad samasuguseid võimeid. Hookeri öeldu selle kohta, et loomupärane 
ajend on pannud inimesi mõistma, et nende kohustus on armastada  teisi samapalju, kui 
iseendid. Selline mõtteviis sobib ka hetkel meie aega, sest olen ka ise mõelnud sarnasele 
lausele armastada teisi samapalju, kui ise ennast ja sellisel juhul loota ka vastuarmastusele ja 
arvestamisele. See ei ole nüüd küll päris samas kontekstis öeldud nagu Hooker seda mõtles, 
kuid samalaadne  siiski ja mõistetav. Kui inimene soovib teist allutada enda absoluutse võimu 
alla või muul viisil ohustada, paneb ta end sõjaseisundisse selle inimese suhtes. Looduslkus 
seisundis ei olnud selle vältimiseks midagi ette võtta, sest puudusid positiivsed seadused ja 
võimu omavad kohtunikud. 
Loodusliku seisundi juurde kuulus ka omand. Jumal on andnud maa kõigile võrdselt ja igaüks 
sai kasutada just nii palju, kui tal vaja oli. Nii palju, kui ta suutis oma tööga teha. Edasi tekkis 
eraomand ja seejärel tuli võimalus raha, kulla ja hõbeda abil oma rikkusi kasvatada. 
Looduslikus seisundis on inimesel sellises olukorras ebakindel ja kaitsetu olek teiste inimeste 
poolt tulevate rünnakute eest. Selline süsteem ei toiminud ja nii ühinesid inimesed oma 
vabaduse, elu ja omandi kaitseks. Sellest tulenevalt oli vajadus seadusandliku võimu järele. 
Vajadus erapooletu vahendaja olemasoluks ja õiglaseks kohtumõistmistmiseks. Poliitiline 
võim on seega küll sunnivõim, mis on reguleeritud seadustega, kuid see võim on saadud 
kokkuleppel rahvaga üldiseks hüvanguks. Mille tulemusena rahvas allub seadustele ja võim 
kaitseb ühiskonda vägivalla eest. Kui see aga nii ei ole ja võimu on kuritarvitatud või muul 
viisil ohustatud võib  rahvas sellele vastu hakata ja oma õigusi nõuda. Üldiselt on antud 
käsitlus seaduste, võimude lahususe ja rahva tahte osas meile tuttav. Locke oma teooriatega 
on konstitutsioonilise demokraatia üheks alusepanijaks.