sajandi arvukad sõjad (Poola- Rootsi sõda, Rootsi-Vene sõda) laastasid ja hävitasid neid parajal määral. 18. sajandiks oli mõisate arv kasvanud tuhande piirimaile. Kokkuvõte Kõige enam oli Eestis era- ehk rüütlimõisad, mis kuulusid baltisaksa mõisnikele. Teine rühm oli riigi- ehk kroonumõisad. Need mõisad rentisid aadlikud, kellel ei olnud oma rüütlimõisa. Kolmanda rühma moodustasid krikumõisad ehk pastoraadid, mis andsid elatist kirikuõpetajatele. Mõis ja talu Talu on tavaliselt ühele perekonnale kuuluv elupaik ja väike maamajand, mis hõlmab maavalduse koos eluhoonega. Mõis avaldas talule teatud mõju. Mõisast õppisid talupojad uusi majapidamisvõtteid, võeti üle mitmesuguseid tavasid, näiteks õpiti kohvi jooma. Enamasti jäi mõis talupojale siiski võõra võimu keskuseks. Talupoeg ei tohtinud mõisa peakusest siseneda, mõisaõues pidi ta aupaklikult mütsi maha võtma. Mõisnikud võisid talupoegi karmilt karistada
Neid hakati siis kirja panema. Kirja pandi ka eelnev seisukord (mitte nii täpne, palju pandi kirja emotsionaalsel tasandil). Revisjone hakatakse korraldama regulaarselt, et muutusi välja selgitada. Järgmised revisjonid toimusid 1725-26, 1732, 1739, 1744, 1758, 1765, 1774. Pärast seda lõppesid revisjonid ära, kuna selleks ajaks oli saavutatud Põhjasõja-eelne tase. Revisjonid olid hääbuvad, st kui üks või teine mõis oli Põhjasõja-eelse taseme saavutanud, siis järgmises teda enam ei kajastatud. Liivimaal toimus esimene adramaa revisjon 1715. Järgmised: 1721-1725, 1731, 1738, 1744, 1757-58. Saaremaal: 1716, 1731, 1738, 1744, 1750, 1756. Osa revisjone on publitseeritud. Paljud on ka internetti jõudnud. Teine oluline allikagrupp on hingerevisjonid, mida peeti esimest korda siinsel alal 1782. aastal. Neid viidi läbi nii Eesti-, Liivi- kui Saaremaal. Tegemist oli ülevenemaalise revisjoniga
Kõik kommentaarid