Rohumaaviljeluse kordamisküsimuste vastused (0)

Eesti Maaülikool - Botaanika - Taimekasvatus

4 HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Lõik failist

2
1) Rohumaade majanduslik ja keskonnakaitseline tähtsus Eeslis
Eesti suhteliselt niiske klnma ja mitmekesine mullastik soodustavad rohumaaviljelust. Heintaimede osa Eestis on asendamatu ja mitmekülgne \õimalda\ad toota loomadele täisväärtuslikku põlnsoota, säilitavad ja tõstavad inullav iljakust Liblikõielised rohumaataimed seovad õhulämmastikku |a säästavad suuri kulutusi mineraalsetele lämmastikväetistele. Rohumaakooslused on nn. bioloogilisteks liitriteks keskkonnarcosluse vähendamisel, eriti veekogude ümbruses.Rohumaataimi kasut Erineva otstarbega murudes, puhkemaastikutel turismitaludes. Kchvematel. piiratud kasutussobivusega muldadel, annavad rohumaad suurema saagi ja aastali tunduvalt stabiilsema saagi kui teised kultuurid. Väga oluline osa on rohumaadel vee-, tuule-, ja tehnogeense erosiooni tõkestamisel. Püsirohumaal on aastaringselt olemas tiheda |uurestikuga väetisameid neelav taimkate . Tihe rohumaa taimik takistab kallakulistel aladel väetisainete ärakandumist ka pindmise äravooluga Seoseisa haritava maa ajutise või pikaaialise käsutusest väljalangemisega Eestis, kerkib kohati esiplaanile rohumaa uudne roll mulla viljelusväärtuse säilitajana
2) Rohumaaviljeluse areng ja perspektiivid Eestis
Eesti geograafiline asend ja sellest tulenev ilmastik, nagu küllaldased sademed taimekasvuperioodil ja mõõdukas temperatuur on soodsad mitmeaastaste heintaimede kasvuks. Erinevalt teistest kultuuridest on rohumaadelt võimalik ühe aasta jooksul saada karjatamise või niitmise teel mitu saaki ja see on olnud stabiilne. Piirkonnas, kus sademete hulk ületab aurumise ning vihmavabu päevi ja perioode on vähe, nii nagu on see Eestis, tagab heintaimede kasvatamine ja õige tehnoloogia rakendamine kõige kvaliteetsema sööda Heintaimede asendamatu osa seisneb mullaviljakuse säilitamises ja tõstmises, õhulämmastiku sidumises, raskelt haritavate kiviste ja madala viljakusega muldade ning turvasmuldade tõhusas käsutamises. Eestis on arendatud mitmekülgsete omadustega veisetõud, kes on võimelised hästi väärindama rohusöötasid. Kultuurrohumaade viljelemine Eesti kliima- ja mullastikutingimustes on olnud edukas.
Rohumaad võib jagada:

kultuurrohumaad

poollooduslikud rohumaad ( puisniidud , puiskariamaa, loopealsed , alvarid)

looduslikud rohumaad
3) Rohumaade saagipotentsiaal ning rohu kastitusviisid, rohusöötade liigid
Rohusöödad: silo , hein
Rohtu kasutataksegi siis kas silo või heina tegemiseks. Heina käsutatakse kas väiketootjate poolt või siis ka teatud määral suurte karjade pidamisel( kinnis - ja haigete loomade ning vasikate söödana)
Silo liigid: pallsilo, märgsilo, kuivsilo , närbsilo.
Silo on parem sööt, sest tema proteiinisisaldus on suurem kui heinal.
5) kultuurrohuniaadel kasvalatavale liblikõieliste taimede kasv ja areng
ning eluiga
Taimeliigid : punane ristik , roosa ristik, valge nslik. hübriidlutsern, sirplutsern, idakitsehernes, harilik nõiahammas, valge mesikas
Punane ristik: Püstiste või tõusvate 20-70 cm pikkustejvartega puhmikulme pealishein.
Kasut. kanamaal ja niidul Kestvus 2 aastat.
Roosa ristik: on tõusvale ja punasest ristikust lühemate vartega puhmikulme pealishein.
Kasut niilul ja põldheinana Kestvus 2 aastat.
Valge ristik: on pikkade, lamavate, sõlmedest juurduvate vartega 5-30 cm kõrgune alushem
Kasut. murude seemnesegudes |a kestvus 4-5 aastat.
Hübnidlutsem on puhmikulme pealishein, mida kasut. niidul ja kestvus 4-5 aastat
Sirplutsern: Puhmikulme pealis- või alushem, mida kasut niidul, kestvus üle 10 aasta
Ida-kitsehernes on püstiste, õõnsate, ülaosas hargnevate kuni 200 cm kõrguste vartega
pealishein. Niit ja 10 aastat
H. nõiahammas: Puhmikuline pealishein, 50-60 cm. niitja karjamaa , 4-6 aastat.
Arengu iseärasused:

Vegetatiivne paljunemine on nõrgem kui kõrrelistel.

Võrsumislaad on erinev - puhmikuline, võsundiline, juurevõrseline, maapealsete
lamavate vartega

Võrsumisel on kahte tüüpi võrseid:
a)varreta lühi võrsed
b) generatiiv e. pikkvõrsed- vars hargneb

Lehtede kuju, neil on liitlehed.

