Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused

Soboleva, Jelizaveta

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused (2)

Informaatika - Infoteadus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kes on väljaandja?
Mida algallikas kasitleb?
Miks raamatukogud uue teenindusvormi kasutusele võtsid?

Lõik failist

52
BAKALAUREUSE EKSAM

SISSEJUHATUS INFOTEADUSTESSE 2
1.Raamatukogu tüpiseerimisvõimalusi, eri tüüpi raamatukogudele omased tunnusjooned ja tegevusvaldkonnad. 2
2.Raamatukogude tegevuse õiguslik ruum, raamatukogude tegevust reglementeerivad seadusandlikud aktid Eestis. 4
3. Infoteaduse määrang ja peamised uurimisvaldkonnad. 5
4.Infoteaduse kujunemist mõjutanud tegurid, uurijad ja sündmused. 7
5.Infoteaduse arenguetapid. 9
6.Infoteaduse seosed teiste teadusvaldkondadega, infoteaduse ja raamatukoguteaduse seosed. 9
7.Raamatu defineerimine ja raamatu vormide areng läbi ajaloo. 12
8.Raamatuteaduse kujunemine iseseisvaks uurimissuunaks välismaal ja Eestis. 15
INFOALLIKAD JA INFOOTSING 17
1.Infoallikate klassifikatsioon /liigitus. Viiteinfoallikad - olemus, tähtsus, näiteid. 17
2. Infootsingu mõiste. Fakti-, teaviku - ja teemaotsing ning nendeks sobivad infoallikad. 18
3.Rahvusbibliograafia konseptsioon ja eesti rahvusbibliograafia väljaanded. 19
4.Infootsing andmebaasides: avatud juurdepääsuga ja litsentseeritud AB-sid, nende otsivõimalused. 20
5.Interneti infootsivahendid - tüübid, otsivõimalused, eelised ja puudused. Veebiressursside hindamiskriteeriumid . 20
TEAVIKUTE KIRJELDAMINE JA SISU ANALÜÜS 22
1. Bibliokirje ja sellele esitatavad funktsionaalsusnõuded. 22
2.Kataloogimisreeglite rahvusvaheline ühtlustamine 20. sajandil. 23
3. Annotatsioon ja referaat: sarnasused, erinevused, tüpoloogia. 25
INFOTEADUSE UURIMISMEETODID 26
1.Andmekogumismeetodid infoteaduses. 26
2.Andmeanalüüsi meetodid infoteaduses. 28
3. Statistilised meetodid infoteaduses. 29
LIIGITAMINE JA INDEKSEERIMINE 29
1. Tesauruse mõiste, selle ülesehitus. Semantilised seosed tesauruses (ekvivalentsusseos, hierarhiaseos, assotsiatsiooniseos) ja nende vormistamise sümbolid. 29
2. Märksõnastamine elektronkataloogis tänapäeval, aineotsingu võimalused ja erinevused 30
3.UDK väljatöötamine, UDK tabelite tüübid, UDK arenguperioodid, levik, rakendusvaldkonnad. 31
4.Liigitamise ja märksõnastamise võrdlus. 33
KOGUDE KUJUNDAMINE 34
1.Komplekteerimise allikad ja viisid. 34
2.Sundeksemplariseadus Eesti Vabariigis. 34
3.Inforessursside valiku põhimõtted. 36
INFOTEENINDUS 37
1.Raamatukogu poolt pakutavate infoteenuste iseloomustus. 37
2.Infovajaduse väljaselgitamise ja uurimise meetodid. 38
3.Päringuintervjuu tähtsus infoteenindusprotsessis. Teenindaja suhtlemisoskuse osa selles. 38
4.Raamatukogu- ja infoteenuste muutumist mõjutavad tegurid. 39
5.E-teatmeteeninduse kujunemine, selle olukord eesti raamatukogudes. 39
RAAMATU JA RAAMATUKOGUDE ARENGULUGU 41
1.Trükikunsti kasutuselvõtu ja leviku tähtsus kirjakultuurile. 41
2.Raamatu väliskujus toimunud suured muutused ajaloo jooksul ja nende mõju informatsiooni säilimisele. 42
3.Avalike (rahva)raamatukogude asutamine 19. sajandil ja nende tegevuse põhimõtted. 43
ORGANISATSIOONI TEABEPROTSESSID 44
1.Organisatsiooni infopoliitika väljatöötamise etapid. 44
2.Mida peab sisaldama infopoliitika väljatöötamise alusuuring. 45
3.Infopoliitika eesmärgid eri tüüpi organisatsioonides. 45
KIRJASTAMINE JA KIRJASTUSTEGEVUS 46
1.Kirjastuse funktsioonid ja töölõigud. 46
2.Raamatutootmise taset väljendavad näitajad. Trükistatistika. 47
3.Raamatupoliitika olemus ja roll erinevates poliitilistes režiimides. 48
4.Sõnavabadus ja juurdepääs informatsioonile kirjastustegevuse kontekstis. 48
5.Kirjastustegevuse arengutendentsid maailmas ja Eestis. 49
6.Raamatukaubanduse erijooned ja erinevad vormid. 50

SISSEJUHATUS INFOTEADUSTESSE

Raamatukogu tüpiseerimisvõimalusi, eri tüüpi raamatukogudele omased tunnusjooned ja tegevusvaldkonnad.

Raamatukogu on asutus, mille ülesandeks on trükiste ja muude infokandjate kogumine, töötlemine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine lugejaile.
Raamatukogutüpoloogia on õpetus, mille järgi raamatukogud jaotatakse tüüpidesse nende koostise, ülesannete, lugejate, alluvuse jms alusel.
Raamatukogutüübid kogude järgi:

universaalsed
mitme või ühe eriala kogud
muu tunnuse järgi moodustatud kogud
laadi järgi moodustatud kogud.

Raamatukogutüübid automatiseerituse astme ja elektrooniliste teavikute kasutamise järgi:

traditsiooniline raamatukogu
automatiseeritud raamatukogu
hübriidraamatukogu
digitaalne raamatukogu

Raamatukogu ülesannetest ja eesmärkidest lähtuvalt jaotatakse:

rahvaraamatukogud
rahvusraamatukogud
kooliraamatukogud
- ülikooliraamatukogud
- kooliraamatukogud

Raamatukogutüübid funktsiooni järgi:
RAHVUSRAAMATUKOGU (National library)
Riigi keskne teaduslik universaalraamatukogu, kes hangib, säilitab ja teeb kättesaadavaks sellel maal, selle rahva keeles, selle maa kohta ilmunud ja selle maa autorite avaldatud väljaandeid. Raamatukogu, mis vastutab oma asukohariigis kõigi selles riigis ilmuvate teavikute kogumise ja säilitamise eest, võib tegutseda ka sundeksemplariraamatukoguna.
Neid on reeglina riigis üks. (Itaalias ja Venemaal kaks, sest nad ei suuda otsustada).
Tegevused:

säilitab ja arendab suurt ja esinduslikku kogu, k.a välismaal ilmunud oma maad käsitlevad teavikud
tegutseb üleriigilise bibliograafiainfo keskusena
koostab koondkatalooge
juhendab teiste raamatukogude töökorraldust ja/või edendab koostööd
koordineerib teadus- ja arendustegevust raamatukogunduse valdkonnas jne.

Õiguslik seisund: Rahvusraamatukogude kui rahvusliku kultuuripärandi kogujate ja haldajate ülesannete täitmiseks peavad olema seadusandlikud garantiid tasuta sundeksemplaride saamiseks ja nende säilitamiseks.
RAHVARAAMATUKOGU ehk avalik raamatukogu (Public library)
Universaalse koostisega raamatukogu, mis teenindab kogu kohalikku või piirkondlikku elanikkonda ning mida tavaliselt täielikult või osaliselt rahastatase kohalikust ja/või riigieelarvest.
Rahvaraamatukogu kui demokraatlik asutus: peamine ülesanne on vahendada informatsiooni ja kultuuri.
Osa ühiskonnas: valitsuse ülesanne on tunnetada konsensuse vajalikkust ühiskonna erinevate eesmärkide vahel ja luua rahvaraamatukogule võimalused kaasa aidata nende eesmärkide teostamisele.
Finantseerimine : Kuna rahvaraamatukogu olemasolu peab tagama ühiskond, peab see olema fikseeritud seadusandluses, et täiega oma demokraatia rolli, peavad rahvaraamatukogud pakkuma oma teenuseid tasuta.
Määratlus ja tegevusvormid: eesmärk on universaalsus , kogudes peavad peegelduma ühiskondlikud hoiakud ja suundumused, ühiskonna areng.
Nt. keskrmtk, linnarmtk, lastermtk, vallarmtk, külarmtk, muu. Ka nt. Maakonna Keskraamatukogu , Linna Keskraamatukogu, Külaraamatukogu.
TEADUS- JA ERIALARAAMATUKOGU ( University library)
Raamatukogu, mille põhifunktsiooniks on teenindada üliõpilasi, akadeemilist koosseisu ja spetsialiste ülikoolides ning teistes kõrgharidust andvates õppeasutustes.
Kõrgkoolirmtk-d Eestis on nt. Eesti Kunstiakadeemia , Eesti Muusikaakadeemia, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool jne.
Teaduslik erialarmtk Eestis on nt Eesti Meditsiinirmtk, Eesti Patendirmtk, Eesti Standardirmtk jne.
Iseseisev raamatukogu, mille ülesanne on informatsiooni hankimine ja vahendamine ühe teatud eriala või ainevaldkonna kohta või mingi kindla piirkonna huvides.
Nt. ametiasutuse rmtk , meditsiinirmtk, teadusasutuse rmtk, ettevõttermtk, meediarmtk, piirkonnarmtk.
KOOLIRAAMATUKOGU (School library)
Raamatukogu, mis tegutseb kõrgharidusest madalama astme haridust andvate koolide juures ja mille põhifunktsioon on teenindada vastava kooli õpetajaid ja õpilasi.
Nt. algkooli rmtk, põhikooli rmtk, gümnaasiumi rmtk, õhtukooli rmtk, kutseõppeasutuse rmtk, huvikooli rmtk.
TEATUD SIHTRÜHMA TEENINDAV RAAMATUKOGU
ARHIIVraamatukogu on institutsioon või selle osa, mille eesmärk on tagada Eesti teaviku kui kultuuripärandi säilitamine (Tartus).
UNIVERSAALraamatukogu on kindla spetsialiseerumiseta teadusraamatukogu, mis hangib, säilitab ja laenutab teavikuid kõigist (teadus)valdkondadest. Universaalne teadusrmtk Eestis on nt. Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu.
Tervikliku raamatukoguvõrgu moodustavad riigis reeglina rahvusraamatukogu, teadusraamatukogud, rahvaraamatukogud, kooliraamatukogud ja eri(ala)raamatukogud.

Raamatukogude tegevuse õiguslik ruum, raamatukogude tegevust reglementeerivad seadusandlikud aktid Eestis.

Raamatukogu- ja infoteenindus on Eesti Vabariigis selliselt korraldatud, et see moodustab ühtse süsteemi, milles üks raamatukogu täiendab teist. Kogu Eesti Vabariigi ulatuses teostab järelvalvet raamatukogude võrgu üle Kultuuriministeerium :
korraldab, koordineerib ja suunab riiklikul tasandil kogu vabariigi raamatukogude tegevust

valmistab ette seaduste ja teiste õigusaktide eelnõusid ning vastutab nende vastavuse eest põhiseadusele ja seadustele ning nende

rakendavuse eest

kooskõlastab teiste ministeeriumite poolt ettevalmistatud õigusakte
korraldab raamatukogunduse õigusaktide kooskõlla viimist Euroopa Liidu õigusaktidega
suunab ja tellib teadus- ja rakendusuuringuid, koordineerib raamatukogunduse teadusürituste korraldamist
peab õigusaktidega kehtestatud korras registreid
koordineerib riiklike, rahvusvaheliste ning regionaalsete arengukavade ja – programmide väljatöötamist ja elluviimist
töötab välja raamatukogude riikliku finantseerimise alused, teeb koostööd Kultuurkapitaliga ning teiste raamatukogusid toetavate

organisatsioonidega

vaatab läbi hallatavate raamatukogude riigieelarvevahendite eraldamise taotlused, korraldab nende ekspertiisi ning valmistab ette

vastava koondettepaneku riigieelarve eelnõu koostamisel

informeerib üldsust raamatukogude tegevusest
kogub ja töö tleb raamatukogualast informatsiooni
osutab raamatukogudesse puutuvate kü simuste lahendamiseks abi teistele ministeeriumitele ning teeb nendega koostööd
korraldab suhteid teiste valitsusasutuste, kohalike omavalitsuste, välisriikide vastavate organite ning rahvusvaheliste

organisatsioonidega.

koordineerib raamatukogude rahvusvahelist koostööd
analüüsib raamatukogude olemasolevat võrku ja kavandab selle korrastamist riiklike investeerimisprogrammide raames

Raamatukogude tegevus reguleerivad seadused, määrused ja muud õiguslikud aktid:

rahvaraamatukogu seadus
avaliku teabe seadus
arhiiviseadus
andmekogude seadus
autoriõiguse seadus
sundeksemplari seadus
teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus
Eesti rahvusraamatukogu seadus
raamatukogu trükiste müügi juhend
raamatukogudevahelise laenutuse juhend
raamatukogude töökorralduse juhend
kooliraamatukogude töökorralduse alused

EBLIDA – Euroopa Raamatukogu-, Info- ja Dokumentatsiooniühenduste Büroo. Seal on kallis liikmemaks, esindab raamatukogu- ja infotöötajaid ning peamised huvivaldkonnad on autoriõigus jm.
(loeng 6,7)

Infoteaduse määrang ja peamised uurimisvaldkonnad.

Infoteadus – teadus sellest, kuidas inimesed loovad, hangivad, otsivad ja kasutavad salvestatud informatsiooni.
MÄÄRANG
Infoteadused:

on sotsiaalteaduste hulka kuuluvad teadused informatsiooni vahendamisel informatsioni loojalt informatsiooni tarbijale
uurivad ja fikseerivad sellise teabevahenduse seaduspärasusi

Informatsioon ja teadmised on infoühiskonna strateegiline ressurss.
Infoteadusel on palju erinevaid definitsioone. Vaatamata erinevustele rõhutatakse seda, et infoteadus on teadus informatsiooni kogumisest, organiseerimisest, säilitamisest, otsingust ja levitamisest. Selline definitsioon on olnud küllalt püsiv viimase 40 aasta jooksul.
Harold Borko- väga pikk def. niikuinii ei jää meelde.
Kalervo Järvelin (1995)– Infoteadus on teadus informatsiooni (eelkõige salvestatud informatsiooni) edastamisest infoloojatelt infotarbijatele. Eesmärgiks on luua käsitlus organisatsioonide ja üksikisikute infokeskkonnast, infovajadusest, infohankimisviisidest ja inforessursside organiseerimisest sellisel kujul, et see võimaldaks soovitud informatsiooni kiire kättesaamise.
Tefko Sarasevic (2009) defineerib infoteadust kui professionaalse ja teadustegevuse valdkonda, mis tegeleb informatsiooni ja infoobjektide, eelkõige salvestatud teadmiste, tõhusa edastamisega inimeste vahel sotsiaalses, organisatsioonilises ja individuaalse infovajaduse ja info kasutamise kontekstis. Seega on infoteadus teadus- ja professionaalse tegevuse valdkond , mis tegeleb informatsiooni tõhusa kogumise, säilitamise, otsingu ja kasutamisega. Infoteadus on seotud salvestatud informatsiooni ja teadmistega ning tehnoloogia ja teenustega , mis soodustavad nende protsesside haldamist ja informatsiooni kasutamist. Infoteaduse valdkonda kuulub inimkonna teadmiste salvestamise tagamine ja põhitähelepanu keskendub informatsiooni esitamisele, organiseerimisele ja otsingule . Erinevalt arvutiteadusest keskendub infoteadus sotsiaalsele ja inimfaktorile ning tähelepanukeskmes pole vaid tehnoloogia.
Eesti raamatukogusõnastik – teadus, mis uurib informatsiooni vahendamist ja jõudmist infoloojatelt infotarbijateni, selgitades välja ühiskonna eri tasandid , infokeskkonna, infovajaduse, infopädevuse, infokäitumise ja inforessurssidele optimaalse juurdepääsu seaduspärasused sotsiaal-kultuurilises kontekstis. Infoteadused on def. järgnevalt: termin tähistab multidistsiplinaarset valdkonda, millesse kuuluvad infoteadus, raamatukoguteadus, raamatuteadus, bibliograafia-, dokumendii- ja arhiiviteadus.
Raamatukogundus – Käsitletakse raamatukogunduse kui raamatukogude tegevus- ja ainevaldkonna kujunemist ja peamisi seaduspärasusi.
Peter Ingwersen – Taani. Kasutab infoteadust põhimõistena ning käsitleb raamatukogundust kui spetsiifilist teadus- ja arendustegevuse valdkonda infoteaduses. Raamatukoguteadus seostatuna infoprotsessidega raamatukogus. Infoteadus sotsiaalteadusena (1991a): 1) interdistsiplinaarne tasand: kommunikatsioon, süsteemiteadused, kognitiivsed teadused 2) distsiplinaarne tasand: psühholoogia, lingvistika, infoteadus, sotsioloogia, arvutiteadus 3) rakendustasand: raamatukogundus, dokumentalistika, raamatuteadus (lähtub infoteadusest).
Infoteaduse iseloomulikud tunnused on järgmised:

Infoteadus on interdistsiplinaarne teadus. Seosed teiste teadusvaldkondadega on pidevas muutumises ja interdistsiplinaarne evolutsioon ei ole sugugi lõppenud.

