John Rawls- õiglus kui ausameelsus (0)

John Rawls - Õiglus kui ausameelsus  
John Rawls oli USA filosoof  ja poliitilise filosoofia professor Harvardi Ülikoolis. Teda peetakse üheks 
olulisemaks 20.sajandi poliitilistest filosoofidest. Käesolevas essees käsitlen John Rawlsi artiklit  
“Õiglus kui ausameelsus”,  mis ilmus kogumikus “Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseesid”. 
Käsitlusele võtan teema Rawlsi nimetatud õigluse printsiipidest. Kuidas Rawls käsitleb õiglust ja 
põhjendab väidet “õiglus kui ausameelsus”? Inimese loomusest, ebavõrdsusest ja ausast mängust 
kuni klassikalise utilitarismini. 
John Rawls on öelnud, et esmapilgul võib tunduda nagu tähendaksid õiglus ja ausameelsus sama asja 
ning, et pole mingit põhjust neid eristada. See mulje on autori meelest  ekslik ja ma nõustun siinkohal 
tema arvamusega. Sest ühiskond üldse on kõike muud, kui õiglane. Tekstis käsitletakse õiglust  osana  
ühiskondlike institutsioonide omadustest. Õigluse  printsiipe  vaatleb autor piirangute täpse 
sõnastusena, kuidas ühiskond või õigemini praktikatest lähtuvalt võib määratleda positsioone ja 
ametikohti ning omistada neile võimu ja vastutust, õigusi ja kohuseid. Sõna praktika 
Kasutab autor kogu teksti läbiva tehnilise mõistena, mis märgib iga liiki tegevust, mida iseloomustab 
ametikohti, rolle,  liikumisi , karistusi, kaitset jne määratlev reeglite süsteem, mis annab tegevusele 
tema struktuuri. Näitena võiks tuua mange, rituaale, kohtuprotsesse ja parlamente, turge ja 
omandisüsteeme. 
Õigluse mõisteni,  milleni Rawls tahab jõuda võib sõnastada printsiipide kujul: esmalt  igal isikul, kes 
osaleb praktikas või keda see praktika mõjutab on võrdne õigus kõige ulatuslikumale vabadusele, mis 
sobib kokku sama vabadusega kõigi teiste jaoks; ning teiseks, ebavõrdsused on meelevaldsed, kui just 
pole mõistlik eeldada, et need on kõigi huvides ning et nendega kaasnevad või nende kaudu 
saavutatavad positsioonid ja ametikohad on avatud kõigile. Need printsiibid  väljendavad õiglust kui 
kolmest ideest  koosnevat  tervikut: vabadus, võrdsus ja hüvitus üldise hüve  edendamisel  osutatud 
teenete eest.  Terminit isik tuleb tõlgendada sõltuvalt olukorrast erinevalt. Mõnedel juhtudel 
tähendab see inimindiviide, teistel juhtudel võib see aga viidata rahvustele, provintsidele, 
ärifirmadele, kirikutele, meeskondadele jne. Õigluse printsiibid kehtivad kõigi nende juhtude puhul, 
kuigi teatav loogiline eelisõigus kuulub inimindiviididele. Aotori kasutusel termin isik, võib selle 
tähenduses varieeruda nimetatud viisil. Näiteks on selge, et eeldatavalt ei tohiks õigussüsteemid ja 
teised   praktikad  teha eristusi ja liigendusi määral, mis rikuks neis osalevate  
isikute algset ja võrdset vabadust. Teine printsiip määratleb, kuidas  
võib sellest eeldusest  taganeda . Siinkohal võiks väita, et õiglus nõuab üksnes võrdset vabadust. 
 Ralwsi printsiibi järgi on ebavõrdsus lubatav ainult siis, kui on põhjust, et ebavõrdne või ebavõrdsust 
põhjustav praktika on iga selle osaleja hüvanguks. On oluline, et kõik osapooled peavad 
ebavõrdsusest kasu saama. Kuna see printsiip kehtib praktikate kohta, tähendab, et iga praktika poolt 
määratletud ametikohal või positsioonil olev representatiivne isik, kes antud probleemi üle arutleb, 
leiab olevat mõistliku eelistada  oma väljavaateid ebavõrdsuse tingimustes praktikale, kus seda 
ebavõrdsust ei oleks. Võib ka öelda, et terve meie ühiskond on ebavõrdses seisus. Nagu Rawls arvab  
on vajalik, et mitmesugused ametikohad millega kaasnevad erilised hüved või  koormised , oleksid 
avatud kõigile. Kuid mistahes erilisi hüvesid võimaldavad ametikohad tuleb saavutada ausas 
võistluses, milles osalejaid hinnatakse 
nende väärtuste põhjal.  
Kui vaadelda isikute ühiskonda kus teatav praktikate süsteem on juba hästi juurdunud ja nende 
vahelised suhted on omakasupüüdlikud. Juhul kui see avalduks perekonnaliikmete puhul, siis sellel 
juhul on ikkagi tõsi see, et nende liikmete vahel on tunded ja kiindumus ning nad tunnustavad 
kohustusi, mis on  vastuolus  omakasuga. 
