Eesti tööturg (4)

Tööturg
Eesti tööturgu mõjutanud tegurid
Tööturuprobleemid on täna aktuaalsed kogu maailmas. Tehnoloogia areng ja majanduse globaliseerumine on tekitanud olukorra, kus traditsioonilised vahendid ja pingutused tööpuudust vähendada ei kanna enam vilja ning tõenäoliselt tuleb leppida olukorraga, kus tööd jätkub järjest vähemale hulgale inimestele. Seetõttu on postindustriaalses ühiskonnas töö omandanud uue sisu ning uusi erinevaid vorme. Kõikjal otsitakse lahendusi nii riigi sekkumisel läbi majandus-, maksu- ja sotsiaalpoliitika kui kolmanda sektori arendamisel. Tööpuuduse püsimine kõrgel tasemel näitab aga, et selgeid ja üheseid lahendusi ei ole.
Eestis on olukord mitmekordselt keeruline. Siinset tööturgu tabasid korraga nii sotsialistliku majanduse kokkuvarisemine , struktuursed reformid kui ka tehnoloogia kiire areng.
Nõukogude ühiskonnas olime me harjunud tööhõivega, mis lähenes 100%le. Siinjuures tuleks eraldi rõhutada, et toona iseenesestmõistetav olnud naiste tööhõive Eestis oli kogu maailma jaoks enneolematult kõrge. Mis oli selle peaaegu täieliku tööhõive taga? Riik lõi kõigile töökohad ning reeglina oli töölkäimine kohustuslik. Mõnikord ei olnud sellisel “töölkäimisel” majanduslikku põhjendatust ning taoline töökorraldus võimaldas paljudel väga ebaefektiivselt töötada. Sageli loodi töökohti ka lähtudes poliitilistest kaalutlustest . Nii kujunesid Eestis tööstusettevõtted, mille tarbeks nii tooraine kui töökäed toodi mujalt Nõukogude Liidust ning valmistoodang saadeti samuti Eestist välja.
Seetõttu tõi Eesti Vabariigi taaskehtestamine kaasa suured ja järsud struktuurimuutused majanduses. Seoses sellega, et Eesti lakkas olemast suure Nõukogude majandusruumi osa, kuivasid tööjõu- ja toorainemahukad tööstusharud kokku või kadusid hoopis. Samuti langes oluliselt põllumajanduse osatähtsus majanduses. Tööturul tekitas see inimeste jaoks täiesti uue olukorra ning sellest ðokist ei ole toibutud tänaseni. Tööhõive suurele langusele järgnes küll tööturu suhteline stabiliseerumine, kuid maailmamajandus ei jätnud ka Eestit puutumata. Nii mõjutasid meidki 1998. aasta Aasia finantskriisi ning eriti Venemaa kriisi tagajärjed. Kuigi eksport Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) riikidesse oli selleks ajaks oluliselt vähenenud, mõjutas see siiski tugevasti teatud majandussektoreid, eelkõige toiduainetetööstust ning seeläbi omakorda põllumajandust.
*Töötuse määr 1999. aasta II kvartalis
**Töötuse määr 2000. aasta I kvartalis
Töötute sotsiaalne kaitse
Kuigi tänaseks on Eesti asunud uuesti jõudsa majanduskasvu teele, tuleb tõdeda, et tööpuuduse vähenemist see kaasa ei ole toonud . 2000. aasta esimeses kvartalis oli tööpuudus tõusnud 15,1%ni, mis on kõrgem kui kunagi varem. See number ei erine küll oluliselt mitmete teiste Ida-Euroopa üleminekumajandusega riikide näitajatest, kuid Euroopa Liidu riikidega võrreldes on see üks kõrgemaid. (Siinkohal tuleb märkida, et Eesti statistikaamet korraldab perioodilisi tööjõu- uuringuid vastavalt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) standardile ning seega on toodud arvud teiste riikide näitajatega võrreldavad.)
Tegelik tööpuudus erineb seejuures olulisel määral registreeritud töötusest, mis näiteks 2000. aasta juulikuus oli 4,8%. Tegelik ja registreeritud töötus erinevad omavahel seetõttu, et vastavalt töötu sotsiaalse kaitse seadusele on töötuks registreerimine võimalik ainult teatud tingimustel. Isikuid, kes seaduses ettenähtud tingimustele ei vasta, töötuna registreerida ei saa, vaatamata sellele, et de facto on nad töötud. Paljud inimesed ei ole ka ise töötuna registreerimisest huvitatud, sest töötu abiraha Eestis on väga väike, hetkel 400 krooni, mis on allpool kehtestatud toimetulekupiiri. (Võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega on selline töötu abiraha määr madal, võrdlusest Euroopa Liidu riikidega ei saa rääkidagi.) Ühtlasi on Eesti probleemiks varjatud tööhõive ja mitteformaalsed , “suulised” töölepingud, eriti väikeettevõtluses, kus ettevõtja maksab töötajale sularahas , jättes aga riigile maksud maksmata .