Infoteadus on lahutamatult seotud ITga. Tehnoloogiline imperatiiv on vastupandamatu ja tõukab infoteaduse arengut nii nagu ta tõukab paljusid teisi valdkondi ja kogu ühiskonda.

Infoteadus nagu paljud teised valdkonnad on aktiivne osaline infoühiskonna arengus. Infoteadusel on tugev sotsiaalne dimensioon .
UURIMISVALDKONNAD
Mitmed uurijad on püüdnud kaardistada infoteaduse peamisi uurimisvaldkondi:
Brian C. Vickery kohandas Belver Griffithi esitatud infoteaduse kaart ja esitas 4 infoteaduse põhivaldkonda: teaduslik kommunikatsioon, bibliomeetria, dokumendianalüüs ja infootsingu hindamine ning üldkäsitlused. Nn „infoteaduse kaardile” paigutas ta nimetatud valdkonna olulosemad teadlased.
Nicholas Belkin (1978) formuleeris 5 infoteaduse huvivaldkonda:

informatsioon kognitiivses kommunikatsioonisüsteemis

seosed informatsiooni ja selle looja vahel

seosed informatsiooni ja selle kasutaja vahel

soovitud informatsiooni idee

informatsiooni ja infoedastuse efektiivsus.
Peter Ingweresen (1992) formuleeris lähtuvalt Belkinist infoteaduse dimensioonid suurema detailsusega:

formaalne ja mitteformaalne kommunikatsioon

infovajaduse teke ja areng ühiskonnas, tähelepanukeskmes on soovitud informatsiooni olemus ja põhjused

infosüsteemide efektiivsus ja infoedastus. Seotud teooriate ja meetodite arendamisega parandamaks infoedastusprotsesse infoloojalt tarbijale.

genereeritud teadmised, nende analüüs ja esitamine infosüsteemides. Indekseerimise - ja klassifikatsioonisüsteemid ning teadus- ja arendustegevuse produktsiooni mõõtmine ja infolevitamine

info ja tema kasutaja vahelised seosed.
Tom Wilson (2001) soovitab vaadelda infoteadus kui nelja valdkonna koostoimet: infosisu, infosüsteemid, inimesed ja organisatsioonid .
Tefco Sarasevic (2009) toob esile infoteaduse 2 peamist orientatsiooni:

suund, mis on seotud üksikisiku ja ühiskonna infovajaduse ja-kasutamisega

suund, mis on seotud spetsiifiliste ja informatsioonitehnikate, -süsteemide ja –tehnoloogiatega, et infovajadust rahuldada ja tagada informatsiooni tõhus organiseerimine ja otsing.
Mõned uurimisvaldkonnad on püsinud läbi kolme ajaperioodi. Kestva tähelepanu keskpunktis on: infootsing, infokasutaja ja-kasutamine ning nn. meetrikauuringud (bibliomeetria, veebimeetria jt). Valdkondade fookus on küll mõnevõrra muutunud, kuid uurimisvaldkonnad on püsivad.

Infoteaduse kujunemist mõjutanud tegurid, uurijad ja sündmused.

TEKE
Infoteadus kerkis esile peale teist maailmasõda. Teadus- ja tehnikasaavutuste kiire arengu tulemusena suurenes 20. sajandi alguses kiiresti teaduspublikatsioonide arv, mis kutsus esile nn „infoplahvatuse” fenomeni. Tekkis vajadus teadusinformatsiooni kogumise, töötlemise ja edastamise problemaatikaa tegelevate ekspertide järele.
Terminit „infoteadus” kasutati esmakordselt 1958a Ühendkuningriigis seoses Infoteadlaste Instituudi loomisega . Infoteadlased erinesid laboratooriumis töötavatest teadlastest selle poolest, et tegelesid teadusliku informatsiooni ning teadusliku kommunikatsiooni protsesside uurimisega. Infoteadlased nägid tehnoloogias vahendit infoülekülluse leevendamiseks.
Osa uurijaid leiab siiski, et infoteaduse juured ulatuvad kaugemale ja näevad, et raamatukogudel, raamatukogundusel ja bibliograafial on tihe seos infoteadusega. Nende käsitluste kohaselt võib infoteaduse juuri otsida juba sumerite riigist ja infoteaduse institutsionaliseerumist nähakse raamatukogude tekkes .
Uurijad, kes rõhutavad infoteaduse ja bibliograafia tihedat seost, näevad kaasaegse infoteaduse varaseid teoreerilisi juuri Euroopa 19. saj dokumentatsiooni traditsioonis ja viitavad Paul Otlet ’le ja Henri la Fontaine ’le, kes rajasid Rahvusvahelise Bibliograafia Instituudi.
MÕJUTEGURID
Infoteaduse kujunemist on mõjutanud teaduse ja tehnika kiire areng ning selle tulemusena informatsiooni ja eelkõige teadusinformatsiooni kiire kasv.
Alates 1960ndatest aastatest räägitakse üha sagedamini info üleküllusest, infouputusest või infoplahvatusest.
Informatsiooni kiire kasvu tõttu saab rääkida infoväsimuse sündroomist või info ülekülluse sündroomist. Esimene sotsiaalteadlane, kes juhtis tähelepanu info üleküllusele, oli Georg Simmel. Info ülekülluse probleemid on olnud uurimisobjektiks mitmete valdkondade teadlastele: sotsioloogid ja politoloogid käsitlevad seda fenomeni globaalses kontekstis; psühholoogid üksikisiku tasandil; juhtimisteoreetikud otsuste vastuvõtuprotsessides.
Info ülekülluse probleemid on uurimisobjektiks samuti infoteadlastele. Infoplahvatuse fenomeni ja selle mõju on siiski kõige põhjalikumalt analüüsinud Derek de Solla Price .
Infoteaduse esimene ja peamine probleemivaldkond millele üritati lahendusi leida, oli infoüleküllus või infouputus. Infoteadlased nägid tehnoloogia kui vahendit sellest ülesaamiseks. Püüti leida vahendeid ja võimalusi, et vajalik informatsioon jõuaks infotarbijale õigel ajal, kohas ja vormis.
UURIJAD
Marcia J. Bates (1999) väidab, et infoteaduse teooria ja käsitlused on seotud mitmete üksteisega seotud valdkondadega, mis arenesid perioodil 1930-1970. Ta leiab et ühendavaks elemendiks oli keskendumine informatsiooni vormile ja struktuurile. Infoteadlaste tegevus jätkas enne Teist Maailmasõda alustatud uurimistegevust, mis tegeles salvestatud teadmistega.
Henry E. Bliss ’i uurimistulemused teadmiste organiseerimisest, mis eelnesid tema bibliograafilise klassifikatsiooni arendamisele.
A.C. Bradford’i uurimused bibliomeetriast, mis on siiani infoteaduse laialdane uurimisvaldkond.
A.J. Lotka statistilised meetodid teadlaste publitseerimisprodukiivsuse mõõtmiseks.
G.K.Zipf’i analüüsid sõnade esinemissagedusest tekstides. Toetas automaatindekseerimise kujunemist.
S.R.Ranganathani formuleeritud 5 raamatukogunduse seadust 1934a.
Karl Ludwig von Bertalanffi – 1930ndatel arenenud üldie süsteemiteooria juhtis tähelepanu sellele, et kõiki sotsiaalseid, tehnilisi ja füüsilisi nähtusi saab vaadelda süsteemina, millele on omane teatud struktuur. Süsteemi mõiste edasiarendamine ja viimistlemine aitas mõtestada sotsiaalseid, tehnilisi ja füüsilisi nähtusi. Süsteemianalüüsi areng peale II MS aitas kaasa süsteemkäsitluse arengule.
John von Neumann ja Oskar Morgenstern arendasid mänguteooria, mis võimaldas näha ühiseid struktuure suures hulgas sotsiaalsetes ja majanduslikes situatsioonides .
Norbert Wiener määratles uudsel viisil informatsiooni rolli loomulikes ja tehissüsteemides. Ta näitas et paljud süsteemid pole mõjutatud vaid mehaaniliste jõudude poolt, vaid informatsiooni mõjust (tagasisidest) süsteemi juhtelementidele.
Claude Shannoni informatsiooniteooria , avaldati kahes artiklis ja 1949a raamatuna, mille Shannon kirjutas koos Warren Weaveriga. See käsitle informatsiooni edastamise tehnilist efektiivsust .
SÜNDMUSED
1948a Londoni Kuninglik Ühing – Scientific Information Conference (Teadusliku Informatsiooni Konverents ). Konverentsi põhiteemaks oli infoteenused teadustöö tõhustamiseks.
1958a International Conference on Scientific Information (Rahvusvaheline Teadusliku Informatsiooni Konverents). Sellel osales 1000 delegaati 25st riigist. Konverentsil oli suur mõju järgnevate aastate uurimissuundade kujunemisele ja professionaalsele tegevusele. Rahvusvahelistumine. Ingwersen.
1966a Annual Review of Information Science and Technology raamatu väljaandmine
1970a Tefko Sarasevici ülevaade infoteadusest. 1977a määratles G. Ford oma kirjanduse ülevaates infoteadusest rohkem kui 200 uuringut . Infoteadus oli arenenud faasi, mil tekkis vajadus kokku kutsuda foorumeid teadusala probleemide arutamiseks ning anda välja kogumikke ja monograafiaid valdkonna arengust.
Vannavar Bushi kirjutatud artikli „As we may think” (1945) ilmumine . Bush juhtis tähelepanu infouputusele ning soovitas sellega toimetulekuks arvuti ja tehnoloogia kasutamist. Idee masinast nimega Memex, mis põhines nn ideede seostel. Ideed tutuvustati riiklikul tasandil. Bush osales ka Ameerika Teadusfondi rajamisel 1950a. Fond toetas teadusuuringuid infoteaduse vallas. Infoteaduse evolutsioon Ameerika Ühendriikides toimus suures osas tänu valitsuse toetusele. Bushi oluline roll seisnes selles, et ta aitas tähelepanu juhtida infoprobleemidele ja sellega infoteaduse arengule oluliselt kaasa aidata.

Infoteaduse arenguetapid.

Infoteaduse arengut võib vaadelda kolme etapina :
I ETAPP 1958-1977
Peamiste uurimisvaldkondade kujunemine.
Piiride ja seoste määratlemine teiste teadusaladega.
Esialgne huvi täielikult „infoülekülluse” fenomeni uurimisele teaduse ja tehnika valdkonnas.
Uuringud laienesid ärivaldkonda, humanitaarteadustesse, õigusteadustesse jt valdkondadesse.
Mitmed olulised teaduskonverentsid, avaldati kirjutisi infoteaduse identiteedi probleemi lahendamisest.
Teedrajavad publikatsioonid:

B.C.Brookes – The fundamental problem of information science
W. Goffman – Information science: discipline or disappearance?
A.Debons – Information science: search for identity . jt.

II ETAPP 1980ndad aastad
Keskendumine: kasutajauuringutele, infoteaduse identiteedi otsing jätkub, toimub uurimisvaldkondade lähenemine arvutiteadusele ning infoteaduse kui distsipliini teke.
Tooni annavad Nicholas Belkini, Karl Popperi ja Bertram C. Brookes’i artiklid.
Karl Propper (Brookes) kolm maailma: Maailm 1 (füüsiline maailm) loodus ja inimesed, füüsilised tehisasjad, Maailm 2 (psüühiline maailm) on „subjektiivne teadmus ” indiviidide meeltes ja Maailm 3 (objektiivsest teadmus) s.t salvestatud teadmus, mis on genereeritud inimindiviidide poolt (s.o mõtlemise objektiive sisu; mat. teoreemid , ideede ja kunstiteoste maail jm).
Kerkisid esile uued uurijad : Gernot Wersig (saksa infoteadlane. Üks väheseid kes on tegelenud infoteaduse sotsioloogiliste aluse uurimisega), Ulrich Neveling, Nicholas Belkin, Stephen Robertson .
III ETAPP 1990ndatest aastatest kuni tänapäevani
Tehnoloogia kasutajasõbralikkuse problemaatika
Käsitlused informatsiooni muutumisest teadmuseks
Üleminek teadusliku informatsiooni uurimiselt informatsiooni uurimisele laias tähenduses
Informatsiooni kättesaadavuse ja kasutamise seosed
Teadmusjuhtimise temaatika
Infokäituise ja infopädevuse aktuaalsus
Digitaalinformatsiooniga ja digitaalraamatukogudega seonduv problemaatika.
Sarasevic (1990) võttis eelneval perioodil toiminud arengud kokku järgnevalt: paradigmanihe kognitiivse lähenemise suunas viis uurimiskeskme süsteemidelt teadumusstruktuuridele, inimese-arvuti interaktsioonile, info hankimise ja inimese infokäitumise problemaatikale. Seega toimub infoteaduses infoliikumise raamistikus nihe süsteemikeskselt lähenemiselt kognitiivsele lähenemisele. Seda on iseloomustatud kui tähelepanu nihkumist infosüsteemidelt inimestele.

Infoteaduse seosed teiste teadusvaldkondadega, infoteaduse ja raamatukoguteaduse seosed.

Raamatuteaduse interdistsiplinaarsus / raamatuteaduse seosed: kirjadusteadusega, teadusloo, filosoofia, ühiskondliku mõtte ajalooga , orientalistikaga, psüholoogia, pedagoogika, sotsioloogiaga, infoteaduse ja raamatukogundusega, majandusteadus, õigusteadusega.
Paljud akadeemilised distsipliinid uurivad informatsiooni erinevaid aspekte :

loodusteadused uurivad meid ümbritsevat looduslikku maailma
sotsiaalteadused inimeste poolt loodud maailma
humanitaar- ja kunstiteadused inimeste loomingu sisu ja konteksti.