On putuktolmlejad, kõrrelised on tuultolmleiad.
Liikide eluiga:
1 )Üheaastased
N: murunurmikas
2) 2-aastased. Esimesel aastal ei õitse, õitsevad teisel aastal ja siis surevad.
N: mesikas, itaalia raihein
3) Mitmeaastased
a) lühikene eluiga ehk kuni 4 aastat
N: punane ristik, karjamaa raihein
b) keskmine eluiga ehk 5-7 aastat
N: valge ristik, timut
c) pika elueaga ehk 8-....
N: ida-kitsehernes, aas- rebasesaba
Liigid jaotatakse veel:

Varajased ( kerahein , ida-kitsehernes)

Keskmise niiteajaga ( päideroog, punane ristik)

Hilisemapoolsed liigid (timut, hiline punane ristik)
7) Kultuurrohumaadel kasvatavate kõrreliste taimede kasv ja areng eluiga
Liigid: Põldtimut, Harilik aruhein , H. kerahein, Aas-rebasesaba, Päideroog, Roogaruhein, Aasnunnikas, Punane aruhein jne.
Põldtimut: 20-100 cm pikkuste kõrtega hõredapuhmikuiine pealishein. Kasut põldhein ja niit. Kestvus 5-6 ja isegi roheni aastaid.
H aruhein: on peente, 30-120 cm pikkuste längus kõrtega hõredapuhmikuiine pealishein. Kasut. kultuurkarjamaal, niidul, põldheinas ja murude rajamisel. Kestvus on 5-6 aastat.
H kerahein: on 40-130 cm pikkuste püstiste kõrtega hõredapuhmikuiine pealishein. Kasut. karjamaal ja niidul ning kestvus 10-13 aastat.
Karjamaa raihein: On hõredapuhmikuiine 30-70 cm kõrge. Kasut. karjamaal ja murudes Kestvušjpn üle 10 aasta.
Liikide eluiga:
1) Üheaastased
N: murunurmikas
2) 2-aastased. Esimesel aastal ei õitse, õitsevad teisel aastal ja siis surevad.
N: mesikas, itaalia raihein
3) Mitmeaastased
a) lühikene eluiga ehk kuni 4 aastat
N: punane ristik, karjamaa raihein
b) keskmine eluiga ehk 5-7 aastat
N: valge ristik, timut
c) pika elueaga ehk 8-....
N: ida-kitsehernes, aas-rebasesaba
Liigid jaotatakse veel:

Varajased (kerahein, ida-kitsehernes)
Keskmise niiteajaga ( päideroog, punane nstik)
Hilisemapoolsed liigid (timut, hiline punane ristik)

8)Kultuurrohumaadel esinevad tähtsamad rohundid, nende majanduslik iseloomustus
Rohundid: On kõikide ülejäänud sugukondade taimed( siia hulka ei kuulu siis kõrrelised, liblikõielised ja lõikeheinalised), mis võivad rohumaadel kasvada, kuid inimene ei ole neid ise külvanud. Näiteks võilill, mis on küll kahjulik. On ka taimi, mis ei ole kahjulikud, kuid neid on vähe. Osa rohundeid võivad olla mürgised; kuid on ka selliseid, mis suurendavad rohuseeduvust. Rosetjad rohundid ( varretu ohakas , nurmenukk). Kõrged rohundid (kõrvenõges, angervaks, tuliohakas)
9) Kõrreliste ja liblikõieliste rühmitamine taimede kõrguse ja lehtede paiknemise alusel
1) Pealisheinad- Taimede kõrgus on 0,8-1,8 meetrit. Lehemass on keskmises kolmandikus.
N: timut, h. kerahein, punane nstik, hübriidlutsern
2) Alusheinad- Taimede kõrgus on 0,6-0,8 meetrit. Lehemass on alumises kolmandikus. Alus-
heinade taimikul domineerivad lehed.
N: valge ristik, karjamaa raihein, aas- nurmikas
10) Looduslike ja kultuurrohumaade majanduslik iseloomustus, rohukarjamaade tüübid ja nende erinevused, rohumaakülvikorra põhimõte
Looduslik rohumaa- inimene ei ole seotud selle tekkimisega
Kultuurrohumaad- need on inimese poolt külvatud
Kultuurrohumaad on paremad kui looduslikud, sest ise rajades võid valida seemnesegudess selliseid liike, mida loomad paremini söövad.
Rohukamara tüübi nimetuses kajastuvad liigid, mis on rohumaa koosluses ülekaalus. Rohukamar = rohumaa kooslus . Rohukamar hõlmab maapealse ja maaaluse osa.
Rohukamarate kestvus: a) lühiajaline 1-3 aastat
b)keskmine 6-8 aastat
c) pikaajalised 9-... aastat
Bioloogiline eluiga on sõltuv kliimast , mulla viljakusest, väetamisest ja kasutusviisidest
Rohumaakülvikorrad on rohumaa majandamise süsteemid ja ennevalt põUukülvikorrast on rohumaakülvikord suhteliselt tinglik mõiste ja tähendab rohumaade uuendamise süsteemi.
Rohumaakülvikorrad: niidukülvikorrad, karjamaakülvikorrad, universaalse otstarbega külvikorrad.
Rohumaakülvikord koosneb kahest perioodist: 1) heintaime periood
2) vahekultuuri periood
11) Heintaimede kasvatamine põllukülvikorras ( põldhein)
Klassikaline põldhein on ristikurohke: varane ja hiline (punane ristik) ning roosa ristik koos põldtimutiga põllukülvikorras. Tavaliselt kasut. põldheinakamarat kaks aastat. Teraviljakasvatuse ülekaaluga külvikorras viljeldakse ristikut ilma põldtimutita 1 aasta. Punane ja roosa ristik kestavad kauem, kui neid niita varases arengufaasis. Farmidest kaugel asuvas põllukülvikorrasja taludes, kus loomi ei peeta, saab tavalise org. väetise asendada haljas väeti sega. Mittehappelisel mullal sobib selleks valge mesikas.
Seemnesegud: 1) punane ristik ja põldtimut
2) roosa ristik ja põldtimut
3) itaalia raihein (on vaja käsutada rohkesti lämmastikväetist)
4)valge mesika
12) Rohumaataimedc kasvu ja arengu sõltuvus keskkonnatingimustest
Arengul ja kasvu mõjutavad paljud kcskkonnatingimuscd ja samad tingimused võivad olla ühtedele liikidele kasulikud. kuid teistele kahjuhkud
Keskkonnatingimused: üleujutus (sademed, põhjavesi), mulla ohustatus, põud, madal temperatuur (külmakindlus), valgus, inimtegurid.
13) Erinevate muldade sobivus kultuurrohumaa taimeliikidele
1. Parimad ehk universaalse kasutusega kultuuristatud mullad on kerge ja keskmise liivisavi lõimisega parasniisekd, ka nrgalt erodeeritud või hästi kuivendatud gelstunud ja gleimullad .
2. puuetega põllumuldadel on teatud vajakajämisi põlluna kasutamisel , siia kuuluvad alla keskmise viljakusega mineraalmullad .
3.põukartlikud karbonaatse koresega- lutsern, punane aruhein, luste, mesikas.
Mullad võibjaagda kaheks sobivuselt rohumaataimedele
1.) Eestis kõige kõrgema viljakusega mullad on leostunud ja leetunud kamar-karbonaatmullad
2) turvasmullad- soodsad karmides talvitumtingimustes
14)Taimede koristusaegse arengufaasi mju rohukvaliteedile (eriti : toorproteiini ja kiudainete sisaldusele.)
Toorproteiini isaludus mis peaks olema kuivaines vähemalt 14 % on kõrge varajastes arengufaasides- kõrreliste võrsumisel ja kõrsumisel, tugevamal väetamisel ka loomise faasis, liblikõielistel õiepungade moodustumisel ja õitemise alguses, samuti on nendes arengufaasides rohi puitumata, mille kinnitusek on tooraine sisaldus alla 30 % kuivainest. Seoses heintaimede judmisega hilisematesse kasvufaasidesse väheneb seeduvate toitainete sisaldus rohus , kuigi samal ajal võib veel rohusaaki juurde kasvada. Idelaases olekus koristada kogu saak 1-2 päevaga ( kuivaine sisaldus kõigub 40-60% ulatuses).
15) Rohumaataimede stressid, kiilmataluvus ja talvekindlus, nende abiootilised ja biootilised aspektid
Olulisemaid rohumaaviljeluse probleeme:
1) Seotud taime omadusega e. taimesisesed probleemid
2) Stressid
Stressid:
1) Biootilised ehk seotud elus organismidega