Alates 1. oktoobrist 2000 jõustusid uus töötu sotsiaalse kaitse seadus ja tööturuteenuste seadus, mis laiendavad ametlikult registreeritud töötute ringi ning võimaldavad tööturuteenuseid kasutada kõigil tööotsijatel. Ühtlasi on valmimas töötuskindlustuse seadus, mis peaks tulevikus oluliselt muutma töötute materiaalset olukorda.
Kehtiva seadusandluse kohaselt teostab Eestis töötute sotsiaalset kaitset riik sotsiaalministeeriumi valitsemisala kaudu ning seda finantseeritakse riigieelarve vahenditest. Vastavalt töötu sotsiaalse kaitse seadusele võetakse töötuna arvele täieliku või osalise töövõimega isikuid alates 16. eluaastast kuni vanaduspensioni eani, kes ei tööta, kes on valmis kohe tööle asuma ning otsivad tööd. Töötuna ei võeta arvele isikuid, kes töötavad töö- või teenistuslepingu või tsiviilõigusliku lepingu alusel, tegutsevad ettevõtjana, õpivad päevases või statsionaarses õppevormis, teenivad kaitseväes või asendusteenistuses. Töötuks ei registreerita ka rasedaid, kellel on jäänud arsti määratud sünnitustähtajani vähem kui 70 kalendripäeva.
Töötuid võtavad arvele nende elukohajärgsed tööhõiveametid, mis tegutsevad kõigis maakondades. Töötu peab pöörduma vähemalt kord 30 päeva jooksul tööhõiveametisse sooviga kohe tööle asuda ning olema valmis osalema tööturukoolituses. Koolituses osalejale makstakse õppestipendiumi.
Töötu riiklikku abiraha makstakse samuti läbi tööhõiveameti ning selle määra kehtestab Eesti Vabariigi valitsus. Töötu abiraha makstakse alates 1. oktoobrist 2000 üldjuhul kuni 270 päeva ning õigus töötu riiklikule abirahale on reeglina isikul, kes töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul on olnud hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega vähemalt 180 päeva.
Vastavalt tööturuteenuste seadusele pakuvad tööhõiveametid töötutele ning tööotsijatena registreeritud isikutele mitmeid tööturuteenuseid. Nii kuuluvad tööhõiveametite ülesannete hulka teavitamine tööturu olukorrast ja tööturukoolituse võimalustest, töövahendus, tööturukoolitus, kutsenõustamine, ka pakub tööhõiveamet toetusi ettevõtluse alustamiseks ja väiksema konkurentsivõimega töötute töölerakendamiseks, lisaks kuuluvad tööhõiveameti haldusalasse ka hädaabitööd.
Tööpuuduse struktuur
Eesti tööpuudus on piirkonniti väga erinev. Kõige raskemasse olukorda sattusid pärast majandusreforme Ida-Virumaa, kuhu oli koondunud suurtööstus, ja maapiirkonnad, kus ühismajandid tegevuse lõpetasid. Esialgu suutis plahvatuse ära hoida teeninduse ja talupidamise kasv, kuid õige pea sai selgeks, et kõigi jaoks ei ole teeninduses kohta ning et talu rentaablilt pidamine on keeruline kunst . Kuna Ida-Virumaal arenes teenindussektor aeglaselt ning tööstusesse tuli uusi investeeringuid tunduvalt vähem, kui oodati või vajalik oleks olnud, ei ole piirkond toibunud tänaseni. Omaette probleemiks on selles piirkonnas ka inimkapital ja tööjõu kvaliteet. Suur osa tänastest töötutest on küllalt kitsa erialaga ning orienteeritud ainult sellele ja ei oma tõelist valmisolekut orientatsiooni muuta. Mõnikord takistab ümberõppimist ka riigikeele mittevaldamine. Viimane asjaolu takistab ka inimeste mobiilsust ehk liikumist Eesti teistesse piirkondadesse tööd otsima . Piirkonda võivad aidata eelkõige investeeringud tööjõumahukasse ettevõtlusesse, millega peab aga kaasnema tõsine ümberõppeprogramm koos riigi toetusega, sest pikaajaliste töötute taasintegreerimine tööturule pole enam lahendatav paarinädalase ümberõppega.