Infoteadus uurib eelkõige seda, kuidas inimesed loovad, hangivad ja kasutavad salvestatud informatsiooni. Infoteadlased on huvitatud informatsioonist kui sotsiaalsest ja psühholoogilisest fenomenist ning keskenduvad eelkõige salvestatud informatsioonile ja sellele, millised on seosed informatsiooni ja inimeste vahel.
INFOTEADUSE JA RAAMATUKOGUTEADUSE SEOSED
On kaks peamist lähenemist : infoteadust ja raaamtukoguteadust on vaadeldud kui kahte täiesti erinevat valdkonda või raamatukoguteadust vaadeldakse osana infoteadusest.
Ajalooliselt on raamatukogundus/raamatukoguteadus kujunenud varem kui infoteadus või selle eelkäija – dokumendiõpetus (terminit tutvustasid Otlet ja La Fontaine).
19.saj algul defineeris Martin Schrettinger raamatukogunduse oma kuulsas väljaandes kui kogumi teoreetilisi juhiseid raamatukogu eesmärgipäraseks organiseerimiseks. Seal esitatud def. näitab selgelt, et raamatukogualase uurimistöö eesmärgiks on kindlustada kiire ja tõrgeteta juurdepääs dokumentidele raamatukogus.
Dokumendiõpetus viitab dokumentide loomisele, edastamisele, kogumisele, klassifitseerimisele ja kasutamisele. Dokumente võib defineerida kui mistahes formaadis salvestatud teadmisi.
Vastavalt Schraderile (1984) oli selline eraldiseisev dokumendiõpetuse kirjeldus esimene katse kirjanduses eristada neid kahte valdkonda kui erinevat uurimisvaldkonda.
Ajalooliselt tähendab raamatukoguteaduse ja dokumentalistika vahel seda, et raamatukoguteaduse objektiks on tagada juurdepääs dokumentidele raamatukogus, kuid dokumendiõpetuse objektiks on tagada juurdepääs igat liiki dokumentidele sõltumata institutsioonist. Ühiseks jooneks on soodustada juurdepääsu informatsioonile.
Raamatukoguteaduse ja infoteaduse eristamisel kahe erineva distsipliinina on ajalooline päritolu. Kuigi paljud uurijad toetavad seisukohta, et nad moodustavad ühtse terviku, on uurijad, kes käsitlevad neid erinevate valdkondadena (nt Tefko Sarasevic).
Sarasevic defineerib raamatukogundust kui dokmentide organiseerimisele, säilitamisele ja kasutamisele suunatud valdkonda. Raamatukogu eesmärgiks on suurendada maksimaalselt dokumentide kasutamist ühiskonna hüvanguks. Infoteadus on uurimisvaldkond ja praktiline tegevus, mille eesmärgiks on teadmiste efektiivne edastamine ja inimtegevuse tulemuste salvestamine sotsiaalseks , institutsionaalseks ja/või individuaalseks kasutamiseks ning infovajaduse rahuldamiseks. Ühiseks jooneks peetakse raamatukoguteaduse ja infoteaduse sotsiaalset rolli ja eesmärki tagada dokumentide efektiivne kasutamine.
Gernot Wersigilt (1992) eitab raamatukoguteaduse kui iseseisva teadusala eksisteerimist. Tema argumendiks on, et ei ole veenev , et teatud organisatsioonid võiksid olla aluseks teadusliku või akadeemilise distsipliini tekkele. (nt pole olemas haiglateadust, vanglateadust jm). Tema arvates võib erinevad lähenemised kokku koondada teadmisteks, kuid see moodustab siiski pigem uurimisvaldkonna kui akadeemilise distsipliini.
Peter Ingwersen (1992) käsitleb infoteadust üldnimetusena ja mõistab raamatukogundust kui sotsiaalset valdkonda infoteaduste sees. Raamatukogu käsitleb ta kui infoteaduslike uuringute rakendusvaldkonda. Raamatukoguteadus on Ingwerseni käsitluse kohaselt seotud infoprotsessidega raamatukogus. Sellisel juhul kutsutakse infootsingut teatmeteeninduseks ja infojuhtimist raamatukogujuhtimiseks. Seega soovitab ta infoteadust kui üldist nimetust ja ulatuslikumat uurimisvaldkonda ning raamatukogud ja teised infoteeninduskeskkonnad moodustavad infoteaduse urimisobjekti.
INFOTEADUSE SEOSED TEISTE TEADUSVALDKONDADEGA
Infoteadus on interdistsiplinaarne teadus ja ta on seotud paljude teadusvaldkondade ja –distsipliinidega. Kõige enam leiab kirjanduses viitamist infoteaduse seos

loodusteadustega
matemaatika ja statistikaga
informatsiooniteooriaga
süsteemiteooriaga
tehisintellekti ja ekspertsüsteemidega.

Enamik käsitlusi paigutab siiski infoteaduse sotsiaalteaduste, loodusteaduste või humanitaarteaduste alla.
Loodusteadus
Paisley (1990) väidab, et infoteaduse ajalooline areng on seotud loodusteadustega, sest mõned varased uuringud pärinevad loodusteadustest. Leitakse, et infoteadus on seotud loodusteadustega eelkõige infotehnoloogia , arvutite ja nendega seotud teooriate kasutamise tõttu.
Sarasevic (1992) väidab, et infoteadus on lahutamatult seotud infotehnoloogiaga ning infoteadus sõltub IT võimalustest. Sellegipoolest pole keegi veenvalt tõestanud, et infoteadus on loodusteadus.
Harmon (1990) on kirjutanud ühe vähestest artiklitest, mis arutleb raamatukogu ja infoteaduse seoseid loodusteadustega ja teadmustehnikaga. Tema definitsioon seob infoteadusega bioloogilised ja füüsikalised süsteemid.
Ingwerseni arvates võiks ühendada infootsingu, infoesituse ja juhtimise elemendid infoteadusest ning tarkvara ja tehisintellekti arvutiteadusest üheks teadusalaks. Ta rõhutab, et eelduseks oon see, et tegeldakse oma valdkonnaga ja ei hakata tegema seda, mida teine valdkond on ajalooliselt tavatsenud teha.
Humanitaarteadused
Infoteadusel ja eelkõige raamatukogu uuringutel on ajaloolised seosed samuti humanitaarteaustega. Varane uurimistöö selles vallas tehti ajaloost või ideede ajaloost lähtuvalt. Seda tugevdas tõsiasi, et akadeemilist raamatukoguhoidjat nähti eelkõige kui teadlast, kes pidi totaalselt orienteeruma kõigis teadusvaldkondades.
Ka filosoodfia, mis aitas kaasa teadmiste organiseerimisele ja klasifikatsioonisüsteemide loomisele, on olnud seotud raamatukogu – ja infoteadusega. Peale II MS on raamatukogutöö muutunud keerukamaks ja üha enam IKTst sõltuvaks ja see on eelpoolnimetatud ajaloolise trendi kõrvale tõrjunud. Ka uurijate arv on kahanenud märkimisväärselt.
Pertti Vakkari väidab, et raamatukogu- ja infoteadusealase analüüsitud kirjanduse põhjal ei nähta infoteadust siiski humanitaarteaduste valdkonda kuuluvana.
Sotsiaalteadused
Infoteadus on seotud sotsiaalteadustega, kuna ta on keskendunud uuringutele inimestevahelise kommunikatiooni kontekstis. Kuigi paljud uuringud viitavad infoteadusele kui sotsiaalteadusele, ei ole infoteaduse sotsiaalteadustele omased tunnused või seosed sotsiaalteadustega väga selgelt välja toodud. Näikse uskuvat, et see on ilmselge, et infoteadus kuulub sotsiaalteaduste valdkonda.
Warner väidab, et seda tõendab asjaolu, et infoteaduse uurimisvaldkond on sotsiaalne ja mitte looduslik. Infoedastus toimub indiviidide vahel või sotsiaalselt konstrueeritud infosüsteemidega sotsiaalses raamistikus.
Infoteadus on tihedalt seotud kommunikatsiooniteadusega. Peamiseks argumendiks on see, et mõlemad keskenduvad inimestevahelisele kommunikatsioonile.
Nii infoteaduses kui kommunikatsiooniteaduses kasutatakse ühiseid uurimismeetodeid, lähtutakse ühistest põhiteooriatest nagu üldine süsteemiteooria, informatsiooniteooria jne. Nende kahe valdkonna teadusuuringuteks kasutatakse ühiseid mudeleid – uurimisvaldkondade osalise kattumise mudeleid, ühisteooria mudeleid, teemade lõikumismudelt jne.
Ingwersen leiab et üheks infoteaduse trendiks on just tema lähenemine kommunikatsiooniteadustele. See seos süvenes 1980ndatel kui keskenduti kasutajale orienteeritud ja kognitiivsetele uuringutele.
Sellist eeskuju järgis ka Vilniuse Ülikooli infoteaduste osakond . Euroopa näidetena võiks tuua Manchesteri Metropoli Ülikooli Info ja Kommunikatsiooniosakonna.
Ka Sarasevic rõhuta infoteaduse ja kommunikatsiooniteaduse ühishuve inimkommunikatsiooni uurimisel . Ta rõhutab, et informatsiooni kui fenomeni ja kommunikatsiooni kui protsessi tuleb koos uurida.
Rubeni käsitluse kohaselt võib raamatukogu ja infoteenindusega tegelevaid institutsioone vaadelda funktsionaalselt kui ühte osa kommunikatsiooni institutsioonidest.
Infoteadus teadusvaldkonnana. Peter Ingwersen peab infoteadust sotsiaalteaduseks, sest infoteadus uurib neid protsesse, mis toimuvad inimeste ja kontseptualseid struktuure sisaldavate süsteemide vahel. N.Belkin rõhutab, et informatsiooni ja kommunikatsiooni peab uurima sotsiaalse tegelikkuse kontekstis. T.Wilson väidab, et infoteadus uurib inimese infokäitumise olemust ja seega asetab samuti infoteaduse sotsiaalteaduste hulka.

Raamatu defineerimine ja raamatu vormide areng läbi ajaloo.

Raamatu defineerimine
Raamatu all mõistetakse sageli kirjandusteost, käsikirjalist või trükitud koodeksit , lõpetatud väljaannet (jätkväljaanne, perioodikaväljaanne) või teatud hulka köidetud lehekülgi (al. 49st lk-st).
Raamatu mõiste defineerimise problemaatilisus seisneb selles, et

see on mitmetähenduslik (materiaalne, sisu)
see muutub ajas
sellel võib olla lai või kitsas lähenemine (ilmub perioodiliselt või tervenisti korraga)
selle piirid on hägusad teiste infokandjate suhtes.

H. Lehmann-Haupti poolt: Eesti Entsüklopeedia (1994): Graafiline teadmiste säilitamise ja edastamise vahend. Koosneb nüüdisajal üht serva pidi kinnitatud lehtede blokist , mida katavad ja kaitsevad kaaned . Tekst on lehtedele kantud käsitsi või paljundustehnika abil. Kuni 48lk – brošüür.
Encyclopedia Americana (1994) – füüsiliselt võib raamatuks olla iga objekt, mille lehed on omavahel ühest küljest kokku köidetud ja kaantega kaitstud. Pole ainult romaan või Piibel vaid ka märkmik võib olla raamat.
Funktsionaalselt on raamat ese, mille eesmärgiks on kestva väärtusega sisu esitamine ja säilitamine, loomingu edasiandmine, kogemuste ja tähelepanekute talletamine.
Raamatus pole oluline ainult informatsioon vaid ka vaimsed väärtused ja ideed.
www.infoplease.com – paberist, puust või muust materjalist poognate või lehtede kogu, mis on kokku õmmeldud või seotud, tänapäeval mõistetakse raamatuna peamiselt piisavalt pikka käsikirjas või trükitud tööd.
Kaasajal on muutunud raamatutootmise tehnoloogia ja muutumas on ka raamatu definitsioon, sest raamatuid salvestatakse helilindile ja kompaktplaatidele ning valmistatakse kas e-raamatuid.
J. Barenbaum: Raamat on manuskript või trükis, mis on realiseeritud mingis võimalikus märgisüsteemis (ideograafiline, häälikkiri, noodikiri, arvud), fikseeritud mistahes materjalile (kivi, savi, nahk, papüürus, siid , vahatahvel , pärgament, paber), täidab mitmesuguseid funktsioone (kommunikatiivset, informatiivset, ideoloogilist, arendavat, esteetilist, eetilist jne) ning on adresseeritud reaalsele või abstraktsele lugejale.
Raamatu analüüs erinevatest aspektidest:

etümoloogiline aspekt – sõna päritolu (book, livre/libro, buch, raamat, kirja (täh. märki) jne.
vormide muutused
- Käsikirjalised raamatud – kirjutati käsitsi
  - Savitahvlid – Mesopotaamiast, sumeritel 4at eKr. kiilkiri , valmistati u 2000 aastat (massiliselt), on leitud ka 6. saj. eKr. Hiljem sai Babüloonia ja Assüüria, tänapäeval Iraak , Süüria ja Türgi.
  - Rullraamat – Egiptuses, al. 2500 eKr. Ka Antiigis (Kreeka, Rooma ) – keraamikal ja vaaasimaalidel on kujutatud rullide lugemist. Papüürus Egiptuses, kreeklastel 6. saj. eKr.
  - Vahatahvel e. diptühhon – puutahvel mis on vahaga kaetud. Kasutati märkmete tegemiseks, koolis vihikutena. Oli levinud ka kahe poolega, roomlased kasutasid paralleelselt ka rullraamatut.
  - Koodeks – tänapäevane raamatu vorm, 4. saj. pKr tuleb massiliselt kasutusele. Mitusada aastat eksisteerisid rullraamat ja koodeks kõrvuti. Koodeks = puu, tuleneb vahatahvlitest. Suur roll oli pärgamendi kasutuselevõtul.

Trükitud raamatud - alates 15. saj. hakati koodeksit paberile trükkima.
E-raamat – tekst on masinloetav.

Offline – disketid , CD-ROMid, DVD-d on eraldiseisval kandjal.
Online – veebis publitseeritud
Audioraamatud – mitte ei loe vaid kuulad teksti
Amazon Kindle 2 – 2009a veebr. tuli välja, saab laadida 150 raamatut.

raamatu struktuur ja tunnused
- Kirjutusmaterjal
- Graafiline salvestis mingis märgisüsteemis (kui on tühi, pole justkui raamat)
- Sisu – sõnum
- Otstarve e. funktsioon (iga raamat on millegi jaoks)
Põhifunktsioonid

V. Dubrovolski ja Clifford A. Lynch - traditsiooniline raamat on püsiv, stabiilne, kuid elektroonilise raamatu sisu võib muutuda – uued andmed, uuendused, teatemeteosed nt, häkkerid – äkki pole usaldusväärne. Samuti puudub ka kunstiline kujundus.
Raamatu traditsioonilisus:

Köide - (Mesopotaamias pandi väärtuslikud raamatud puust kasti, muja ka pärgamendist kaante vahele)
Materjalid - paber, loomanahad (tänapäeval saab tellida nahast kaasi vm, ka pärgament on kasutusel)
Formaat
Teksti paigutus (ristkülikukujuline, mitu veergu)
Paginatsioon e. lehekülgede numereerimine
Tiitelleht – 50.saj lõpp, enne olid tiitliandmed lõpus, nüüd taheti raamatuid müüa ja andmed pandi ette
Kirjavahemärgid – 16. saj. algusest
Kiri – (Rooma)
Illustratsioonid – ( Egiptus ).

Raamatul on omad väliselemendid ja siseelemendid.
Väliselemendid on:

Formaat – (raamatu mõõtmed, laius korda kõrgus). Keskaegsed raamatud olid suureformaadilised. Aldus Manutius võttis 16. saj. kasutusele oktaavformaadi. Laiuse ja kõrguse suhte kuldlõige on 1:16.
Maht – trükise maht lehekülgedes. Trükipoogen – pool paberipoognat, mille mõlemale küljele on trükitud (1 lehe pool). Autoripoogen – 40 000 täheruumi (tähed, vahed , kirjavahemärgid).
Köide, ümbrispaber – Köite osad on: selg, kaptaal (pael, köite juures, mille ül. on kaitsta mustuse eest ja hoida blokki koos), raamatukaas. Köide võib olla pehme või kõva. Kattematerjaliks võib kasutada paberit, riiet, ledriini (kunstnahk), ehtset nahka ning plastikut. Lehed liimitakse, traaditakse või õmmeldakse (parim) kokku.