Antropogeensed - on seotud inimestega
Haigused- tekitavad seened, bakterid , viirused
Kahjurid

2) Abiootilised ehk füüsikalised. N: temperatuur
3)Valgus
4)Vesi
5)Toitainete sisaldus mullas
6) Mullahappesus
7) Päikesekiirgus
8) Õhu keemiline koostis
9) Gravitatsioon
Enamus stressi tekitavaid faktoreid on sügis- ja talveperioodil. Stress suvel: niiskus ja toitainete puudus. Mida kuivem suvi, seda rohkem kahjureid. Kui niitmiskordade arv on suur, siis taim talvitub halvasti.
16) Rohumaade toitumine, tähtsamad toiteelcmendid (N, P, K, Ca, Mg, mikroelemendid )
Mikroelementide optimaalne vahemik on väga piiratud ning kui nende sisaldus ületab teatud piiri, muutuad nad taimedele toksiliseks. Mikroelementide heaks alllikaks on org. Väetised, eelkõige kompost ja adru. Mulla bioloogiline aktiivsus aitab kaasa ainete lagunemisele ja muudab lämmastiku taimedele kättesaadavaks.
P- mõjutab taimede arengut, suurendab seemnesaaki, parandab talvekindlust,stimuleerib juurestiku arengut, soodustab valmimist. Fosfori muutumine taimedele kättesaadavaks sõltub mulla bioloogiliest aktiivsusest, eriti bakteritest ja mükoriisa seentest. Mida suurem on mükoriisa bioloogiline aktiivsus ja huumusesisaldus , seda paremini on P taimedele kättesaadav.
K- mõjutab fotosünteesi ja aminohaptete ja valkude moodustumist, soodustab viljade arengut, talvekindlust ja vastupanuvimet haigustele.
N- lämmastikuvaegus põhjustab taime arengu üldise pidurduse, teraviljad võruvad halvasti ja väheneb seemnesaak .
Taim on toitumielt põhiliselt autotroof, kasutades toiduks anorgaanilisi ühendeid klorofülli osavõtul ja päikeseenergia kaasabil sünteesib mineraalaineid org. Ühenditeks. See protsess algab juba juurtes .Toitainete omastamine toimub lahustunud ühenditena.
Mikroobid mullas ehk mullaorganismid: mügarbakterid, tselluloosilagundajad, nitrifitseerivad bakterid, ammonitsifeerivad bakterid, kiirikseened-puidu lagundajad.
Fauna ehk mullaloomastik: vihmaussid (mulla kobestajad, nende käikude kaudu liigub vesi,õhk), traatussid(ei ole kasulikud, närivad heinataimede juuri), mutid , vesirotid.
17 Lämmastiku tähtsus ja ringe rohumaal, mineraalne ja sümbiootiliselt seotud õhulämmastik
Lämmastiku allikad on:
1 )mulla varud
2)sümbiootiliselt seotud lämmastik ( kui on liblikõieliste taimik, siis aastas 150-300 kg/ha kohta, kui on liblikõ. Ja kõrreliste segu, siis aastas 100-200 kg/ha kohta lämmastikku)
3)väetised (mineraalne N)
Lämmastiku ringe:
Loomad saavad neile vajalikud N toidust sisalduvaist orgaanilistest ühenditest. N vabaneb nende ühendite lagunemisel ainevahetuses ja organismide surmajärgsel lagunemisel mikroobide toimel.
Nitraadid on taimede ja paljude mikroobide lämmastikuallikaid, nende elutegevuses redutseeritakse nitraatlämmastik taas ammooniumlämmastiku tasemel. L-e tasakaalu rikub lämmastikväetiste järjest suurenev tootmine, selle tagajärjel väheneb lämmastike tagasipöördumine atmosfääri.
Mineraalse kujul esineb lämmastiku vaid 1-3 %
18)Rohumaade optimaalne väetamine
Karjamaade väetamine:
Lämmastikku anda 70-90 kg/ha kohta kahes jaos kui liblikõieliste sisaldus on 15-30 %. Kui on üle 30%, siis ei ole vaja anda lämmastikväetisi. Suuremad lämmastikunormid ( üle 90 kg/ha kohta), samuti N väetiste andmine kevadel ergutavad eeskätt kõrreliste kasvu. Niisutavatele kõrreliste karjamaadele võib anda N väetisi mõnevõrra rohkem, kuid korraga võib anda kuni 70 kg/ha kohta, vajadusel tuleb N norm jagada 4 osasse .
Mida rohkem on kõrreliste rohukamaras N, seda suurem on P-K väetiste tarve .Turvasmullal asuv kõrreliste karjamaa vajab aastas P2O5 80-120 kg/ha ja K2O 150-200kh/ha kohta.
Org. väetise andmise aeg on vastavalt sellele, milline on mulla huumusesisaldus, kas siis
3, 4, 5 aastal. Anda 25-30 t/ha. See norm on pikaajaliste karjamaade puhul.
Põlde lubjatakse kui pii on alla 6.
Niidetavate rohumaade väetamine:
Lämmastik: Rohusööt Kolmeniiteline kasut.
Aas-rebasesaba 130kg 230 kg
Päideroo rohukamar 160kg 320 kg
Kerahema rohukamar l70kg 310 kg
Kultuurniidul P2O5 30-80 kg/ha ja K2O 45-100 kg/ha.
Org. väetist antakse rajamise eel ja uuendamisel normiga 60-80 t/ha
Lubiväetisi 4-6 t/ha
19 Rohumaad ja keskonnakaitse