Tööturu põhiindikaatorid 1998. ja 1999. aasta II kvartalis
Linn või maakond
Tööjõus osalemise määr 1999. aastal
Tööhõive määr 1999. aastal
1998. aasta II kvartal
1999. aasta II kvartal
ILO töötuse määr
Registr. töötuse määr
ILO töötuse määr
Registr. töötuse määr
Tallinn
68,0
61,0
9,4
4,0
10,3
5,9
Harjumaa
70,5
63,7
8,0
3,2
9,6
5,4
Hiiumaa
64,8
59,5
...
5,7
...
7,3
Ida-Virumaa
60,2
48,3
14,3
8,8
19,8
13,1
Jõgevamaa
56,2
48,7
13,9
6,8
13,4
8,1
Järvamaa
65,3
58,0
10,5
5,5
11,3
6,1
Läänemaa
65,9
58,5
6,0*
6,3
11,2*
9,1
Lääne-Virumaa
58,9
55,3
6,6
3,1
6,2*
4,4
Põlvamaa
57,3
47,6
12,7
7,9
16,8
10,1
Pärnumaa
61,6
55,3
5,6*
2,5
10,2
3,7
Raplamaa
61,7
53,8
10,0
6,6
12,8
8,7
Saaremaa
59,4
49,8
7,1*
6,2
16,2
11,4
Tartumaa
58,7
52,7
8,5
3,5
10,1
4,6
Valgamaa
59,1
53,4
11,0
10,1
9,6*
9,5
Viljandimaa
59,7
54,9
8,0
5,7
8,1*
7,0
Võrumaa
51,6
46,2
11,2
9,2
10,6*
10,5
Kokku:
63,1
55,8
9,6
5,1
11,7
7,0
* Andmete aluseks on valimi 20–39 isikut
... Andmete aluseks on valimi vähem kui 20 isikut
Allikas: Tööjõud 1999, Statistikaamet, 2000; Tööturuameti andmed
Eestis tervikuna on pikaajaliste töötute osatähtsus juba 44% töötutest. See on tõsine märk sellest, et tänase riikliku tööturukoolituse piiratud võimalused ei suuda probleemi lahendada, mistõttu on väga oluline, et riik hakkaks tõhusamalt tegutsema täiskasvanuõppe vallas. Kaasajal muutub vajadus tööjõu järele nii kiiresti, et ainus võimalus tööturul püsida on eluaegne õpe. Juba hetkel on üheks tõsisemaks probleemiks kujunemas struktuurne tööpuudus, s.t. kõrvuti suure hulga töötutega on meil suur hulk vabu töökohti, seejuures on kvalifitseeritud tööjõu puudumine saanud tõsiseks takistuseks majanduse arengule ja investeeringutele. On tekkinud olukord, kus investeeringud koonduvad pealinna seetõttu, et väljaspool Tallinna on raske vajalikul hulgal kvalifitseeritud tööjõudu leida. Ka on inimeste valmisolek ümber õppida Tallinnas suhteliselt suurem kui mujal.
Väga paljud inimesed ei ole siiani kohanenud uue turumajandusliku keskkonnaga ning paljudele jääb arusaamatuks, et uues majandussituatsioonis võib juhtuda, ammustel aegadel omandatud hariduse või väljaõppega on tõenäosus tööd leida nullilähedane. (Lisaks mitmetele põllumajandus- ja tööstuserialadele võib näiteks tuua veel üleliidulistes uurimisasutustes töötanud väga spetsiifilise eriala omandanud kõrgharidusega spetsialistid .)
Tööpuuduse põhjused
Eesti tööturu järjest suurenev probleem on heitunud inimeste hulk. Tegemist on inimestega, kes on reeglina pikaajalised töötud ning kes sooviksid küll töötada ja oleksid selleks võimelised, kuid kes on tööotsingutest loobunud. Ka on viimasel ajal langenud rahvastiku majanduslik aktiivsus tervikuna, s.t. järjest suureneb majanduslikult mitteaktiivse elanikkonna hulk, kuhu kuuluvad pensioniealised inimesed, haiged ja invaliidid , isikud, kes on õppimas või seotud täiendõppega, heitunud ja muudel põhjustel mitteaktiivsed inimesed. Üheks oluliseks mitteaktiivsuse suurenemise põhjuseks on kahtlemata elanikkonna demograafiline vananemine, s.t. pensioniealise elanikkonna suurenemine. Teiseks oluliseks põhjuseks on õpingud, mille kestus on oluliselt kasvanud ning mille tõttu on noored pikemat aega tööturult eemal. Samuti on oluliselt tõusnud tervise tõttu aktiivsest elanikkonnast väljajääjate hulk.