Siseelemendid on:

Tekst – sõltuvalt otstarbest – põhitekst, täiendav tekst (eessõna, sissejuh, kommentaarid, lisad, järelsõnad, pühendus jne) ja teatmeline tekst (sisukord, registrid , viited, annotatsioonid, ilmumisandmed, illustratsioonide nimetused jm). Tekst paikneb küljenditel, küljendi formaati ümbritsevad veerised – kõige kitsam on siseveeris, siis ülaveeris, eesveeris ja kõige laiem on allveeris.
Trükikirja suurus – Varem kasutati Dido punkte (0,376 mm), kuid tänapäeva arvutiprogrammides kasutatakse nüüd Pica punkte (0,351 mm).
Tiitelelemendid – tiitelleht, frontispiss (autori portree, ill.) ehk palgeleht, kaitsetiitel (enne uut osa või peatükki; nt „2.osa”, lehe teine pool tühi ja siis hakkab tekst), päistiitel, tiitellehe pöördel olev (andmed trüki kohta, muud inimesed, autoriõigus).
Illustratsioonid – vinjett (väike pilt, ornament peatüki alguses või lõpus)

Raamatu vormid
Savitahvel ( 2300 -800 eKr) – Mesopotaamia , 4 at eKr. Sumerid lõid kiilkirja enam kui 5000 aastat tagasi. Viimati kasutati kiilkirja 75 a pKr. Kõigepealt oli piltkiri , seejärel kiilkiri ning lõpuks siplkiri. Savitahvlilt loeti paremalt vasakule (vastupidi), rõhtridades (nagu meie). Tahvlid olid kujult õhukesed ja nelinurksed. Kirjamärke tehti pilliroost pulgaga pehmesse savisse, hiljem põletati tahvel et savi kivistuks. Näide – Gilgamesh .
Rullraamat (al 2500 eKr) – see valmistati Egiptuses nii, et lõigati papüürusest õhukesed ribad , pandi need risti kokku, tambiti, liimiti, kuivatati ning liimiti uuesti. Kuivamisel hakkas papüürus äärtest rulluma, ning seega oligi selle iseloomulik olek rullides. Alguses oli papüürus valge, hiljem muutus kollakaks. Sellele kirjutati tindiga. Papüürus ei kasva enam seal. Lisaks rullraamatu valmistamisele pressiti papüürusest ka mahla, mida joodi, ning selle kiududest moodustati purjeid. Mesopotaamiast tuli silpkiri, seeärel hieroglüüfid ning lõpuks demootiline kiri (lihtsam). Kirjutati tähthäälikkirjas, mis koosnes konsonantidest ja poolvokaalidest (j hääldati i-na). Rullraamatut kirjutasid ja lugesid ainult eliidid , vähesed. Näide – Ani surnute raamat (valmistati teispoolsuseks ette, paljud ei osanud lugeda aga tellisid omale raamatu. Vaadati pilte ja nende järgi saadi enamvähem aru). Egiptuse rulle on vähe säilinud, need on suhteliselt suured ja rasked, kuid on leitud ka kuni 40 cm pikkuseid rulle, mis polnud igapäevased.
Rullraamat antiigis – al. 6.saj eKr Kreekas. Kreeka käsikiri 4.saj. Infot selle kohta leidub vaasimaalingutelt ja skulptuuridelt. Tekst oli rullidel tulpadena. 5. saj hakkasid kreeklased kirjutama vasakult paremale, kaunistusi tehti harva, sest neid ei peetud otstarbekaks. Aleksander Suur -> Ptolemaiosed (Aleksandi rmtk) -> viimane Ptolemaios oli Kleopatra . Roomas – Titus Pomponius Atticus (kirjastaja ja ajaloolane ) valis müügi ja mida paljundada (näljutas end surnuks ). Kasutati ladina kirja ning kirjutati ainult suurte tähtedega (meie kiri).
Vahatahvel e. diptühhon -
Koodeks – koodeksivormis raamatu tekkimisel oli suur roll pärgamendi kasutuselevõtul. (Saksamaalt). 4.saj pKr kujunes pärgament enamlevinud materjaliks ja koodeksist sai domineeriv raamatuvorm. Pärgament polnud nii habras ja oli vastupidavam ning sellele sai mõlemale poolele kirjutada vastupidiselt papüürusele. Ning samuti ei läinud ta ka rulli. 5. sajandil taandub raamatukultuur , sest toimuvad vallutused . Seis taastub ülikoolide ajal kui raamatuid hakati järjest rohkem dekoreerima/illustreerima. Selleks kasutati puust, metallist kaasi, kalliskive. Selliseid koodekseid peetakse kunstiteosteks. 15. saj. keskel leiutati trükikunst, mis avardas raamatu rolli kommunikatsioonivahendina ja aitas kaasa tsivilisatsiooni arengule. Käsikirjaline koodeks asendus trükitud koodeksiga. Pärgamendi asemel hakati koodekseid trükkima pabebrile. Paberi valmistamine –võeti kalavõrgud, kaltsud jms, need sorteeriti, lasti mädanema, tambiti vees pudruks ning pressiti. 1440 - 1450 tuli trükikunst kui tekkisid üksikud trükitähed, trükipress ja konstrueeriti šriftivalamismasin. 1500 aastaks oli tiitelleht, lehtede numeratsioon , kirjavahemärgid. Selline trükitud raamatu vorm meenutab moodsat raamatukujundust. Trükkimisel võet tähekastist kõik tähed käsitsi. Masintrüki lugu algab ajalehest The Times . Kui tekkis kaltsupuudus, siis võeti kasutusele puit ja tekkis tselluloosipaber.
E-raamat – personaalarvutid. CD-ROM 1985a, 90ndatel valmistati palju, usuti , et raamatute tulevik ongi CD-ROMidel. Seejärel tulid DVD-d, mis on mõeldud rohkem filmidele, niiet see pole peasuund. Järgmine – Online/Veebikirjastamine, mis on levinuim. See on seotud Interneti arenguga 91-93a (Gopheri aeg). 1993a. muutus Mosaici tarkvara laialdaselt populaarseks (veebikirjastamine). 1998.-st on kasutusel Amazon kindle 2, kuhu mahub üle 1000 raamatu ja seda täiustatakse veel.

Raamatuteaduse kujunemine iseseisvaks uurimissuunaks välismaal ja Eestis.

Raamatuteadus – teadusharu , mis käsitleb raamatu valmistamist ja levikut.
AJALOO ETAPID

Kujunes Vana- Idamaades , seejärel Kagu- Aasia föderaalriikides, vajadus füüsiliste infokandjate järele. Raamatukogu kuuluvus riigivalitsemissüsteemi (nt õukonnarmtk, templirmtk).

Eraldus varem tinglikult rmtk-ks nimetatud institutsioon lõplikult arhiivist. Raamatukogust sai iseseisev asutus, mis täitis vaid talle omaseid ülesandeid.

Kulges peamiselt Euroopa rmtk-de arengu taustal. Renessansiaja üldkasutatav rmtk ja reformatsiooniaegne linnarmtk; ülikoolirmtk teke.

Valgustusaeg – kujunesid uut tüüpi raamatukogud: teadus- ja rahvusrmtk. Teaduse kujunemine ühiskondlikuks korralduseks selle nüüdisaegses mõistes. Erarmtk -d ja metseenlus

Paralleelselt kujunes ja arenes raamatukogunduse kaks iseseisvat suunda: suunatud teadus ja üldkasutatavate rmtk-de arengule suunatud teadus

Kahe MS vaheline periood. Teadusrmtk-de vajadus spetsialiseerumise ja rmtk-de koostöö järele. Avalike rmtk-de kontseptsiooni avardumine.

Ühiskonna kõikide eluvaldkondade , sh raamatukogunduse järk-järguline globaliseerumine. Rmtk-de põhitüübistik säilib, kuid piirid nende vahel on vähetajutavad.
VÄLISMAAL
Raamatuteadus bibliograafia raames
Bibliograafia – teadusharu mis käsitleb trükiste loendite, nimestike, ülevaadete koostamise meetodeid ja viise. Teine tähendus – kirjanduse nimestik.

Guillaume Francois Debure – müüs antikvaare
Michael Denis – Viinis keiserliku rmtk hoidja, bibliograaf
Etienne Gabriel Peignot – biblioloogia seletav sõnaraamat, tõi sõna biblioloogia
Thomas Horne – propageerib Prantsusmaa vaadet Inglismaal
Martin Schrettinger – koos Adolf Ebertiga oli neil käsitlus, kus raamatukoguteadus on pigem teadmiste ja meetodite kogum, mida vajati raamatukogu haldamiseks , kui teooria. Võttis kasutusele raamatukogunuduse mõiste saksa keeleruumis. Termini esmakasutus 19. saj. alguses Münchenis ilmunud Schrettingeri käsiraamatus.
Fritz Milkau – kirjutas raamatukoguteaduse käsiraamatu, kasutati ka Tartu Ülikoolis
Hornst Kunze – leksikon.

Raamatuteadus iseseisva teadusena
Raamatuteadus Venemaal:

Nikolai Lissovski – toob Peterburi ülikooli raamatukogude kursuse
Aleksander Lovjagin – huvitub trükkimiseset ja tootmisest ; oluline on raamatu sisuline mõju; raamatuteaduse boleemika.

Raamatuteadus Saksamaal – H. Grundman 1966.a kogumik; kirjutus ja trükivahendid, teadus kirjast, teadus käsikirjadest, teadus raamatutest (füüsiline vorm), autor, raamatukaubandus, raamatukogud, lugemine).
Saksa raamatuteadlased:

Gustav Sichelscmidt – raamatu ajalugu, raamatukaubandus, teoste tüpoloogia, raamatu sotsioloogia
Wolfgang Langenbucher, Peter Glotz
Hans Lülfing

Prantsusmaa raamatuteadlased

Paul Otlet – mõiste kasutuselevõtja inglise- ja prantsuskeelses keskkonnas
Robert Estivals
Robert Escarpit

Poola raamatuteadlased:

K. Piekarski – trükitoodang, paber ja köide, väljaanded, kasutamine, lugemine ja vahendamine
Jan Muszkowski
Karol Glombiowski (60. - 70ndad)
Krzystof Migon – kirjutas teoreetilisi artikleid

Melvil Dewey :

raamatukoguteaduse üks rajajatest
koolitusprogramm raamatukoguhoidjatele 1887a Columbia ülikoolis.
on öelnud, et „oli aeg, mil raamatukogu sarnanes muuseumile. Praegu on aeg, mil raamatukogu on kooli ning rmtkhoidja on õpetaja kõige otsesemas mõttes ning külastaja on lugeja raamatute keskel nagu meister oma tööriistade keskel”
raamatukogunduse kaasajastaja ja reformija( nr-d ja kümnendliigitus)
DDC – Dewey Decimal Classification looja (e. Dewey kümnendliigitus)
tegevus kutseühingu, erialaõpetuse, raamatukogunduse korralduse alal USAs

Boriss Volodin – „Maailma raamatukogude ajalugu”, raamat ka eesti keeles, ilmus 2005.
Shiraly Ramamrita Ranganathan:

raamatukoguteaduse üks rajajatest
India raamatukoguteaduse teoreetik ja analüütik
klassifitseerimise ja indekseerimise teooriad
raamatukoguteaduse seadused (1931a) (pigem postulaadid/põhimõtted, mõtles neid 15 aastat) :
- raamatud on kasutamiseks
- igale lugejale oma raamat
- igale raamatule oma lugeja
- hoia lugeja aega
- raamatukogu on kasvav organisatsioon .

Jesse Hank Shera – postulaadid raamatukogu kontseptsiooni kolmest komponendist (1976a): 1) kogude kujundamine ja nende optimaalne sisu 2) organiseerimine ehk ekspluatatsiooniline sfäär ja 3) interpreteerimine ja teenused ehk sisu maksimaalne pakkumine ja vahendamine. Raamatukoguteaduse üks rajajatest.
Lee Pierce Butler – raamatukoguteaduse üks rajajatest.
Raamatu-uurijaid ühendavad organisatsioonid:

SHARP – Society for the History of Authorship, Reading and Publishing
Hibolire – The Nordic – Baltic – Russian Network on the History of Books , Libraries and Reading
International Conference of the Book – Common Ground

EESTIS
Raamatu- uuringuid on teinud Eestis Friedrich Puksoo – „Trükinduse arengut Eestis” ajakirjas „Eesti Graafika ” 1931a. ja „Eesti raamatu arengulugu seoses kirja ja raamatu üldise arenguga” Tartus 1933a.
1935a on raamatu aasta.
Wanradt -Koelli katekismus 1535 (võeti raamatu aasta aluseks)
Järgmine on 1975. aastal, kui möödub 450 aastat eestikeelsest trükitud raamatust ( 1525a )
Kogumik „Raamatu osa Eesti arengus”, Tartus, Eesti Kirjanduse Seltsi poolt 1935a ilmunud.
Richard Antik – Eesti raamat 1535-1935 „Arvulised kokkuvõtted. Arengusuunad . Reproduktsioonid” Tartu 1936. Samuti oli Antik ka esimene, kes tegi statistikat, palju neid raamatuid ilmunud on ning pani aluse Eesti raamatu bibliograafiale.
Jaan Roos – Lühike eesti raamatu ajalugu : selle väline, sisuline ja keeleline areng 400 aasta jooksul (sari „Elav Teadus).
Nõukogude aeg
Välis-Eesti uurijad – Herbert Salu, Vello Helk, Paul Johansen
Eestis – Voldemar Miller (1911-2006)

INFOALLIKAD JA INFOOTSING

Infoallikate klassifikatsioon/liigitus. Viiteinfoallikad - olemus, tähtsus, näiteid.

Infoallikas – allikas informatsiooni saamiseks või infootsingu edendamiseks.
Infoallikad jagunevad:

inimesteks (pereliikmed, sõbrad, kolleegid, infoeksperdid),
teavikuteks/dokumentideks (salvestatud infokandjad) ja
esemeteks (ajalooliselt tekkinud või loodud objektid ja esemed).

Teavikud/ dokumendid jagunevad omakorda teavikute

laadideks (klassifitseerimine väliste tunnuste alusel – dokumendi vorm ja salvestamiseks kasutatav materjal)
tüüpideks (klassifitseerimine lugeja- ja otstarbemäärangu alusel – kellele määratud, suunatud) ja
liikideks (klassifitseerimine sisu ehk aine alusel – sisulised tunnused).

Niisamuti võib aga klassifikatsiooni aluseks olla ka keel, perioodilisus ja informatsiooni vahendusaste.
Laadid
Teavikud:

publitseeritud
- trükised (raamatud, ajakirjad , ajalehed, raamatud, perioodika , jätkväljaanded),
- elektroonilised publikatsioonid ( elektrooniline ajakiri või ajaleht, el. andmebaas , kodulehekülg Interetis, raamat CD-ROMil või veebis; e-raamat),
- auvised (audioteavikud [helisalvestised, laser -või vinüülplaadid, helilindid, kassetid], visuaalteavikud[digifotod] või audiovisuaalteavikud[videokassett, CD-ROM, DVD-ROM]),
- erilaadid (graafilised trükised, noodid , kartograafia , trükised pimedatele, plakatid).
publitseerimata (käsikirjaline raamat või artikkel, sahtlisse kirjutatud asjad, isiklik kirjavahetus , väljaprinditud tekst, kursuse- ja diplomitööd, projektid jms).