Eesti suhteliselt niiske kliima ja mitmekesine mullastik soodustavad rohumaaviljelust. Heintaimede osa Eestis on asendamatu ja mitmekülgne: võimaldavad toota loomadele täisväärtuslikku põhisööta, säilitavad ja tõstavad mullaviljakust. Liblikõielised rohumaataimed seovad õhulämmastikku ja säästavad suuri kulutusi mineraalsetele lämmastikväetistele. Rohumaakooslused on nn. bioloogilisteks filtriteks keskkonnareostuse vähendamisel, eriti veekogude ümbruses Rohumaataimi kasut. Erineva otstarbega murudes, pulikemaastikutel turismitaludes. Kehvematel, piiratud kasutussobivusega muldadel, annavad rohumaad suurema saagi ja aastati tunduvalt stabiilsema saagi kui teised kultuurid. Väga oluline osa on rohumaadel vee-, tuule-, ja tehnogeense erosiooni tõkestamisel. Püsirohumaal on aastaringselt olemas tiheda juurestikuga väetisaineid neelav taimkate. Tihe rohumaa taimik takistab kallakulistel aladel väetisainete ärakandumist ka pindmise äravooluga. Seosesosa haritava maa ajutise või pikaajalise käsutusest väljalangemisega Eestis, kerkib kohati esiplaanile rohumaa uudne roll mulla viljelusväärtuse säilitajana.
20)Rohumaade pealtparandamine
Pealtparandamine on loodusliku või külvatud rohukamara ümberkujundamine soovitud kasutusotstarbega ja kõrgema saagiga rohukamaraks. Pealtparandus tuleb kõne alla aladel, kus niiskustingimused ei vaja põhjalikku reguleerimist ja rohukamarad sisaldavad küllaldaselt kultuurilike ja ei ole umbrohtunud luht-kastevarre või võilillega. Pealtparandamise tähtsamateks võteteks on võsa laastamine, kivide koristamine , tasakaalustatul väetamine ja heinaseemnete kamarasse külv. Väetamine ja regulaarne käsutamine muudavad mõne aastaga rohustu koostist ja saagikus võib 2-3 korda suureneda . Lisaks sellele paraneb saagi kvaliteet, sest ülekaalu saavutavad parema söödavuse ja kõrgema toiteväärtusega liigid.
Kultuurliikide leviku kiirendamiseks võib heinaseemneid külvata ka kamarasse. Häid tulemusi on andnud liblikõieliste seemnete pealekülv
Olulisemad võtted on: 1. mullaniiskuse reguleerimine( seiseneb enamasti dreenisuudmete parandamises ja kraavide puhastamises) 2. valgustustingimuste parandamine (võsa hävitamine) 3. ratsionaalne väetamine 4. täiendav seemnekülv.
Pealtparandamisega luuakse mitme võtte koosmõjul väärtuslikele heintaimedele soodasad kasvutingimused ja täiendatakse rohustu liigilislt koosseisu.
21) Rohumaade rajamine uuskülvi teel, umbrohu tõrje, haigused ja kahjurid.
Rohumaade rajamine uuskülviga on kõige kiirem ja tõhusam, mis möödapääsmatu eelkõige vanade umbrohtunud rohumaade uuendamisel. Külviks hästi ettevalmisatud muld peab olema tasane , piisavalt tihendatud, kobestatud pinnakihi sügavus ei tohiks ületada 20-30 mm.
Uuskülviviisid: 1. reaskülv- külviks tuleb kasutada spetsiaalseid heintaimede külvikuid, seemedite vahekaugus peaks olema 7,5 cm ja külvisügavus 1-2 cm. 2. hajuskülv- teravilja külvikust jookseb seeme hajusalt maapinnale kus see segatskse mullaga külviku järel veetavate äketega või turvsmuldadel kahekordse rullimise abil.
Umbrogu tõrje: Luues seemnetele head idanemistingimuse don oluline jätkuvalt tagada noorte heintaimede kiire areng. Katteviljata uuskülvide esimene hooldusvõte on umbrohtude niitmine. Umbrohud konkureerivad kultuurtaimedega toitainetega vöaguse, niiskue osas. Üheaastaste umbrohtude levik on uuskülvis üsna sage ja seetõttu ka taimikute niitmine 15 cm kõrguselt tihti hädavajalik (see pidurdab umbrohtude kasvu ja välistab umbrohtude seemnete valmimist ning levikut.) Mõnel juhul näiteks lühiealiste kaheiduleheliste umbrohtude levikul on ka keemiline umbrohu tõrje vastrajatud rohumaal vajalik.
Kahjurid ja haigused: Haigused ja kahjurid mõjutavad heintaimi kõikides arengufaasides, põhjustavad tühikute teket ja taimede väljalangemist, kasvupidurdust ning saagilangust. Seenhaiguste korral väheneb taime assimilatsioonipind, intensiivistub hinagemise pind, mille käigus kulutatakse ära fotosünteesil toodetud ühendid: 1. seenhaigused levivad kõrreliste pruunlaiksust, laikpõletikku, valgetäpilisust. 2. roosted 3. juure- ja juurekaela haigused 4. kõrsheinte talvitumishaigused 5. tungaltera. Tõrje: *seemnepõllud peavad asuma tootmispõldudest eemal * kasutada mineraalväetiste opt. Norme ja vahekordi. *kasutada võimalikult haiguskindaid heintaime sorte *seemneid on vaja puhastada ja sorteerida ja soojendada *külvata opt ajal *õigeaegne sage niitmine
Kahjurid: rohulutikad, lehetäilane jne. Tõrje: nõuetekohane külvieelne mullaharimine , õigeaegne külv, tasakaalustatud väetamine. Keemiline tõrje on õigustatud kui kahjurid on ületaud kahjulikkue läve.
22) Kultuurkarjamaade rajamine ja edasine majandamine : rohusaagi kasutamine loomadega karjatamise teel
Tüüpilised karjamaataimed on: valge ristik, sirplutsern, aas-nurmikas, punane aruhein, karjamaa-raihein, aas-rebasesaba.
Rajatavad karjamaad on kas:

lühiajalised, kestvus kuni 5 aastat
pikaajalised, kestvus 6... aastat

Karjamaal peaksid olema varajase käsutusega koplid, keskvalmivad ja hilised . Karjatatavad rohumaad rajatakse 5-7 liigilised, domineerivaid võib nende hulgas olla 1-2."
23.)Looma ja karjamaa vahelised suhted
Loomade karjatamine loob uued tingimused karjamaal N: tallamine, väljaheited, mikrobioloogiliste tegurite muutumine. Alles karjatamine teeb karjamaast karjamaa. Rohu söömine erineb rohu söömisest. Loom valib rohtu, mida ta sööb, kuid niitmisel eemaldatakse rohi valikuta. Kärpimise kõrgus sõltub taimede kõrgusest, tihedusest ja kasvufaasist. Kärpimisel teevad loomad minutis 30-90 hammustust. Osa heintaimi ei talu kärpimist Kärpimine soodustab tiheda rohukamara teket. Tallamise tagajärjel muld tiheneb, selle tagajärjel õhureziim halveneb ja juurestiku kasv pidurdub. Tallamist talub aasnurmikas, karjamaa raihein ja valge ristik. Väljaheidetega satub tagasi mulda suur osa saagis olnud toitainetest. Suureneb mikrobioloogiline tegevus.
Karjatamise optimaalne aeg
See sõltub rohu kasvufaasist ja kõrgusest. Peaks karjatama siis, kui saame max. Koguse väärtuslikkuseeduvat toitaineid. Rohi seda väärtuslikum, mida noorem ta on, kuid loomad ei jõua seda piisavalt koguda. Max. Rohukoguse söövad loomad siis, kui rohi on 12-20 cm kõrgune
Karjatamise vaheaeg
Scc on aeg selleks, et rohi uuesti kasvaks. Vahe peab olema nii pikk, et taimedes taastuksid varuained Liiga pikk ka ei tohi olla, sest taimed puituvad ja vananevad- Loomade seisukohalt peaks vaheaeg lühem olema, taimede seisukohalt pikem. Heintaimi ei tohi lasta õitsema minna Ebaõige karjatamisaja valikuga võime kaotada 50% saagist. Vaheaeg muutub suve jooksul. Rohukasv kevadel kiirem. Kevadel läheb esimese saagini 15-20 päeva, aga 1 ja 2 ringi vahe on 15-16 päeva 2ja 3 ringi vahe on 20-25 päeva. Suve teisel poolel tõuseb vahe 30-35 päevani ning sügisel isegi 40-45 päevani. Puhkeaja pikkust saab reguleerida väetamise ja niisutamisega.
Karjatamise kestvus
.... on aeg, mille vältel 1 karjatamise ringi ajal on loomad ühes koplis. Heintaimede seisukohalt ei tohiks see olla pikk, et loomad saaksid kärpida esimestel päevadel söödud rohuädalat. Kevadel kasvab 3-4 päevaga ädal. Tekib kahekordne söömine. Suve teisel poolel on see 5-6 päeva. Mitmepäevalisel karjatamisel langeb piimatoodang . Esimesel päeval söövad 70-80 kg, teisel päeval 40- 50kg rohtu ning kolmandal päeval veelgi vähem. Väljaheidetega reostatakse rohija haiged loomad võivad nakatada teisi.
Karjatamisringide arv
Normaalne on aastas 4-5(6) korda. Kõige sagedamini saab karjatada valge ristiku rohket kamarat (või valge ristiku ja aasnurmika segu). Põuasel suvel 1-2 ringi vähem
Karjatamise kõrgus
Liiga madalaks pole mõtet karjatada- taimed kurnatakse välja ja ädalakasv on aeglane.
Optimaalne on 4-6 cm. Madalalt võib karjatada erandjuhtudel: l)viimasel karjatamisel enne ümberkündi 2)suve esimesel poolel
Karjatamise käik suvel
Oht on, et taimed kasvavad üle. Õige oleks suhteliselt vara alustada karjatamisega. Normaalsetel aastatel 5-10 mail. Esimese karjatamisringi läbiviimiseks on 2 võimalust: karjamaa kiiresti karjatada või karjatatakse rahulikult vastavalt rohu tagavarale. Rohu ülekasvamise vältimiseks ja 2 karjatamisringi saagi saamiseks tuleb teha osades koplites eelniitmine. Kogu karjamaa peaks olema kas karjatatud või eelniidetud 10-ndaks juuniks .
Karjatamise viisid
1) Süsteemitu ehk vabakarjatamine
