3. loeng Kujund kui markeeritud keelend. Kõla-, kõne- ja lausekujundid. Piltkujundid. Meediateksti analüüs Kunstilise võtte eesmärk on üllatada harjunud ettekujutusi võõritada, sõnade kulunud tähendusi elavdada. Ootamatu sõnastus või varjatud mõte tekitavad mõistatusi ja aeglustavad taju. Tähelepanu pöördub väljendusviisile, kus peitub sisu võti. Konkreetsus ja meelelisus on kujundliku keelekasutuse peamine eesmärk. Kõne-, lause- ja kõlakujundeid iseloomustab üks tunnus: iga kujund on mingis mõttes hälve
Sümbol- võrdkuju, pilt, märk või ese, millega tinglikult tähistatakse midagi abstraktset (ankur-lootuse, rist usu ja kannatuse sümbol), asendatakse mõnda mõistet, sõna või suhet. Paradoks- vastuoluline ja ebaloogiline, isegi absurdne väide, lühike, tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele vastuolule vaatamata tõde. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Oksüümoron- ,,mõttekas mõttetus´´ stiilikujund, milles ühendatakse pealtnäha ühendamatud mõisted nii, et tuleks välja nähtuste paradoksaalne iseloom. Nt õpetatud loll, olla mittemidagiütlevalt paljulubav, hullult tark, hirmus ilus, karjuv vaikus. Eufenism- pehmendav, ilustav või ümberütlev väljend ebasündsa või ebameeldiva asemel. Vanadus- auväärne iga Lausekujundid- Retooriline küsimus- küsimuse vormis esitatud kinnitava või eitava sisuga lause, milles sisaldub ka vastus. Retooriline pöördumine- ehk poeetiline üte on tundeline pöördumine loodusnähtuste,
"Luuletus- see on sõnadega valtsi tantsimine" Johannes Aavik "Luule on viista jäänud laul" Hando Runnel "Luule on elamine keeles" Keeleteadlaste grupp Lüürika põhitunnus on rütm. Lüürika on kirjanudse vanim põhiliik. Luuletus on väga elitaarne. Luule on individuaalne ja annab edasi individuaalseid elamusi. Luuletuses mängivad tähtsat rolli kõik komponendid- sõna, kujundus, esitus, aeg. Stiilikujundid Kõnekujundid Lausekujundid Kõlakujundid Epiteet Retooriline pöördumine Allinteratsioon Võrdlus Kordused Assonants Metafoor Parallelism Riim Metonüümia Kliimaks Anagramm Hüperbool Antitees Onomatopoeetilised sõnad Litotees Ellips Palindroom
( kõnekujund, mis ühendab eri meete tajusid märkivaid sõnu. 4. Metonüümia sarnaneb metafooriga tähendusliku ühisosa rakendamisel, ainult et tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires. Kujundikeelest ei ole pääsu: ühe võtte vältimine elavdab teise. Poeetilise rollita kanduks tekst ilukirjandusest välja. 10. Lausekujundid. Lausekujundid e figuurid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega. Lausekujundid mängiad sõnastusega. ( Kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmärgid ). Luulekeel rakendab sageli tunderõhulisi sõna või värsi kordusi, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu. Loomulikud on värsikordused. Salmide vahel muutumatuna või ligilähedaselt korduvaid värsse või salme nim refrääniks.
algriim alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. Näiteks: Härrad jäid härisemaie, mölderid mörisemaie, tohterid torisemaie. (Rahvalaul.) algusriim vt riim. allegooria mõistukõne, mille ülesanne on midagi või kedagi esile tõsta või rääkida nähtustest varjatult. Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, olukordade all tuleb näha teisi isikuid, nähtusi, olukordi. Näiteks: Müür, mis hakkab pragunema, kipub ära lagunema, seda tuleb rõhkuda, maani maha lõhkuda. (Juhan Lilienbach.) alliteratsioon algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. Näiteks: Venda kuulis, vasta kostis / / (Rahvalaul.) anafoor korduse liik, sõna või fraasi kordamine lausete, värsside või stroofide alguses. Näiteks: Ütles Lembitu: Ilus on surra . Ilus on surra isamaa eest. (Friedebert Tuglas.) antitees vastuseade. Antiteesis kõrvutatakse vastupidiseid väiteid või seisukohti. Antitees on lähedane mõiste kontrastiga.
epohhi- või voolustiiliks (nt romantiline, sentimentaalne stiil); keelekasutuse valdkonna järgi ajakirjandus-, teadus-, administratiiv- e kantselei-, ilukirjandusstiiliks. Stiilikujundid on ilukirjanduskeele loomise vahendid, mis saavutavad kunstilise mõju kontekstis sõnade erilise tähendusliku seostamise, erilise lausestuse või häälikulise instrumentatsiooni kaudu. Vastavalt sellele jagunevad stiilikujundid kolme põhirühma: kõne-, lause- ja kõlakujundid. TÜÜPILISUS JA ISELOOM Ilukirjanduslike teoste üheks oluliseks üldiseks omaduseks on tüüpilisus. Tüüpilisuse all mõtleme iseloomuliku, olulise ja seaduspärase esiletõstmist kujutatavas nähtuses või olukorras. Et kirjandusteose huviobjektiks on inimene, avatakse tüüpilist kõigepealt inimese iseloomu ja tema saatuse kujutamise kaudu. Iseloomu ehk karakteri all mõtleme inimese kõiki põhiomadusi, mis kujundavad niihästi
sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms · Kirjanduskriitika tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel
Lühendid vt ÕS-i lühendite lisa. Veaohtlikud käändevormid: nt küüs, kaas, palitu, vilu ilma, kümmekonna, sadakonna, viit, kuut, kontserti, kontsertide, tagaplaanile. SÕNALIIGID: 2 1. Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) 2
Kõik kommentaarid