Tüübid

ametlikud teavikud (ühiskonnas või organisatsioonis kehtestatud seadused, määrused, korraldused , juhendid standardid jms)

teaduslikud teavikud (kirja pandud uurimuste tulemused, on mõeldud uurimistulemuste tutvustamiseks ja levitamiseks erialaspetsialistide ja teadlaste hulgas)

aimekirjandus (eesmärgiks on teaduse saavutuste tutvustamine laiemale avalikkusele)

õppekirjandus (õpikud ja erinevad õppevahendid)

teatmeteavikud (erinevad teatmeteosed mida kasutatakse erinevate andmete, faktide, sõnade tähenduse, tegevusjuhendite jms kiireks leidmiseks)

tarbeteavikud (eesmärgiga anda praktilisi teadmisi, juhiseid, näpunäiteid ja oskusi mingi töö tegemiseks)

ilukirjandus

reklaamteavikud (on loodud eesmärgiga tutvustada laialdaselt toodet, loometööd, tegevust, üritust jms).
VIITEINFOALLIKAD
Viiteinfoallikas – trükise või andmebaasi vormis olev teavikute andmetest (autor, pealkiri, ilmumiskoht, ilmumisaasta jms) koosnev korrastatud kogum, mis on varustatud nende andmete leidmist hõlbustavate vahenditega ( otsingumootor , aineloend, registrid).
Viiteinfoallikad on : raamatukogude kataloogid , bibliograafilised andmebaasid ja bibliograafiad. Viiteinfoallikatena võib käsitleda ka interneti otsivahendeid, artiklite ja raamatute lõpus olevaid kasutatud kirjanduse loetelusid ning perioodikaväljaannete koondregistreid.
Vahendusinformatsiooni e. bibliograafiainformatsiooni väikseim element on kirje või kirjend.
Bibliograafiakirje on reeglipäraselt esitatud andmete kogum, mis võimaldab kirjaldatavat teavikut täielikult identifitseerida.
Kui kirje andmeid täiendavad näiteks liigiindeksid, märksõnastik, annotatsioon, referaat, siis on tegemist kirjendiga.

Infootsingu mõiste. Fakti-, teaviku- ja teemaotsing ning nendeks sobivad infoallikad.

Efektiivse infootsingu läbiviimiseks on oluline infovajaduse kindlaksmääramine, infoallikate tundmine ja infootsisüsteemide kasutamise oskus.
Infootsing – meetodite ja tehniliste võtete kogum, mis võimaldab infomassiivist kiiresti leida vajalikku informatsiooni.
Enne infootsingu alustamist tuleks välja selgitada:

infootsingu teema ja selle eesmärk
sobivad otsisõnad, - fraasid
soovitavate andmete hulk ja maht
infootsingu kiirus
piirangud otsingus ( ajavahemik , keel jm)
otsinguks sobivad otsivahendid.

Infootsing on avastamise protsess, mis suurendab teadmistepagasit ja laiendab maailmavaadet. See on üks loomingulisemaid aspekte uurimistöö tegemise juures.
Infootsiprotsessis võib eristada inimese tunnetuses ja käitumises kolme valdkonda: tunded, mõtted ja tegevused.
Infootsing hõlmab ka seda, millistest infoallikatest/infootsivahenditest võib informatsiooni hankida: traditsiooniline, elektrooniline ja bibliograafiaotsing.
Infootsingu viisid:

dokumendiotsing – otsingu objektiks andmed dokumendi kohta

faktiotsing – soovitakse vastust konkreetsele küsimusele

teemaotsing.
dokumendipäring
faktipäring
Teemapäring
Raamatukogu kataloogid
Tähestikkataloog, elektronkataloog
Süstemaatiline, märksõna-ja elektronkataloog
Raamatukogudevaheline laenutus
Teatmeteosed
Andmebaasid
Interneti otsivahendid

Rahvusbibliograafia konseptsioon ja eesti rahvusbibliograafia väljaanded.

Rahvusbibliograafia on ühe rahvust (maa, riigi) piirides ilmunud, selles keeles, selle autoritelt ning selle maa ja rahva kohta ilmunud teavikute bibliograafia.
Selle põhiülesandeks on võimalikult täpne ja ammendav ühiskonna informeerimine kõigist rahvustrükistest ja muudest olulistest dokumentidest. Just RB teeb selle ainuomasel viisil kättesaadavaks rahvusdokumentides fikseeritud rahvuskultuuri saavutused.
Tuntakse kolme erinevat rahvusbibliograafia vormi:

territoriaalne põhimõte – antud maa territooriumil välja antud kirjandus

keelepõhimõte – ühendavaks elemendiks on ühine keel ja ühine raamatuturg

kompleksne põhimõte – iseloomulik väikese trükitoodanguga maadele ja rahvastele, kes on olnud kellegi ikke all, rahvuslikult rõhutud.
Trükiseid registreeritakse erinevate tunnuste alusel:

registreeritakse antud maa keelsed trükised, mis on ilmunud mujal (ühendatakse nii territooriumi kui keele printsiip)
trükised registreeritakse autori rahvuskuuluvuse tunnuse alusel (ükskõik, kus sellest rahvusest autorid elavad ja trükiseid avaldavad)
nn. maatunnus „teised meist” – regstreeritakse kõik trükised, mis on ilmunud mujal, aga kirjutatud selle maa kohta.

Jooksva rahvusbibliograafia jaoks on rahvusvaheliselt tunnustatud printsiibiks territoriaalne arvestusprintsiip.
Rahvusbibliograafia kontekstis on Estonica mõistega tähistatud väljaspool Eestit ilmunud ja erinevate tunnuste alusel Eestiga seotud materjale registreerivaid nimestikke. Üldmõistena kasutatakse terminit „exteriorica”. Exteriorica raames registreeritakse:

maa autorite väljaspool oma maa territooriumi ilmunud publikatsioonid
oma autorite teoste tõlked, mis ilmuvad teistes maades
antud maa keeles väljaspool maa territooriumi ilmunud publikatsioonid
antud rahvusest autorite publikatsioonid olenemata nende elukohast ja publikatsioonide avaldamiskeelest
teiste maade autorite publikatsioone, mis käsitlevad antud maad ja rahvast.

Rahvusbibliograafia andmete täielikkus (bibliograafiline kontroll) tagatakse sundeksemplari seaduse ja selle seaduse täitmise range kontrolli teel. Eristatakse jooksvat (informeerib uute, loodavate dokumentide voost) ja retrospektiivset (informeerib rahvustrükiste kogumassiivist).

Infootsing andmebaasides: avatud juurdepääsuga ja litsentseeritud AB-sid, nende otsivõimalused.

Andmebaas - on kogum omavahel loogiliselt seotud informatsiooniüksusi.
Otsingu ettevalmistamine
Millist informatsiooni ja kui palju on vaja
Märksõnade leidmine
Enne otsingu alustamist valige teemast olulisemad mõisted
Mõelge läbi, millised on teie märksõnade sünonüümid, kitsamad ja laiemad mõisted
Andmebaasides kasutatakse kolme põhilist otsistrateegiat: lehitsemine (Browse), liht- ehk kiirotsing ( Basic Search) ning liit- ehk kompleksotsing (Advanced Search).
Lehitseda saad teemade, märksõnade, ajakirja pealkirjade, artiklite pealkirjade, autorite, aastate kaupa. Mõnes andmebaasis on põhjalikud märksõnade kataloogid ( EBSCOhost Web), teistes on teemad jaotatud üldsõnalisemalt.
Lihtotsingu puhul saad kasutada ühte otsilahtrit, valida otsivälja (märksõna-, pealkirja-, autori-, märkuste-, kokkuvõtte- jne). Otsivälja saad valida rippmenüüst otsilahtri kõrvalt või kasutades välju tähistavaid lühendeid. Otsingut saad piirata valides ajavahemiku, publikatsioonitüübi, lehekülgede arvu, täisteksti, keele jne.
Liitotsingu puhul saad kasutada mitut otsilahtrit ja kõiki eelpool toodud võimalusi otsingu laiendamiseks ja piiramiseks. Mõlemal juhul on võimalik otsisõnu ühendada loogikaoperaatoritega.

Interneti infootsivahendid - tüübid, otsivõimalused, eelised ja puudused. Veebiressursside hindamiskriteeriumid.

Internet - ülemaailmne võrgustik, mis kasutab andmeedastuseks ühtset protokollistikku ja kasutab peamiselt HTML vormingut
Otsivahendid:
Teemakataloogid (nt Yahoo , Looksmart)
Koostatakse hinnangute ja soovituste aluselinimeste poolt Kasutatakse otsingu alguses tutvumiseks ainevaldkonnaga Veebilehed on inimeste poolt liigitatud, indekseeritud ja paigutatud hierarhiliselt Lisandunud päringu formuleerimise võ imalus , mis toob vastuseks materjale ka väljastpoolt teemakatalooge Infokogum vähemmahukas
Eelised:
Kui oma andmebaasist ei leita piisavalt, saadetakse päring automaatselt teistesse otsivahenditesse Kvaliteedikontroll Loogiline ü lesehitus Mõistlik hulk vastuseid
Probleemid:
Suure hulga aegunud info esinemine andmebaasis Valdavalt lihtpäringu tegemise võ imalus Materjalide esitamisel ei lähtuta kindlast liigitussü steemist Info selektiivsus
Portaalid (võrguvärav, internetivärav) (nt Delfi, Everyday , MSN,...) Lingid uudistele

Lingid ostukohtadele veebis Pakuvad emaili aadresse
Pakuvad kodulehekü lgede tegemise võimalust
Reklaamirohked

Otsimootorid

Kasutavad indekseerimisel ainult arvuteid, otsene inimkontroll puudub
Indekseerimine toimub järgnevalt: Kui ämblik on leidnud uue veebilehe, saadab ta selle andmed teisele arvutiprogrammile – indekseerijale, mis teeb kindlaks veebilehe põhitunnused, hüperlingid, üldise sisu, talletab need otsimootori andmebaasis failina , mida hiljem otsinguprotseduuri käigus saab uuesti välja kutsuda
Otsing toimub otsiroboti andmebaasis

Eelised:

Suur andmebaas
Andmebaasi uuendatakse sageli
Täpsustavad otsinguvormid
Sobivad spetsiifiliste päringute puhul, suurimatel otsivahenditel on omad partnerloetelud, mida kasutades muutub vahend hübriidiks (nt Google partneriks Yahoo, Altavista partneriks Looksmart, jne...)

Probleemid:

Päringu formuleerimine
Puudub kvaliteedikontroll
Eri otsimootorid kasutavad eri meetodeid dokumentide indekseerimisel

Metaotsimootorid pole iseseisvad otsivahendid, vaid saadavad päringu teistele otsivahenditele, seejärel analüüsivadsaadud vastuseid ning kuvavad need päringu tingimustele vastavalt. On paindlikud, kasutavad nii inim- kui masinindekseeritud otsivahendeid (nt Inference Find, Copernic, Mamma...)
Tehisintellektil põhinevad otsivahendid (nt AskJeeves)

Põhinevad plain English süntaksil
Päringu võib formuleerida küsimuse või lausena
Ei nõua infootsijalt põhjalikke teadmisi
Kui tarkvara interpreteerib kü simust õ igesti , on otsing tulemuslikum kui teistes otsivahendites
Liitotsingu võimalus puudub

Infootsingul võivad vead tekkida:

päringu formuleerimisel
päringu või dokumentide indekseerimisel
otsitunnustike võrdlemisel
tulemuste väljastamisel Veebiressursside hindamiskriteeriumid:
täpsus – kui usaldusväärne, tõene, vigadeta, toimetatud on informatsioon (veebistandardid on veel välja arendamata)
autorlus – kes on autor, milline on tema ekspertiis antud ainevaldkonnas, milline on kirjastaja reputatsioon (sageli lisamata)
objektiivsus – sageli määratlemata eesmärgid ja ülesanded, veeb on “ virtuaalne seebikarp”
ammendavus – millised teemad ja millise sügavusega on käsitletud
aktuaalsus – kas informatsioon on aktuaalne , millal on loodud, üles pandud, viimati uuendatud

Infoallikate peamised hindamiskriteeriumid on:

ajakohasus (ilmumisaeg, veebilehe uuendamiskuupäev)
usaldatavus (kas on olemas autor/kirjastaja, kas on tuntud, kellel on autoriõigus, kas autor on sel teemal veel kirjutanud, kas sisu on kontrollitud, kas on organisatsiooni või asutuse url)
ulatus (pealkiri, eessõna, resümee, sisukord, register)
täpsus (kes on kirjastaja? kas faktid on kontrollitud? õigekiri? kas sisaldab teadusinformatsiooni?)
objektiivsus (tekst erapooletu või emotsioonidest juhitud ? kes on väljaandja?)

Infoallikate täiendavad hindamiskriteeriumid on:

laad (raamat, video, noodiväljaanne)
kujundus (trükis, veebileht – lihtsalt navigeeritav).

TEAVIKUTE KIRJELDAMINE JA SISU ANALÜÜS

Bibliokirje ja sellele esitatavad funktsionaalsusnõuded.

Bibliokirje – andmekogumik teaviku kohta.
Autori perekonnanimi , eesnimi . Pealkiri.// Väljaanne (aasta) kuupäev. lk.
Bibliokirje (bibliographical record, entry ) kujutab endast andmekogumit teaviku kohta, mis:

võimaldab seda identifitseerida
annab ettekujutuse teaviku:
- sisust
- tüü bist (sihtkasutajaskonnast)
- teatmestikust
esitab teaviku füüsilise kirjelduse.

Bibliograafiline kirjeldamine teaviku põhiandmete esitamine kindlate reeglite alusel Bibliograaflise kirjeldamise objektiks e. bibliograafiaüksuseks võivad olla erinevad teaviku laadid või nende osad.
Erinevad teaviku laadid:

raamatud ja brošüürid
jadaväljaanded
noodid
kartograafilised teavikud
käsikirjad
pisitrükised
audio -visuaalteavikud
elektroonilised teavikud

Rahvusvahelised kirjereeglid (ISBDd)
Rahvusvaheliste kirjereeglite väljatöötamine ja arendamine IFLA egiidi all üle 30 aasta.
ISBDde eesmärk: ISBD juhendite peaeesmärk on luua eeldused bibliograafilise kirjeldamise ülemaailmseks ühtlustamisks, mis hõlbustaks bibliograafiliste andmete vahetust rahvuslike bibliograafia-keskuste vahel ning terves rahvusvahelises raamatukogude ja informatsiooni keskkonnas.
a) teha erinevatest allikatest pärinevad andmed vahetamiskõlbulikeks nii, et mistahes maal koostatud bibliokirjet võib võtta kasutusele mistahes teise maa raamatukogukataloogides või bibliograafiates;
b) teha kirjeandmed arusaadavaks keelebarjää rist sõltumata;
c) hõlbustada bibliograafiliste andmete teisendamist elektroonilisele kujule
Eestis tegutseb rahvusliku bibliograafiakeskusena Eesti Rahvusraamatukogu
Kokkuvõtvalt: ISBD-kirje moodustab osa täielikust bibliokirjest ja tavaliselt seda iseseisvana ei kasutata. Teiste täielikkku bibliokirjesse kuuluvate elementide kohta, nagu otsiandmed ja sisuinformatsioon, ISBD juhiseid ei anna. Sedalaadi elementide esitamise korda käsitlevad kataloogimisreeglid.

Kataloogimisreeglite rahvusvaheline ühtlustamine 20. sajandil.

Kataloogi mõiste on sisult sarnane mõistega bibliograafia, mis samuti tähistab kirjanduse nimestikku, loetelu .
Elektronkataloogide koostamine algas 1964 a Kongressi Raamatukogu MARC I projektiga.
MARC – Machine Readable Cataloging (masinloetav kataloog ).
MARC on standardite süsteem kataloogimisinfo identifitseerimiseks, säilitamiseks ja vahendamiseks.
MARC on üldtermin, mida kasutatakse paljudes maades. Enamus arvutipõhiseid kataloogisüsteeme kasutavad tänapäeval MARC-põhiseid vorminguid. On välja töötatud oma MARC vormingud, nt. USMARC, CANMARC,UKMARC.
IFLA koordineerimisel on riikidevaheliseks infovahetuseks välja arendatud UNIMARC vomring.
MARC 21 loodi kahe vormingu – USMARCi ja CANMARCi harmoniseerimise tulemusena (1999).
MARC kirje põhimõte on selles, et see on märgistega tähistatud kirje, kusjuures märgistena kasutatakse kolmekohalisi numbreid . Märgised on vajalikud arvutile kirje elementide identifitseerimiseks. MARC vormingu poolt etteantud märgiste ja alamvälja koodide süsteem loob püsiva ja kiire märgisüsteemi, et arvuti sellega toime tuleks ning võimaldab teistel kataloogijatel seda kasutada.
MARC21- vorming esitab standardid erinevat tüüpi andmete esitamiseks ning vahetamiseks arvutiloetaval kujul:

bibliograafilised e nimetuse andmed
normandmed
liigitusandmed
leidumusandmed
kogukonna andmed – mittebibliograafilised andmed

MARC kirje vorming vastab ISO 2709 standardile ja see koosneb:

24-märgi pikkusest markerist
Teatmikust (registrist), mis sisaldab 12-märgilist infot kirje iga muutuva pikkusega välja kohta
muutuva pikkusega kontrollväljadest
muutuva pikkusega andmeväljadest.