Ka on tööturu seisukohast tõsine probleem Eesti elanikkonna hajaasustus ja väike mobiilsus . Paljudel on võimatu aktsepteerida mõtet, et vähemalt paarikümne kilomeetri kaugusel tööl käimine saab normiks. Praegusel hetkel raskendavad seda ühistranspordi vaikne hääbumine ning töölkäimiseks tehtavad ebanormaalselt suured transpordikulutused võrreldes töötasuga. Nii juhtubki, et mõttekam on jääda koju, sest tööl käimine ei tasu ennast ära. See aga tähendab omakorda, et kvalifikatsioon ei täiene ning pole ka lootust suuremapalgalist kohta saada. Nende probleemide lahendamisel on oluline roll kohalikel omavalitsustel: Eestimaal on kohalikke omavalitsusi, kes on tõsiselt tegelnud kodu ja töö vahelise transpordi organiseerimisega ning see on lõpuks töötavate inimeste maksude laekumise näol end vallale ka ära tasunud. Üheks tulevikuväljavaateks on ka nn. distantstöö, tänu infotehnoloogia kiirele arengule pole Eestis juba täna paljude jaoks tähtis füüsiline asukoht, tööd saab teha kõikjal.
Lisaks eelpool välja toodud pikaajalistele töötutele on tööturu olulisteks riskigruppideks veel ka puuetega inimesed ning noored. Veel mõni aasta tagasi ei olnud noorte töötus Eesti jaoks probleem, sest paljud ettevõtted vahetasid uute nõudmiste tõttu vana kaadrit välja ja uued ettevõtted palkasid valdavalt noori inimesi. Viimaste aastatega on aga noorte töötus kasvanud üldisest töötusest oluliselt kiiremini. Ettevõtted ei ole huvitatud kogemusteta tööjõust, samas ei ole noortel võimalik kusagil praktiseerida ja kogemusi omandada.
Nii kutseõppe kui ümberõppe planeerimine on osutunud ebaedukaks ning see on ka inimeste oskuste ja majanduslike vajaduste kokkusobimatuse üks põhjuseid. Muudatused majanduses on olnud nii kiired ja erisuunalised, et pikaajaline planeerimine on osutunud võimatuks ning nõnda ei oska ettevõtjad veel ka täna hariduse planeerijatele öelda, missugust kaadrit nad vajaksid näiteks kolme või viie aasta pärast. Üsna selgelt on aga töötus suurem madalama haridustasemega inimeste hulgas ja puudutab kõige valusamalt ilma erialase ettevalmistuseta inimesi.
Tööpuudusega võitlemiseks tuleb hakata suuremat tähelepanu pöörama aktiivsetele tööturumeetmetele. Hetkel kulutatakse selleks alla 0,06% sisemajanduse koguproduktist (SKP), mis pole ligilähedaseltki piisav. Tööpoliitikale tervikuna kulutatakse meil alla 0,2% SKPst samas kui Euroopa Liidu riikides kulutatakse tööhõivestrateegia elluviimiseks keskmiselt 2–3% SKPst. Eesti on oma senised lootused rajanud ainult majanduskasvule, kuid pole alust arvata, et ainuüksi oodatav majanduse aktiivsuse kasv tööhõivele otsest mõju omab. Eesti majanduse madala tootlikkuse juures tuleb majanduskasv ikkagi eelkõige tootlikkuse ja efektiivsuse kasvust, mis tööhõivet oluliselt ei mõjuta. Näiteks 1997. aastal kasvas Eesti SKP 10,6%, kuid tööpuudus vähenes samal aastal vaid 0,3% ning tööhõivemäär suurenes 0,2%. Eelpooltoodust lähtub, et majanduskasv ja tööhõive ei kulge Eestis ühes rütmis. Uusi töökohti ei teki samas tempos tehnoloogia arengust tingitud töökohtade vähenemisega ning tõenäoliselt ei suuda uued arenevad sektorid absorbeerida kogu ülejäänud tööjõudu, mistõttu langeb järjest suurem koormus sotsiaalsektorile, s.t. kasvab abist ja toetustest elatuvate inimeste hulk. See aga pole kindlasti mitte Eesti soov ega eesmärk. Seetõttu on võetud erilise vaatluse alla tööturgu reguleerivate õigusaktide täiendamine ning hakatud koostama iga-aastast tööhõive tegevuskava analoogiliselt Euroopa Liidu liikmesriikidele ja teistele kanditaatriikidele ning toetudes Euroopa Liidu poolt välja töötatud juhistele.