2) Süsteemikindel ehk rotatsiooniline
a) Kopliviisiline
b) Portsjon
c) Vahelduv käsutus
d) Niiteline käsutus
e) Ketitamine
24.) Rohusaagi kasutamine niitmise teel:talviste rohusöötade (silo, hein) tootmine, sileerimise põhimõtted.
Kõige opt viis rohusööda säiliteamiseks on silo valmistamine. Silo on sööt, mis on toodetud suure niiskusega haljasmassist, kontrollitud käärimistingimustes. Silo valmistamise on kõige tähtsamet sileertiav mass kääriks piimhappeliselt, mis surub maharoiskumist ja lagunemisprotsessid ning rohi konserveerib. Käärimisprotsessdie suunamiseks on kolm põhilist moodust: soodustatakse piimahappe käärimist, lisatakse konserveerivad ained või rohi närvutatakse. Hein on kuivatatud rohusööt, et hein säiliks peab ta kuivaine sisaladus olema 83 %
25) Rohusöötade ( haljasrohi, silo, hein) kvaliteet: mõjurid, loomade nõuded, hindamise võimalused
Suveperioodil on loomade põhisöödaks haljassöödad. Nende toiteväärtus on küllaltki kõrge, sisaldades märkimisväärselt energiat, proteiini , mineraalelemente ja vitamiine. Seetõttu võivad nad olla suveperioodil loomale ainsaks söödaks. Haljassöödad on õigeaegsel käsutamisel mahlakad, sisaldades enamasti üle 20% kuivainet .Alla 20% kuivainet on noores rohus. Vaatamata suurele veesisaldusele, on haijassöõdad kõrge söödaväärtusega. Noor rohi on proteiini-, vitamiini-, mineraalelementide rikas ja hästi söödav. Kõik see väheneb taime vananedes . Optimaalselt peaks haljassööda kuivaines olema 20-25% kiudu , üle 15% proteiini. Väärtuslikest heintaimedest koosnev karjamaarohi vastab eelpool toodud nõuetele ja loomad söövad seda meelsasti.
Silo peab olema valmistatud korralikult, silo ei tohi olla riknenud, sest seda loomad ei söö ja seda ei tohigi loomadele anda. Silo väärtus moodustub kahest osast: 1) sileeritava rohu vaatusest ja 2) sileerimisprotsessis toimunud muututest. Sileerimine rohtu paremaks ei tee, küll aga toimub sileerimsprotsessis toitainetekadu ning moodustub rida käärimisprodukte, mis võivad vähendada silo maitsvust. Niisiis iseloomustab silo kvaliteeti selle toiteväärtus ja söömus.
Heina väärtus seisneb eelkõige kiutarbe ktamises, D-vitamiini allikana, kinnis-ja haigete loomade ning vasikate söödana. Hein peab olema korralikult kuivatatud, sest muidu kaasnevad suured käod. Hoidlas peaks heina kuivaine sisaldus olema 80-85%.
Rohusöötade kvalittet sõltub paljudest tegurritest nagu heintaimede liigist, sordist, koristusaja arengufaasist, väetamisest, mullastikust, ilmastikust, koristutehnoloogiast, säilitamistingimustest. Rohusöötade kvaliteeti iseloomustavad kõige täpsemini nende keemiline koostis ja toiteväärtus, silo puhul ka fermentatsioonoprotsessi tulemusi hindavad hgieeninäitajad. Rohusööda keemilise koostise hindalmisel kasutatakse kas Weende süsteemi või Usas kautusele võetus van Soesti süsteemi. Weende süsteemi- toorkiu, proteiini määramine. Van Soesti süsteem- eristatakse näiteks neutaraaökiudu, happekiudu kiufraktsioonis. Sööda toitevärtust hinnatakse kuivaines sisalduva energia ja proteiini järgi.
Kvaliteetse heina kuivaine pekas siladama vähemalt 10 % proteiini ja 9 Mg/ ha kohta metaboliseeruvat energiat. Silo – 15-17% kuivaines proteiini metaboliseeruvat energiat > 9,5 MJ ha.
26) Maherohumaade põhimõtted
Mahepõllumajandus- tähtsaim tingimus, et kastmises ei kasutata võõrkehasid, põhineb aususel.

agrokemikaalid, väetised, võib käsutada looduslikke . Erinevad jahud, mügarbakterid