MARC 21 vormingu ülesehitus:

kindlaksmääratud kirjestruktuur – rakendatud standardiga
andmesisu määrajad – määratletud MARC-väliste reeglistike ja standardite poolt
sisu määrajad – koodid ja kokkulepped identifitseerimaks ja iseloomustamaks andmeelemente kirje piires. MARC kirjes on nendeks märgised, indikaatorid , koodid ja alamväljade koodid.

Iga MARC väli on identifitseeritav:

3-kohalise väljatähisega. Väljad on ühe või mitme infoelemendi grupid, mida käsitletakse üksusena. Iga väli on tähistatud märgisega e. väljatähisega, mis näitab, mis tüüpi informatsioon asub sellel väljal.
kahe eraldi indikaatoriga, mis tõlgendab või täiendab väljas sisalduvat infot ning kiirendab otsingut.
mitmete alamväljadega, mis on tähistatud alaväljakoodidega või välja piirajatega. Alamväljad on infoelemendid ühe välja piires.

Iga väli lõpeb välja lõputunnusega, mis genereeritakse süsteemi poolt.
Iga kirje lõpeb kirje lõputunnusega.
Iga välja esimene alamväli on vaikimisi |a.
MARC kirjet luues märgistatakse andmed märgiste, indikaatorite ja alamvälja koodidega.
Andmeväljad on jaotatud blokkidesse vastavalt märgise esimesele numbrile.
Indikaatorid - kaks märgipositsiooni mis iseloomustavad esitatavate andmete omadusi või tüüpi.
Osa andmeid esitatakse MARC vormingus koodidena. Kasutusel on maakoodid, geograafilise piirkonna koodid, keelekoodid, organisatsioonikoodid, seosekoodid ja allikakoodid.

Annotatsioon ja referaat: sarnasused, erinevused, tüpoloogia.

ANNOTATSIOON
Annotatsioon on:

teaviku, selle osa või mitme teaviku üldistatud iseloomustus, mis lisandub kirjele
teaviku või selle osa sisu avav tihendatud tekst
väljaande, artikli vm lühitutvustus, sisaldab sisu ja vormi iseloomustust, vahel ka lugejamäärangut, märkus töö sisu või vormi kohta.

Kasutatakse bibliograafiates, kirjastuste kataloogides, veebis.
Kirje andmeid kordamata tuuakse annotatsioonis lisateavet dokumendi ainestiku , vormi, lugejamäärangu, autori vms kohta.
Annotatsioonitüübid:
Eesmärgist sõltuvalt: kirjastusannotatsioonid ( kirjastused varustavad oma katalooge) ja bibliograafilised annotatsioonid (informatiivsed, sisu avavad; infoallikates, veebis, kartoteegis kasutusel)
Teavikute iseloomustamise viisist lähtuvalt:

üldannotatsioon – iseloomustab teavikut tervikuna , makrotasandil.

analüütiline annotatsioon – osutab teaviku mingile osale, paragrahvile, peatükile, mis vastab nimestiku või päringu teemale, mikrotasandil .

rühmaannotatsioon – koostatakse mitme sisult lähedase teaviku iseloomustamiseks. Näidatakse ühised ja erinevad jooned. Artiklite temaatiline kogumiku annotatsioon.
Otstarbemäärangust sõltuvalt:

selgitus e. täpsustusannotatsioon – täpsustab ebaselget pealkirja, iseloomustab lühidalt ja üldistatult teaviku sisu ning teaviku sisu teatud aspekti.

teatme e. referatiivne annotatsioon – avab teaviku või selle osa sisu. erinevate dokumenditüüpide avamiseks. lakoonilise sõnastusega infotekst, soovitusannotatsiooniga võrreldes lühem, üldkirjakeeles ja sarnane indikatiivreferaadile.

soovitusannotatsioon – iseloomustab teavikut või selle osa. Eesmärk on hinnandu andmine, huvi äratamine ja emotsionaalne mõjutamine. Sobib kasutamiseks ilukirjanduse, publitsistika jm aimetekstide, eriti lastekirjanduse tutvustamisel. Võib kasutada epiteete , metafoore, küsilauseid ning algtekstist võib esitada ka tsitaate.
Annoteerimistasandid: makrotasand ( teavik , selle osa kui tervik) ja mikrotasand (teaviku või selle osa sisu semantilised seosed).
Annotatsiooni tunnused on ulatus, objektiivsus, maht ja mõistetavus.
REFERAAT
Referaat on ühe dokumendi infomudel mida kirjeldatakse.
Referaat – teksti töötlus, mille tulemusena valmib vahendusinfo tekst; koostatakse ühe dokumendi infosisu edastamiseks (abstract)

Põhieesmärk: abistada spetsialisti ilmuvate teaduspublikatsioonide voo jälgimisel
Ei asenda algdokumenti, vaid on aluseks otsustamisel, kas algdokument pakub huvi
Aitab ületada keelebarjääri
Kasut dokumendist sõltumatult
Lisandub kirjeandmetele

Tüpoloogia: tüübi valik sõltub otstarbemäärangust, info iseloomust ja esitlusviisist

Indikatiivreferaat e referaat-resümee – kirjeldav, osutav; lugeja tä helepanu pööramine dokumendi olulisusele; lühem üldistatud sõnastus, osutab algdokumendi põhiaspektidele; tekst passiivses vormis, sarnane teatmeannotatsioonile; küsimus: millist infot võib leida?
Informatiivreferaat e referaat-konspekt – indikatiivreferaadist mahukam; sisaldab faktiinfot aspektide kaupa; küsimus: mida algallikas käsitleb?

Annoteeritakse kõiki dokumenditüüpe, refereeritakse peamiselt teaduspublikatsioone!

INFOTEADUSE UURIMISMEETODID

Andmekogumismeetodid infoteaduses.

Uurimisstrateegia ja üksikute uurimismeetodite valik sõltub valitud uurimisülesandest ja uurimuse probleemist Andmekogumismeetodid: intervjuu , ankeet , telefonikü sitlus , postikü sitlus , internetiküsitlus

Kogu uuringu või selle osa andmete kogumise viis
Probleem määrab ...

kvalitatiivse
kvantitatiivse
mõlemad paralleelselt

KVALITATIIVSED
Kvalitatiivsed strateegiad/meetodid on näiteks: narratiivne uurimus, fenomenoloogiline uurimus, etnograafiline uurimus, põhistatud teooria, juhtumiuurimus
Eesmärk on saada terviklikku (pilti) empiirilist andmestikku, mis hõlmaks ka kvalitatiivseid ja detaile iseloomustavaid seiku .
Uurimismaterjal kogutakse meetodiga, mis võimaldab eesmärki saavutada, nt. osalusvaatlusega, vaba intervjuuga, rühmavestlustega, autobiograafiate kogumisega.

Vaatlus - saame teada, mis tegelikult juhtub. Struktureeritud ja osalusvaatlus
Fookusgrupp – rühmavestlus, kus valitud sihtrühma esindajaid (ühes grupis 6-10 osalejat) intervjueerib spetsiaalse väljaõppe saanud intervjueerija (moderaator), kes hiljem koostab ka uuringu aruande. Uuritakse grupi-ideede arengut
Intervjuu – Suulise küsitluse puhul kogutakse andmeid vahetu sihipä rase vestluse abil. Võib toimuda nii ühe respondendiga kui ka respondentide grupiga. Intervjuud, ankeedid ja küsimustikud võimaldavad kiiret infokogumist ning võrrelda. Ei sobi neile, kes ei mõista kõnet (vä ikesed lapsed) ning vastajate ausus on küsitav

Struktureeritud ehk ankeetintervjuu – eelnevalt koostatud küsimused esitatakse planeeritud järjestuses
Teemaintervjuu – ankeet- ja avatud intervjuu vahevorm. Intervjuu alateemad on teada, küsimused pole eelnevalt täpselt sõnastatud ega järjestatud.
Avatud intervjuu – vaba, süva, informaalne, mitteametlik , juhtimata, struktureerimata intervjuu. Sarnaneb hariliku vestlusega, ka teema võib vestluse käigus muutuda. Võtab palju aega, subjektiga räägitakse mitu korda.

Dokumentide analüüs - andmete kogumine mõtestatult. On nii andmekogumise kui ka andmeanalüüsimeetod. Eesmärgiks võib olla väga erinevate kättesaadavate dokumentide/andmekandjate analüüs (õpilastööd, kirjad, käsikirjad, tööplaanid, protokollid , joonised/ joonistused, fotod, helisalvestused, videolindid, arvutikettad jmt).
- Autobiograafiad - elulood: objektiivsed, subjektiivsed, narratiivid
- Päevikud – suur tõlgendamisvabadus
- Kirjad
- Mälestused
- Ametlikud dokumendid – riigi, firmade, organisatsioonide kõik dokumendid, enamasti autentsed ja tähenduslikud. Usutavusega kahtlasem: kallutatus kasulikkuse suunas...

Kvalitatiivne uuring

naturalistlik (millegi jä lgimine )
andmete kirjeldamine (andmed enam sõnad ja pildid kui numbrid )
tegelemine progressiga

Kombineeritud meetodid
Kombineeritud meetodiga on tegemist juhul, kui uurimuses kogutakse ja analüüsitakse nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid andmeid. Kombineeritud uurimustele on iseloomulik:

nii etteplaneeritus kui ka kujunemine protsessi käigus
kombineeritud meetodite põhjendus
saadud andmete integreeritus uurimuse eri etappides
kasutatud protseduure kujutatakse visuaalselt
nii kinnised kui ka lahtised küsimused
erinevad andmekogumisviisid

Kombineeritud uuringumeetodeid kasutatakse, et saada ü levaatlik pilt kusjuures ei eeldata, et tulemused on sarnased. Teine eesmärk on saavutada objektiivsus – erinevalt kogutud andmed peaksid kinnitama ü ksteist .
Uurimismaterjalist võib järeldusi teha ilma statistilisi vahendeid kasutamata, ehkki neid võidakse mingil määral ka kasutada, nt protsente.
Tüüpilised jooned:

Uurimus on loomult tervikut haarav teadmise hankimine ja andmed kogutakse loomulikus, tegelikus olukorras
Teadmiste kogumise instrumendina eelistatakse inimest.
Kasutatakse induktiivset analüüsi
Andmete kogumisel kasutatakse kvalitatiivseid meetodeid
Uurimisobjektid valitakse eesmärgipäraselt
Uurimuse kava kujuneb uurimise käigus
Juhtumeid käsitatakse kui ainulaadseid

KVANTITATIIVSED
Eesmärk on saada võimalikult objektiivseid empiirilisi andmeid täpselt piiritletud objektide kohta.
Kvantitatiivses uuringus kasutatakse andmekogumiseks struktureeritud küsimustikku
Uurimismaterjal kogutakse sellise meetodiga, mis võimaldab kvantitatiivset, arvulist mõõtmist ja mõõtmistulemuste saamist.
Meetodid:

Ankeet
Intervjuu
Test
Internetiküsitlus
Telefoniküsitlus
postiküsitlus

Järeldused tehakse uurimismaterjali statistilise analüüsi põhjal, kasutades nt tunnuste aritmeetilisi keskmisi, korrelatsioone ja faktoranalüüsi.
Uurimus keskendub - Järelduste tegemisele varasematest uurimustest; varasematele teooriatele;hüpoteeside esitamisele; mõistete määratlemisele; andmete kogumise kavandamisele (oluline et andmeid saaks panna arvudesse); uuritavate isikute valimine; muutujate moodustamine tabeli kujul ja andmete korrastamine statistiliselt käsitletavaks; järelduste tegemine vaatlusandmete statistilisele analüüsile tuginedes, tulemuste esitamine protsenttabelites ja tulemuste olulisuse statistiline testimine .
Kvantitatiivne uuring

Võtab erapooletu seisukoha uurimises osalejate ja keskkonna suhtes
Uurib üldkogumit või valimit, mis esindab üldkogumit
Tekitab arvulisi andmeid esitamaks sotsiaalset keskkonda
Valmistab umbisikulise objektiivse raporti uurimustulemustest

Andmeanalüüsi meetodid infoteaduses.

Andmekogumismeetod viitab viisile, kuidas andmed on saadud – kas näiteks ankeetküsitluse, poolstruktureeritud intervjuu, fookusgrupiintervjuu jne abil.
Andmeanalüüsi meetod selgitab, millega ja kuidas kogutud andmed on töödeldud.
Kvalitatiivses uuringus

ei otsita andmetest tõendeid hüpoteesidele, mis püstitatud enne uuringut
Analüüs - kogutud materjalide korraldamine

Kvantitatiivses uuringus

analüüsimiseks statistilisi meetodeid

... andmeid kogutakse (statistiliselt) suurelt valimilt
analüüsimisel kasutatakse statistilisi meetodeid
... tulemuse täpsus sõltub valimi suurusest
tulemus on laiendatav kogu üldkogumile

Kombineeritud uuringus
• statistiline ja tekstianalüüs

Statistilised meetodid infoteaduses.

Statistika on teadus, mis uurib

andmete kogumine
töötlemine
analüüs
jä reldused

Statistika jaguneb:
Kirjeldav statistika - meetodid andmetest kokkuvõ tete tegemiseks ning nende kirjeldamiseks
Järeldav statistika - kasutab kogutud andmeid baasina hinnangute ja prognooside tegemiseks
Kirjeldav ja järeldav statistika...
• ÜLDKOGUM - Kõik sarnased objektid, mille kohta meie poolt püstitatud järeldused, oletused, prognoosid kehtivad. Näiteks: Euroopa elanikud aastal 2003, Hallid hiired metsades sel sü gisel , Maksimarketi kliendid mai 2002
• VALIM - Uurimiseks valitud väike objektide grupp Näiteks: 10 000 Euroopa elanikku aastal 2003, 500 halli hiirt, 1000 Maksimarketi klienti mai 2002
Statistiline meetod on uurimismeetod, mis kasutab asjade uurimiseks nende esinemissageduse loendamist erinevates olukordades. Statistiline meetod on tihedalt seotud tõenäosusteooriaga
Kvantitatiivses uuringus

– kasutatakse andmekogumiseks struktureeritud küsimustikku
– analüüsimiseks statistilisi meetodeid

LIIGITAMINE JA INDEKSEERIMINE

1. Tesauruse mõiste, selle ülesehitus. Semantilised seosed tesauruses (ekvivalentsusseos, hierarhiaseos, assotsiatsiooniseos) ja nende vormistamise sümbolid.

Tesaurus on:

leksikograafias: sõnaraamat, milles sõnad on korrastatud sisuliselt, mitte tähestikuliselt.
infoteaduses: märksõnastik info töötlemise ja otsingu jaoks, mis sisaldab loomulikust keelest valitud sõnu ja sõnaühendeid ning nendevahelisi semantilisi seoseid.