Perekondade , rahvuste, kirikute ja teiste sarnaste nähtuste puhul omakasupüüdlikkus ei avaldu 
kõiges vaid ainult ühiste praktikate käigus ettetulevates tavaolukordades.  
Edasi oletades, et need isikud on  ratsionaalsed : nad teavad oma huve enam-vähem täpselt; nad 
suudavad näha tõenäolisi tagajärgi, mis tulenevad ühe praktika eelistamisest teisele; nad suudavad 
kinni pidada tegevuskavast, olles kord selle kasuks otsustanud; nad on võimelised vastu panama  
hetkekiusatusele ja vahetu kasu ahvatlusele; ning paljalt eneste ja teiste olukorra olukorra erinevuse 
teadmine või tajumine ei ole teatavates piirides ja iseenesest suure rahulolematuse allikaks. 
Ratsionaalne  inimene ei masendu teades teiste paremast positsioonist juhul, kui ta ei pea seda 
ebaõiglase tagajärjel saaduks. Edasi vaadeldes, et isikutel on üldjoontes sarnased huvid ja vajadused. 
Järgnevalt tuleb isikutel esitada printsiibid mille alusel kaebusi ja seega ka  praktikaid  endid  hindama  
hakata. Printsiipide esitamise ja tunnustamise protseduur esindab sarnaselt moraalile piiranguid, 
millega ratsionaalsed ja üksteise suhtes omakasupüüdlikud isikud pannakse käituma mõistuspäraselt. 
Selle arutluse võtab autor kokku teoreemina – nimelt, kui üksteise suhtes omakasupüüdlikud ja 
ratsionaalsed isikud tüüpilistes õigluse  situatsioonides  on erinevatel seisukohtadel ning kui moraali 
olemasolust tulenevaid piiranguid  väljendav protseduur nõuab  neilt üksmeelt printsiipide osas, mille 
põhjal nende nõudeid ühiste praktikate kujundamise suhtes hinnata tuleks, siis jõuavad nad just 
nende kahe kitsendava printsiibini, mis reguleerivad õiguste ja kohustuste määramist, kiites sellega 
heaks oma õiguste piiramise üksteise suhtes. 
Õigluse printsiipe võib soovi korral vaadelda kui “ lahendust ” sellele kõrgemat järku “mängule”, milles 
kirjeldatud protseduuri järgides võetakse vastuargumenteerimisprintsiibid kõigi tulevaste 
konkreetsete “mängude” tarvis, mille iseärasusi pole kunagi võimalik ette näha. 
Õigluse jaoks on fundamentaalse tähendusega ausameelsuse mõiste, mis on seotud koos tegutsevate 
või võistlevate isikute õige läbikäimisega, nagu siis, kui räägitakse ausast mängust, ausastvõistlusest 
ja ausast kauplemisest. Ausameelsus tekib siis, kui vabad isikud, kellel puudub üksteise üle mõjuvõim, 
asuvad ühiselt tegutsema, määratledes või tunnustades endi vahel reegleid, mis seda tegevust 
defineerivad ning hüvede ja koormiste  jaotumise  kindlaks määravad. Viidates siin sellele, et igaühel 
on arusaam legitiimsetest nõuetest, mille tunnustamist peetakse mõistlikuks nii enda, kui teiste 
poolt. Õiglases ja ausas praktikas osalevad isikud võivad üksteisega avalikult  vaielda ning kaitsta oma 
seisukohti, viidates printsiipidele, mille heakskiitmist on mõistlik oodata kõigilt. 
Ausameelsuse juures kirjutab autor ausa mängu tundest, mis tähendab  ausalt   tegutsemist  nõudes 
enamat  kui lihtsalt võimet järgida reegleid; võiks lausa öelda, et ausust saab tihtipeale üksnes tunda 
või tajuda. Tekkinud erilised õigused ja kohustused on sõltuvad eelnevatest vabatahtikest tegudest, 
antud juhul siis osapooltest, kes tegutsevad ühispraktikas ning on teadlikult heaks kiitnud selle 
hüved. Seda nimetab autor prima facie  (definitsioon pärineb H.L.A. Hart`ilt).Üldiselt peetakse 
ebaausaks, kui keegi nõustub praktikast tulenevate hüvedega, kuid keeldub andmast oma panust 
selle toetamiseks. Nii võib maksudest kõrvalehoidja kohra öelda, et ta rikub ausa mängu kohustust - 
ta võtab vastuvalitsuse hüved, kuid ei anna oma osa selle vahenditesse. Samuti ütlevad 
ametiühingute liikmed tihti, et need kaastöölised, kes ühinemisest keelduvad, käituvad ebaausalt, 
kes kasutavad väidetavalt unionismist tulenevaid hüvesid nagu kõrgemad palgad, lühem tööaeg, 
töökindlustus jms, kuid kes keelduvad jagamast selle koormisi liikmemaksude maksmisel jne. Ausa 
mängu kohustuse heakskiitmine ühises