Looma kasvul ei kasutata antibiootikume.
Mahetoodangu kvaliteedi tagab mahenõuetest kinni pidamine. Mahctoolminc muutus aktuaalseks, kui 1-V-s oli ületootmine. Levisid ka allergilised nähud.Tahetakse näha naturaalset loodust. Mõnedes riikides on mahepõllumajandusele üleminek raskem, mõnes kergem.
27.)Eestisse sobivad rohumaataimede tähtsamad sordid
Talirukis( Elvi , Matadoor, Tulvi ), talinisu (Ada, Bill , Lars), talioder(Carola, Tilia ), suvinisu(Mahti), kaer (Jaak), suvioder(varajane Arve), mais (Crescando), põldhernes( karneval ,), põlduba(jõgeva), taliraps( artus ,), suviraps(boleero), talirüps( largo ), suvirüps(Hohto), punane ristik(Maro), roosa ristik( Ermo , Jõgeva2), valge ristik(jõgeva 4, tooma ).
28)rohumaade alternatiivne kasutamine: energiakultuurina, kasutusest ajutiselt välja jäänud põllumaid konserveeriva kultuurina, puhkealade elemendina turismitalude ümbrusesj.
Puhkealade elemendina kasutatakse looduslikke rohumaid, parginiite, jalgpalli- ja golfiväljakuid ning lillemurusid. Energeetilisekütusena või väärindunud kütuse toorainena võib kasutada põldudel kultiveeritavaid taimi, nt. Nisu, oder, raps , mais. Eesti perspektiivseim looduslik energiataim on har. Pilliroog . Energiahein- on kütuseks toodetav hein. Eesis päideroog, roog-aruhein ja ida-kitsehernes.
29) Rohumaade majanduslik väljund ja selle hindamine
Igasugune tootmine kui ka vahendamine peab olema majanduslikult tulus .
Sissetulek - kulud = kasum
Kulud / toodangu summa = toodangu ühiku omahind
Et tootmine oleks õigustatud, peab omahind olema realiseerimishinnast väiksem. Kui nii pole, siis makstakse toetusi, et kasum oleks piisava suurusega.
Kasum/ omahind = tulukus
Üldiselt moodustab sööda omahind piima mahinnast poole (alla selle mitte). Eesmark on hoida sööda omahinda all. Kasvatada suurema toodanguga geneetiliselt väärtuslikumat karja - nii võib kasumisse jääda. Kui proteiin on optimaalne, on kiud ka enamvähem normaalne. Kui rohumaade saagikus on suurem, väheneb rohumaa kuivaine kilo omahind. Ühesõnaga - rohumaad korda!

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

Rohumaaviljeluse kordamisküsimuste vastused #1

Rohumaaviljeluse kordamisküsimuste vastused #2

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-01-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti

137 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

suslu Õppematerjali autor

rohumaa viljelus hein taim loom karjamaa sööt saak väetamine element kultuur külvikord

Sarnased õppematerjalid

pdf

Agronoomia

1.loomade tervist ja toodangut võivad kahjustada, 2.halva söödavusega, madalasaagilised, 3.suurte saagikadudega, 4.takistavad kultuurliikide kasvu. Kui võilille üle 20% taimikus nimetatakse umbrohuks. Umbrohu tõrjet tehase kahe erineva spetsiifikaga 1. Profülaktiline ehk kaudne 2. Otsene tõrje Kaudne: umbrohtude niitmine enne õitsemist, kui karjamaalt, aedade alt ja teepeenardelt. Umbrohu puhta seemne kasvatamine. Umbrohust puhta sõnniku kasutamine. Rohumaa külvi kordade kasutamine. Katteviljatata karjamaa rajamine. Rasketehnika ja erosiooni töttu tekkinud tühikute parandamine. Reegli ja korrapärane karjatamine hooldus. Ülekarjatamine võib tekitada tühikuid. Korralik intesiivne väetamine soodustab kultuuride kasvu ja surub umbrohud alla. Otsene: Olemas mehaaniline, keemiline ja bioloogiline tõrje. Mehaaniline- umbrohud kitkustakse välja, torkimine, hävitamine mulla harimisega, on töökulu nõudvad.

Agronoomia

docx

Agronoomia

Luhtkastevarre puhul ei ole õige niita väga madalalt, sest tihedad puhmad takistavad niitmist. Äästamine, rullimine ja mõned teised võtted. Rooja hunniku all võivad heintaimed hukkuda ja asemele võivad kasvada väljaheites olnud umbrohu seemnetest umbrohud. Toitainete tagastamine on kasulik, parandab mulla viljakust, halb on see,et teda on ebaühlaselt. Rooja laotamine ühlustab toitainete jaotust karajamaa pinnale. Võib äästada vaid spetsiaalse karjamaa äkkega, mis ei vigasta rohumaa kamarat. Karjamaad äestavad tihti ka mullamutid. Hea karjamaal võib olla tuhat või enam mullamuti hunnikut. Karjamaa muutub mättalikks. Umbrohud. Umbrohu all mõistetakse kõiki neid taimi, mida inimesed ei kultiveeri kuid mis on ajalooliselt kohanenud kultuurtaimede kasvutingimustega, kasvad koos nendega ja kahjustavad nende saagikust. Võõrkultuurideks nimetatakse teisi kultuurtaimi , mis kasvavad põhikultuuride hulgas. Umbrohtude kahju tekitamine.

Agronoomia

doc

Rohumaad kui kohaliku söödatootmise põhilüli

inimese poolt ümber kujundatud looduslikku kooslust, mis sellisena püsib mõõduka inimmõju, eeskätt niitmise ja karjatamise abil. Poolloodusliku kooslusena mõistetakse puisniitu, puiskarjamaad, rannaniitu, lamminiitu, soostunud- ja sooniitu, loopealset, kadastikku, nõmme või aruniitu. Kuni 20. sajandi keskpaigani toodeti taludes põhiline rohusööt poollooduslikelt rohumaadelt. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetel oli kultuurrohumaid vaid 3,4% kogu rohumaa pindalast. Mehaniseeritud tootmisele üleminekuga kaasnes madalama tootlikkusega rohumaade kasutamata jätmine ja seetõttu on viimase poole sajandi jooksul poollooduslike koosluste pindala oluliselt kahanenud. Puisniitude pindala on viimase 70 aasta jooksul vähenenud ligi sada korda, praegu on Eestis niidetavaid puisniite u 1500 ha. Eestis on heas seisukorras loopealseid 9000, hooldatavaid luhtasid u 15000, puiskarjamaid 3000 ha. 2007. aasta põllumajandusstatistika järgi kasvatati