Ülesehitus (Eesti üldise märksõnastiku näitel).
EÜM on standardne märksõnastik, koostatud ISO standardi järgi. Tesauruse struktuuri moodustavad terminid ja nendevahelised seosed. Terminid väljendavad märksõnastiku ainevaldkonna olulisi mõisteid. Loomulikule keelele on omane sünonüümia. Samuti esineb palju homonüümiat(kirjapilt kattub). Tesauruse ülesanne on ühelt poolt piirata infosüsteemis kasutatavate terminite hulka ja teiselt poolt täpsustada nende tähendust. Seega sisaldab tesaurus kahesuguseid termineid – märksõnu ja sünonüüme (äraviitetermineid).
EÜM koosneb tähestikulisest ja teemaloendite osast.
Tähestikulises osas on kõik märksõnad ja sünonüümid ühtses järjestuses. Märksõnaartiklis on näidatud märksõna seosed teiste märksõnadega viidete abil laiematele, kitsamatele ja seotud terminitele. Peale selle sisaldab märksõnaartikkel teemaloendite numbreit, ingliskeelseid vasteid ja märkusi märksõna tähenduse või kasutusmetoodika kohta.
Märksõnade seoseid näidatakse järgmiste lühendite abil:

KASUTA – viide sünonüümilt märksõnale

AT – asendab terminit; näitab, millistelt sünonüümidelt on sellele märksõnale viidatud

LT – laiem termin; viide tähenduselt laiemale märksõnale

KT – kitsam termin; viide tähenduselt kitsamale märksõnale

ST – seotud termin; viide mittehierarhiliselt seotud märksõnale
Iga märksõna peab olema kirjas vähemalt kahes kohas.
SEMANTILISED SEOSED
Ekvivalentsiseos ehk samaväärsusseos on selliste terminite vahel, mis tähistavad üht ja sama mõistet või niivõrd lähedasi mõisteid, et neid ei ole otstarbekas lahus hoida. Ekvivalentsiseos moodustatakse lühendite KASUTA ja AT abil.
Hierarhiaseos moodustatakse selliste mõistete vahele, millest üks sisaldub tervikuna teises, moodustades sellest osa. Olulisemad hierarhilised suhted on geneeriline ehk soo ja liigi suhe, partiivne ehk osa ja terviku suhe ning üldmõiste ja üksikjuhtumi suhe. (LT-KT)
Assotsiatsiooniseos esineb selliste terminite vahel, mis on mõisteliselt küll tihedalt seotud, aga mitte hierarhia - ega ekvivalentsussuhtes. Assotsiatsiooniseosega saab ühendada antonüüme, põhjust ja tagajärge, eset ja valmistusmaterjali, tegevust ja vahendit jms. Seos vormistatakse mõlemalt poolt lühendi ST abil.

2. Märksõnastamine elektronkataloogis tänapäeval, aineotsingu võimalused ja erinevused

märksõna – infoallika või selle osa ainestikku või vormi tähistav sõna või sõnaü hend (Näit. teatmeteoses artikli algussõnana, märksõnakataloogis jaotusüksusena, andmebaasis otsitunnusena)
märksõnastamine – teaviku ainestiku esitamine ühe või mitme tunnusliku sõna või sõnaü hendi abil, mille määrab märksõnastaja
Märksõnastamise rakendusalad:
• Märksõnakataloog
• Raamatute, ajakirjade märksõnaregistrid e aineloendid
• Aineloend liigitussüsteemile või liigikataloogile, aitab leida sobivat liiki
• Mitmesuguste dokumentide märgendamine, nt standarditel võtmesõnad
• Elektronkataloog ja muud elektroonilised andmebaasid
• Interneti inforessursid , märksõnaotsing põ hineb automaatsel indekseerimisel 1999 RR-s Eesti ü ldine märkasõ nastik , võeti kasutusele ELNET ESTER kataloogides ja rahvarmtkg-des. Praegu haldab EÜM-i RRi normandmete osakond, mis on märksõnastamise metoodika keskus Eestis.
Indekseerimise metoodika – põhimõtete, reeglite ja töövõtete kogum, mille alusl avatakse teavikute sisu märksõ nadega või liigiindeksitega ning tehakse see kasutajale kättesaadavaks Indekseerimise tasemed :

Adekvaatne (teavikukohane) liigitamine/märksõnastamine – vaadeldakse teavikut tervikuna, mitte selle üksikuid osi

Indeksid/märksõnad spetsiifilised

Üldistav liigitamine/märksõnastamine – teaviku ainestik paigutatakse laiema teema alla

Indeksid/märksõnad üldisemad kui teose ainestik

Süvamärksõnastamine (pigem vaid teoreetiline võimalus) – vaadeldakse teost tervikuna ja lisaks ka eraldi üksikuid osi Indeksid/märksõnad spetsiifilisemad kui teose ainestik

Märksõnastamisel saab valida kahe meetodi vahel:
eelkoordinatsioon: märksõnad ühendatakse liitma ̈rksõ naks märksõnastamise ajal kindlate reeglite järgi. Liitmärksõna väljendab kompleksset teemat tervikuna
järelkoordinatsioon: märksõnad lisatakse kirjele lihtmärksõ nade loendina, kombinatsioone saab moodustada otsingul. Lihtmärksõnad väljendavad võimalikult lihtmõisteid
Märksõnaotsing elektroonilises keskkonnas
MARC21-vormingus:
Isikunimi
Kollektiivi nimi
Ajutise kollektiivi nimi
Ühtluspealkiri
Teemamärksõna (EÜMst)
Kohamärksõna
Ajama ̈rksõna
Vormimärksõna
Otsimisvõimalused elektroonilises kataloogis ESTER: Sõna
Autor
Pealkiri
Autor/Pealkiri
Märksõna
ISBN/ISSN
Kohaviit
UDK/MESH

3.UDK väljatöötamine, UDK tabelite tüübid, UDK arenguperioodid, levik, rakendusvaldkonnad.

Universaalne detsimaalklassifikatsioon
UDK VÄLJATÖÖTAMINE
UDK lõid belglased Paul Otlet ja Henri La Fontaine 19.saj lõpus. Nad tahtsid koostada süstemaatilist koondkataloogi kogu maailmas ilmunud teostest alates trükikunsti leiutamisest . Aluseks võeti Dewey kümnendliigitus ja täiendati seda. 1895a toimus Brüsselis esimene rahvusvaheline bibliograafiakonverents koondkataloogi asjus, seal esitlesid Otlet ja La Fontaine ka oma liigitussüsteemi. Konverentsil asutati Rahvusvaheline Bibliograafiainstituut, hilisema nimega Rahvusvaheline Informatsiooni ja Dokumentatsiooni Föderatsioon (FID).
FID sai ka UDK omanikuks ja haldajaks. Esimene väljaanne ilmus 1905-1907 a prantsuse keeles ja seda nimetati Brüsseli liigituseks. Peale seda on ilmunud veel mitmeid väljaandeid. FID haldas UDK-d 1991. aastani, mil moodustati UDK Konsortsium.
UDK on analüütilis-sünteetiline liigitussüsteem. UDK loodi kaartkataloogi korrastamiseks, mitte niivõrd teavikute füüsiliseks paigutamiseks. Põhineb Dewey kümnendliigitusel, kui on sünteetilisem ja võimaldab väga täpset liigitamist. Kasutatakse laialdaselt, kõige rohkem tehnika- ja erialaraamatukogudes. See on aspektliigitus, hierarhilise struktuuriga, ning notatsioon on ekspressiivne, selles kasutatakse araabia numbreid ja palju muid sümboleid.
UDK TABELITE TÜÜBID

Täielikud tabelid (200 000 jaotist, inglise, saksa ja vene keeles)
Keskmised tabelid (40 000 – 60 000 jaotist, eestikeelne väljaanne kuulub ka siia)
Standardtabelid (60 000 – 65 000 jaotist, uuem nimetus keskmiste tabelite jaoks)
Lühendatud tabelid (6000 – 10 000 jaotist)
Erialatabelid (ühe teadus- või tegevusvaldkonna kohta, mõeldud erialakogude liigitamiseks)
Mugandused (mitteametlikud väljaanded)

UDK ARENGUPERIOODID

1900-1933 – prantsuse periood (loodi UDK, arenes tänapäevasele tasemele , põhiindeksid ja määrajad)

1934-1953 – saksa periood ( saksakeelsed tabelid, mahukamad)

1954-1973 – inglise periood (inglise keeles, suur kriitika tabelite kohta, kohandati 64% ulatuses)

alates 1974 – rahvusvaheline periood (UDK rahvusvaheliselt kasutusel, erinevates keeltes, uuenemine jätkub)
LEVIK
On levitunud rahvusvaheliselt (1996): Suurbritannia , Saksamaa ja Austria, Taani, Rootsi, Soome, Portugal ja Hispaania , Ida-Euroopa, Baltimaad , Venemaa, Jaapan, Hiina India.
1996. aastaks oli:

100 000 institutsionaalset ja individuaalset kasutajat
umbes 60 riigis
tabelid täielikus, keskmises või lühendatud mahus olemas vähemalt 25 keeles.

2010. aasta:

elektroonilises keskkonnas mitmekeelse ristotsingu puhul oluline keelte arv, milles liigitussüsteem kättesaadav
oluline ka publitseerimise elektrooniline vorm
UDK-d kasutatakse vähemalt 130 riigis
tabelid erinevas mahus ja vormis olemas 39 keeles
UDK Konsortsiumi veebisait.

RAKENDUSVALDKONNAD
Kogude paigutus - nagu ka Eestis
Süstemaatiline ehk liigikataloog - eelkõige Euroopas
Elektronkataloog
Infoväljaanded
Sidusandmebaasid
Normdokumentide märgendamine – paljude maade standardid
Rahvusbibliograafiad – 25-30 riiki
Interneti inforessursside korrastamine

Liigitamise ja märksõnastamise võrdlus.

Definitsioonid
Liigitamine ehk klassifitseerimine on asjade, nähtuste ja mõistete rühmitamine, nende jaotamine klassidesse mingite neile omaste tunnuste alusel.
Märksõnastamine on teaviku ainestiku esitamine ühe või mitme tunnusliku sõna või sõnaühendi abil, mille määrab märksõnastaja.
vt lk 1; vt ka lisadest teksti.

Liigitamise rakendusalad:

kogude paigutus – süstemaatiline paigutus, ehk liikpaigutus

süstemaatiline e. liigikataloog, -kartoteek

bibliograafianimstikud, nt. Eesti rahvusbibliograafia raamatute sari

mitmesuguste dokumentide märgendamine, nt. standardid, uurimistööd

elektronkataloog

muud elektroonilised andmebaasid

interneti inforessursid
Märksõnastamise rakendusalad:

märksõnakataloog, -kartoteek

bibliograafianimestikud

raamatute, ajakirjade märksõnaregistrid e. aineloendid

aineloend liigitussüsteemile või liigikataloogile

elektronkataloog

muud elektroonilised andmebaasid

interneti inforessursid

Märksõnade liigid:

Tähenduse järgi:
- teemamärksõnad – tähistavad teaviku teemat
- nimed märksõnadena – ainult juhul, kui isikust või institutsioonist on kirjutatud, mitte ei otsita nagu autorit
- kohamärksõnad – juhul kui teavik on sellest kohast kirjutatud, mitte seal ilmunud
- ajamärksõnad
- vormimärksõnad
Tähtsuse järgi
- põhimärksõnad – tähistavad teemat
- allmärksõnad – täpsustamiseks

Struktuuri järgi
- lihtmärksõnad
- liitmärksõnad

vt. veel Indekseerimise ja sisu analüüsi alt, lk 4-6.

KOGUDE KUJUNDAMINE

Komplekteerimise allikad ja viisid.

Komplekteerimise allikad:
Peamised

Kirjastused, tootjad
Vahendusfirmad – edasimüüjad, hulgimüüjad
Raamatukauplused – jaekaubandus
Antikvariaadid – vanaraamatu vahendajad

Teised allikad

Organisatsioonid, asutused
Raamatuoksjonid
Eraisikud
Varukogud, reservkogud

Vahendusinformatsiooni allikad:

Erinevad kataloogid (kirjastusel üldse ilmunud, müügis, trükkimisel)
Online kataloogid
Bibliograafiad
Raamatututvustused
Messid, näitused

Komplekteerimise viisid:

Jooksev komplekteerimine – täiendamine uudisväljaannetega
Järelkomplekteerimine – täiendamine varem ilmunud teavikutega
Dekomplekteerimine – kogude vabastamine vananenud, kulunud, mitteprofiilsest ja ülearusest

Sundeksemplariseadus Eesti Vabariigis.

Sundeksemplar – kohustuslikus korras raamatukogudele loovutatav trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute, võrguväljaannete jne eksemplar , seaduses määratletud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks.
Eestis kehtib sundeksemplariseadus, milles on kirjas, kellele sundeksemplare loovutatakse, kui palju, saatmise kord, säilitamise kord, kasutamine jne.
Sundeksemplariseaduse alusel loovutatakse trükiseid, elektroonilisi väljaandeid ja audiovisuaalseid teavikuid jne. Loovutatakse 8 eksemplari.
Loovutatakse kaks eksemplari: Eesti Rahvusraamatukogule, Tartu Ülikooli raamatukogule, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogule. Üks eksemplar loovutatakse: Tallinna Ülikooli Akadeemilisele raamatkogule, Eesti Akadeemiline raamatukogu ja Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogud peavad omavahel jagama ühte eksemplari.
Trükikoda loovutab sundeksemplare, mitte kirjastus. Filmid ei käis sundeksemplariseaduse alla.
Sundeksemplariseaduse eesmärk on säilitada rahvakultuuriliselt olulised teavikud, et säiliks rahva identiteet.
Tänapäeval on sundeksemplaride kogumise peamisi eesmärke teavikute kui rahvuskultuuri olulise osa täieliku kogu loomine nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse pidamiseks ning kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes. Sundeksemplaride kogumisega tagatakse teavikute riiklik hoiustamine ja kaitse.
Sundeksemplari seaduses määratletakse sundeksemplari:

kogumise eesmärk ja ülesanded
sundeksemplari objekt – teaviku laad
loovutajad
arv/arvud (kui laaditi erinev)
loovutamise tähtaja ja saatmise kulud
saajad (saajad ka sundeksemplaride arvu vähendamisel)
saaja kohustused
nõuded sundeksemplaride üleandmisel
ja vastutus sundeksemplari seaduse nõuete rikkumisel
ning seaduse rakendumise aeg.

Loovutamise tähtaeg ja kulud - Trükiste, auviste või elektrooniliste teavikute sundeksemplarid loovutatakse hiljemalt 20 päeva jooksul pärast esimese tiraažiosa valmimist või Eestisse esmakordset sissetoomist.
Sundeksemplaride saatmise kulud arvestatakse trükkimiskulude hulka.
Nõuded sundeksemplaridele - Sundeksemplarid peavad olema komplektsed, sisaldades kõiki lisasid ( viimased saadab raamatukogudele kirjastaja või tellija ). Sundeksemplarid loovutatakse ka sisult identsetest, kuid vormistuselt erinevatest trükistest ja auvistest. (Näit. pehme ja kõva köide, kaante erinev vä rvus jm.)
Eesti Rahvusraamatukogule esitatakse koos sundeksemplaridega saateleht alljärgnevate andmetega :

loovutaja nimi (füüsilise isiku puhul ees- ja perekonnanimi) ja aadress;
iga nimetuse kohta loovutatavate eksemplaride arv;
valmistatud tiraazi suurus või sissetoodud kogus (neid andmeid kasutatakse ainult riikliku statistika koostamisel).

Kõ igile teistele raamatukogudele esitatakse koos sundeksemplaridega saateleht, millel on iga nimetuse kohta loovutatavate sundeksemplaride arv.
Trükiste, auviste või elektrooniliste teavikute täiendavast valmistamisest, st. tiraazi juurdetrükist või Eestisse sissetoomisest teatab sundeksemplaride loovutaja Eesti Rahvusraamatukogule hiljemalt 20 päeva jooksul, näidates ära täiendavalt valmistatud tiraazi suuruse või sissetoodud koguse.
Vastutus mitteloovutamise korral - Sundeksemplari seaduse rikkumine toob kaasa seadustes ettenähtud haldus- või distsiplinaarvastutuse. Trükiste auviste ja elektrooniliste teavikute ning nende sundeksemplaridele esitatavate nõuete rikkumise või sundeksemplaride loovutamata jätmise eest mää ratakse rahatrahv kuni 50 päevapalga ulatuses.

Inforessursside valiku põhimõtted.