Põllumajandus

doc

Taimekasvatus

6) Soostunud kamarmullad a) gleistunud kamarmuld tekib kamardumise ja gleistumise protsessiga. Levinud enamasti Põhja- ja Lääne- Eestis. Pindmine kiht huumus, selle all sisseuhtekiht gleipesadega. pH 6, huumus 3-10%, N 0,2-0,3%, P ja K alla 10 mg. Märjad põllumullad, vajavad kuivendamist ja mineraalväetisi. b) kamargleimuld (G) tekib kamardumise ja gleistumise käigus, kus huumuskihi all tekib lausaldane gleikiht. Märjad rohumaa mullad. Levinud Põhja- ja Lääne- Eestis. pH 6-7, N 0,2- 0,3%, p ja K alla 10 mg. Vajavad kuivendamist ja mineraalväetisi. c) turvastunud kamargleimuld (G1) tekib kamardumise ja soostumise tagajärjel. 30 cm turvast , selle all gleikiht. Põhja- ja Lääne Eesti rohumaade mullad. pH 4-6, huumus 10% piires, N 0,2-0,3%, P ja K alla 10 mg. Alaliselt märjad, vajavad kuivendamist ja mineraalväetisi. 7) Soostunud leetmullad

Önoloogia

odt

Murutaimed

Murutaimed Aasnurmikas Aasnurmikas ( Poa pratensis L. ) ,,ESTO" Aretaja Herbert Korjus. Sordilehte kantud 1980 aastal Sorditüüp: Võsundiline muru- ja söödasort, 65-85 cm kõrgune alushein. Tallamiskindla muru rajamiseks päikesepaistelisele Kasutus: kasvukohale, pikaajalise kultuurkarjamaa ja niidu seemnesegude komponent. Eelistab parasniiskeid, hästi õhustatud, huumus- ja Mullastik: lubjarikkaid mineraalmuldi, sobivad ka lühiajaliselt üleujutatavad lammimullad ja hästilagunenud turvas-mullad. Puhaskülvis 13, segukülvis 2-4 kg/ha, murule 6 grammi Külvisenorm: ruutmeetrile. Külviaeg: Juuli lõpuni. Punane, roosa ja valge ristik, lutsern, põldtimut, harilik Kaasliigid: aruhein, karjamaa-raihein, punane aruhein, aas-rebase-saba, kerahein, ohtetu luste, päideroog. Sa

Aiandus

docx

Agronoomia alused-Konspekt

piiratud kasutusega aladele. Viimased on sellised kohad mis on kartuli ja teravilja kasvatamiseks vähesobivad. Rohumaaks sobivad üldjuhul kõik mineraalmullad välja arvatud liivad ja kruusad. Karjamaad Piimakarjale võib karjamaa rajada kõikidele muldadele, mis sobivad heintaimede kasvatamiseks . Siiski peaks jälgima, et võimaluse piires oleks need paremad pinnad, sest lüpsilehmade toodang sõltub karjamaast. Noorloomadele võib rajada rohumaa ka igasugusele mullale kuid valitakse siiski vähemviljakad alad võrreldes lüpsilehmade karjamaaga. Vasikate karjamaa tuleb rajada hästi viljakale mineraalmullale. Vasikate karjatamiseks peab rohi olema hästi toitaineterikas ja peeneleheline. Lammaste karjamaa peab paiknema kuivemal kasvukohal. Niisketes kasvukohtades levivad lammaste haigused (maksakaan). Kuivad kasvukohad on tavaliselt vähemviljakad. Mineraalväetiste kõrge hinna tõttu kasutatakse neid minimaalselt

Kategoriseerimata

docx

Agronoomia

Kultuurtaimed on järjekindlalt aias, põllul ja istandikes kasvatatavad taimed. Kultuurtaimed jaotatakse põlvnemise käigu järgi: 1. Primaarsed ehk otseselt võetud ja valitud looduslikud vormid. Nisu 2. Sekundaarsed, Levisid algul umbrohuna, kuid hiljem hakati kultuurtamedena kasvatama. Rukis Sort- kultuurtaimede kõige madalam süsemaatika üksus. Isetolmlevatel sort on liin, vegetatiivsetel sort on kloon. Risttolmlejatel kitsam või laiem populatsioon. Kasutusviisi järgi põllukultuurid: 1. Toiduks 2. Söödaks 3. Tehniliseks tarbeks I Tera ja kaunviljad: 1. Tavalised teraviljad (taliteraviljad, suviteraviljad) 2. Mujal maailmas: Riis, hirss, sorgo, mais 3. Mittekõrrelised teraviljad: tatar 4. Kaunviljad (hernes, uba, lääts II Mugul ja juurviljad, kõrvitsalised 1. Kartul, maapirn, naeris, porgan III Põldheinad 1. Üheaastane raihein, Mitmeaastased kõrrelised timut, Mitmeaastased liblikõielised lutsernid IV Õli- ja eete

Agronoomia

doc

Botaanika loengukonspekt

Karjatamise kestuse all mõeldakse aega, mille vältel ühe karjatamisringi ajal on loomad ühes koplis. Heintaimede tervise seisukohalt ei tohiks olla see nii pikk, et loomad saaksid süüa esimesel päeval kärbitud rohuädalat. Kevadel kasvab kolme- nelja päevaga söödav ädal. Loomade seisukohalt on see veelgi tähtsam. Esimesel päeval söövad loomad 60-80 kg rohtu päevas. Teisel päeval 40-50 kg, kolmandal päeval veelgi vähem. Karjas võivad olla ka haiged lehmad ja rohumaa muutub nakkusallikaks. Väljaheited reostavad rohu ja loomad võivad nakatuda. Karjatamisringide arv meie kliimas 4-7, sõltuvalt rohukamarast. Kõige sagedamini võib karjatada valge ristiku rohukamarat. Keraheinarohke rohukamar talub 4-5 karjatamisringi. Karjatamise kõrgus peale karjatamist sõltub karjamaa tüübist: aluskõrrelistel 4-5 cm ja pealiskõrrelistel 5-6 cm. Lisasöötmine(kontsentraadid, karesööt?). Loomad söövad 3% kuivainet oma kehakaalust. Karjatamise viisid 1

Bioloogia

Rohkem sarnaseid