Postulaadid:
Kogusid tuleb käsitleda kui erinevatest teavikutüü pidest ja laadidest koosnevat tervikut, kuid erinevate tüü pide ja laadide valikul saab kasutada ühtesid ja samu kriteeriume Valimine on oskus, mitte teadus. Oskus kujuneb ajapikku kogemustest ja situatsiooni õigest hindamisest Eri tüüpi raamatukogud vajavad erinevat valikupoliitikat
Valiku printsiibid :

Vastavus komplekteerimispõhimõtetele
Informatsiooniallikate autoriteetsus, usaldatavus, täpsus, paikapidavus
Hangitavate ressursside kvaliteetsus
Nõ udlus
Hind
Elektrooniliste ressursside hankimiseks vajalikud tehnilised lahendused
- Vastavus komplekteerimispõhimõtetega Hõlbus juurdepääs
- Eeldatav maksumus ja kes kasutamise eest tasub
- Nõudlus
- Arhiveerimise vajadus
- Kasutajate võimalused juurdepää suks vä ljaspool rmtk
- Informatsiooni kvaliteet

Valiku kriteeriumid:

Autoriteetsus, usaldusväärsus
Täpsus
Erapooletus
Andmete kaasaegsus
Adekvaatsus
Käsitluse sügavus
Asjakohasus
Relevantsus
Huvitavus
Struktuur
Stiil
Esteetiline vää rtus
Tehnilised aspektid
Füüsilised karakteristikud
Raamatukogulik potentsiaal
Hind
Teatmeaparaadi (bibliograafia, lisad, kommentaarid, irdlisa) olemasolu

Vajalik arvestada ka valiku kronoloogiat (ajalist järjestust):

Jooksev komplekteerimine – ilmuvad teavikud
Kohene retrospektiivne e järelkomplekteerimine – arvustused, rahvusbibliograafiad, kasutajate soovitused
Järelkomplekteerimine – bibliograafiad, viited, kasutajate soovitused
Juhuslikud – kingitused, annetused, soodusmüügid, oksjonid, isikukogud

Elektrooniliste ja digitaalsete ressursside valiku lähtekohad:

vastavus komplekteerimise põhimõtetega
juurdepääsu (pöörduse) lihtsus
maksumus ja selle tasumise viisid ja võimalused (maksab raamatukogu, maksab kasutaja; ajapõ hine tasu, päringupõhine tasu jms.)
nõudlus ja eeldatav kasutussagedus
arhiveerimise võimalused
võimalused pöörduseks väljaspool raamatukogu
teiste vormingutega ühitamise võimalus

INFOTEENINDUS

Raamatukogu poolt pakutavate infoteenuste iseloomustus.

Infoteenindus, infoteenus – eri vormis infoteenuste pakkumine infotarbijale; infovajajate varustamine informatsiooniga
Infoteenused – teenused, mis viivad kokku infovajaja infoallikatega.
Raamatukogude põhiülesanne on dokumentidele ja informatsioonile juurdepääsu tagamine. Ühiskonnaliikmed vajavad seda informatsiooni erinevate ülesannete täitmiseks, erinevate probleemide lahendamiseks.
Võib eristada põhilisi teenuseid, täiendavaid teenuseid, tugiteenuseid ja kõrvalteenuseid.
Põhiliste teenuste hulka kuulub nn:

raamatukoguteenindus e. dokumenditeenindus
infoteenindus – infovajajate nõustamine, teatmeteenindus, infoteadistus jm. ja
kasutajakoolitus.

Näiteks ülikooliraamatukogudes tulenevad põhiteenused organisatsiooni põhikirjast. Raamatukogude traditsioonilised põhiteenused on olnud teavikute kättesaadavaks tegemine ja infoteenused. Üldjuhul on põhiteenused raamatukogudes tasuta. Üks olulisemaid toetavaid teenuseid (pole otseselt vajalikud põhiteenuste tarbimiseks ) raamatukogudes on trükiste kopeerimine. Toetavad teenused võivad olla nii tasulised kui ka tasuta.
Täiendavad teenused on : koopiate tegemine, koopiakaartide müük, ruumide ja individuaalsete uurimisruumide rentimine, wifi , sülearvutite laenutamine jms. Raamatukoguväliste teenusepakkujate üritusteenused (näitused, kontserdid jms); juristi poolt pakutav avalik tasuta õigusabi.
Tugiteenused on : teavikute töötlemine, kataloogimine, liigitamine, kogude kujundamine, kogude kaitse jms.
Mugavusteenused on : kohvikud, tualetid, ruumide korrashoid , kantseleitarvete müük jms.
Raamatukogud võivad pakkuda ka infoteenuseid, milleks on:

infonõustamine ( suuline vastamine infovajajate küsimustele)
infoteadustamine, ehk teatmeteenindus (ulatuslikku otsingut nõudev, spetsialiseeritud osakondades vastamine)
lugemisnõustamine
andmebaaside ja parimate internetiressursside kättesaadavaks tegemine veebilehe kaudu
kasutajakoolitus
infoteavitus (raamatukogupoolselt algatatav infotarbijate teavitamine uutest dokumentidest).

Infovajaduse väljaselgitamise ja uurimise meetodid.

Infovajaduste väljaselgitamise protsess koosneb kahest peamisest osast:
1) andmete kogumine infovajaduste kohta;
2) 2) kogutud andmete kor ras ta mi ne ja struk tu ree ri mi ne, ettevalmistusena süs tee mi aren du se eda sis te etap pi de jaoks.
Infovajaduste analüüs lähtub harilikult info ka su ta jast (ametikoha tüü bist). Välja ei selgitata mitte konk reet se indiviidi infovajadusi, vaid ameti koh ta de ka te goo riate kaupa. Inimesest lähtuvat ana lüü si on kasulik täi en dada teis tes lõigetes lii ku vate ana lüü side ga—uurida tööprotsesside infovajadusi või alus tada andmetest ning uurida, kes andmeid vajavad.
MEETODID
Infovajadused ei ole alati ilmsed. Töö prot sessi vaatlus ja töö ta ja kü sitlemine annavad kii res ti väl ja ainult osa infovajadustest. In fo va ja dus te väl ja sel gitamise meetodeid ja võtteid:
° Spetsifitseerimine infokasutajate endi poolt (self-reporting), tule mu seks on loetelu, mis sisaldab nii kasutajale kättesaadavat kui ka soovitavat in fot.
° Dokumentide ringluse analüüs.
° Tööprotsesside analüüs.
° Tüüpkasutajate kujude (profiilide) loomine; in fo va ja dused leitakse ana lüüsides stsenaariume, mida tüüpkasutaja võiks täita.
° Kasutajate küsitlemine.
Küsitluste tavalised osad on:
1) konkreetsed va ja du sed ja soovid info jä re le;
2) tavalised ja eelistatud info hankimise mee to did;
3) takistused info hankimisel;
4) seniste infoteenuste tugevad ja nõrgad küljed.
° Infovajadused tuletatakse tegeliku süs tee mi ka su tuse logidest.

Päringuintervjuu tähtsus infoteenindusprotsessis. Teenindaja suhtlemisoskuse osa selles.

Päringuintervjuu e otsingueelne intervjuu – vestlus infotöö taja ja kliendi vahel, eesmärgiga selgitada lugeja infovajadusi ja abistada teda relevantse teabe leidmisel Eesmärk teada saada:

Vajatava info iseloom, -tasand, hulk
Tee selle info leidmiseks
Mida kasutaja juba teab
Päringu eesmärk (koolitöö, isiklik huvi jms)
Aeg vastuse ootamiseks, teabe leidmiseks
Raha kulutamise võimalus online-otsingule, koopiatele jne

Päringuintervjuu protsessis peab infotöö taja rakendama nii verbaalse kui mitteverbaalse suhtlemise komponente. Tähtis on läbimõ eldud paigutusega teenindusruum. Päringuintervjuu on kahepoolne kommunikatsiooniprotsess, kus mõlemal poolel on erinevad rollid info vahetamiseks.

Raamatukogu- ja infoteenuste muutumist mõjutavad tegurid.

Faktorid , mis otsustavad raamatukogu toote tulemuslikku vahendamist, on Weingandi käsitluses järgnevad:
• Teenuse kvaliteet;
• Toote omandamiseks kulutatud aeg ja mugavus;
• Raamatukogu prioriteedid ja tegevuse planeeritus;
• Toetus inimressurssidele, partnerlus , ühistegevus;
• Informatsioonile juurdepääsu võimalused raamatukogu hoones ja väljaspool seda;
• Tehnoloogilised ja kommunikatsiooniformaadid;
• Innovatsioon ja muutused raamatukogus;
• Toote elutsükli seaduspärasuste (käibe ja kasumi arengukõver toote eluea – juurutus , kasv, küpsus, langus - jooksul) arvestamine kogu raamatukogu turundusprotsessis;
• Positsioonimine - turunišš pakutavatele toodetele või toote kujundamine turuniššist lähtuvalt.
Eelloetletud faktoritest tulenevalt saab raamatukogu teha otsustusi, kuidas jõuda nii siht- kui huvigruppideni ja teadvustada neile mitte ainult raamatukogu pakkumisi vaid ka proaktiivselt mõjutada suhtumist pakutavasse ja vahendatavass.

E-teatmeteeninduse kujunemine, selle olukord eesti raamatukogudes.

E-teatmeteenindus on teatmeteenuste pakkumine Interneti kaudu kõigile soovijatele nende asukohast sõltumata. Nii päring saabub kui vastus väljastatakse elektrooniliselt .
Esimene katse pakkuda raamatukogu teenusena päringutele vastamist e-posti teel tehti 1984.aastal Ameerika Ühendriikides (University of Mariland Health Services Library in Baltimore ).
1990ndatel aastatel kujunes e-teenindus paljude raamatukogude standardteenuseks. E-teeninduse teerajaja - Internet Public Library (IPL), mis sai alguse 1995. aastal Michigan’i ülikooli juures tegutseva Infoteaduste kooli poolt korraldatud seminaril. Tänaseni tegutseb IPL avaliku online raamatukoguna.
Miks raamatukogud uue teenindusvormi kasutusele võtsid? Interneti kasutuselevõtuga tulid ka uued teeninduse vormid. Raamatukogul tekkis võimalus olla kaasaegne. Tekkisid uued teenused (neile, kes ei saanud ise kohale tulla).
E-teatmeteeninduse kujunemine raamatukogudes ja infokeskustes on kujunenud järgmiselt:

e-posti vahendusel toimiv teenindus (asünkroonne);

E-mail on senini populaarseim e-suhtlusvorm, eriti kliendi seisukohast vaadatuna, kuna:

on kõigile vabalt kättesaadav;
ei vaja spetsiaalset tarkvara;
ei pea vastama küsimustele, mis kliendile tunduvad üleliigsed või asjasse mittepuutuvad.

E-maili põhine infoteeninduse puudustena tuuakse:

e-posti teel saadetud päringule ei tasu kliendil oodata kohest vastust;
infotöötajal on e-posti vahendusel raske läbi viia päringuintervjuud – kui kliendi päringus jääb infotöötajale midagi arusaamatuks või vajab täpsustamist, võib see aega võtta koguni mitu päeva, sest kliendiga tuleb tihti vahetada kolm või neli elektronkirja;
e-posti teel teatmeteenuse osutamine toob infotöötajale topeltkoormuse – teatmelauas teeb infotöötaja raamatukogu kliendiga koostööd leidmaks sobivaid materjale, samas kui elektronkirja saatnud kliendi puhul tuleb infotöötajal näha märksa rohkem vaeva leidmaks konkreetse kliendi jaoks sobivaid materjale.

päringuvormi-põhine e-teenindus (asünkroonne); rmtk veebilehel olev e-päring.
chat - tehnoloogial rajanev e-teenindus (sünkroonne, reaalajas toimuv teenindus; nt MSN, Skype .

Vestlustehnoloogiat hakati e-infoteeninduses rakendama 1995. aastal. Sel aastal eksperimenteeris IPL tekstipõhise vestluskeskkonnaga MOO. Mõni aeg hiljem tulid veebipõhised tooted nagu näiteks WebMasteri poolt turule toodud tarkvara ConferenceRoom. Samuti rakendati ka lihtsaid chat- tehnoloogiaid ( Instant Messenger, Human-Click, Livehelper), eelkõige päringute täpsustamisel (päringuintervjuu läbiviimiseks). Internetitelefon Skype.
Vestlusteenuse eelised:

otsene suhtlemise võimalus kliendiga;
sobilik klientidele, kes kannatavad kuulmis - või rääkimispuude all;
kliendil on võimalus vestlus salvestada ;
valesti kuulmine ei ole võimalik.

Samas on vestlusteenusel ka mitmeid kitsaskohti:

aeganõudvam kui traditsiooniline teatmeteenindus, kuna kõik, mida infoteenindaja või klient omalt poolt öelda soovib, tuleb trükkida, aga kiirustamisel võivad kergesti tekkida kirjavead;
enamik algelisi vestlustarkvara pakette ei võimalda päringute marsruutimist;
vestlus ei võimalda ühissirvingut, st kliendile saab saata veebiaadresse, kuid mitte tema liikumist veebis suunata ega juhendada;
juhul, kui kasutaja logib end välja enne sessiooni lõppu, võib see infotöötajal märkamata jääda, kuna ta tegeleb sellel ajahetkel kliendi päringule relevantse vastuse otsimisega.

spetsiaaltarkvaral rajanev (näiteks firma LISSI Virtual Reference Toolkit) sünkroonteenindus, ühisotsingu ja eskortteenust (näed kasutaja arvuti ekraanile ja samal ajal juhendad teda tel. või msn vms kaudu) võimaldav;
regionaalsete, rahvuslike ja globaalsete korporatiivsete raamatukogude infoteenistuste loomine (ühisteenindussüsteem. Rmtk-del on üks keskus, kust nähakse, milline töötaja on vaba ja siis saadetakse see päring sinna.
Kõnekeskuse tarkvaral põhinev vestlusteenus. Veebipõhine kõnekeskuse tarkvara loodi, pakkumaks klientidele küsimustele vastamise teenust ja interaktiivset klienditeenindust koormatud e-kaubanduse (e-commerce) veebilehekülgedel. Mõned tuntumad tarkvaralahendused antud valdkonnas on LivePerson, Virtual Reference Toolkit. Co-browsing ja escorting võimalused.
Kiirsõnumivahetus
Videokonverents – teenused. Videokonverents on üks telekonverentsi liik. Telekonverents on mitme inimese või inimeste grupi kohtumine , kes asuvad füüsilisest üksteisest eraldi, kasutades elektroonilise kommunikatsiooni võimalusi. Videokonverents on kaugusest sõltumatu, toimub reaalajas, on interaktiivne ning võib toimuda kahe või enama osapoole vahel.

Videokonverentsi ajal saadetakse audio ja video läbi sidevõrgu ühenduse teise otsa ning võetakse vastu sealt tulev audio ja video. Selleks kasutatakse videokaamerat, videoekraani, mikrofoni ja kõlareid. Videokonverentsi tehnoloogia põhineb andmete kokkusurumisel ning seetõttu jääb pildi edastamise kvaliteet TV kvaliteedile alla.

Digitaalsed teatmeteeninduse robotid . Digitaalsed teatmeteeninduse robotid vastavad klientide küsimustele tehisintellekti vahendusel, tuntuim sedalaadi teenus Ask Jeeves . Open University Library’l on arendusjärgus OPAL projekt (Online Personal Librarian), mille lõppeesmärgiks on nn artifitsiaalse teatmeteenindaja väljatöötamine. Digitaalsed teatmeteeninduse robotid kasutavad tarkvara, mis võimaldab teha infootsinguid küsimuste ja vastuste andmebaasis. Selliseid andmebaase nimetatakse teadmusbaasideks.

RAAMATU JA RAAMATUKOGUDE ARENGULUGU

Trükikunsti kasutuselvõtu ja leviku tähtsus kirjakultuurile.

Trükikunsti kasutuselevõtule eelnes tekstide ja piltide paljundamine ksülograafilise trüki teel. Ksülograafiline trükk e puuklotsidelt trükkimine.
Pöördemomendiks trükikunsti kasutuselevõtmisel sai metallist trükitähtede valamise oskus, kusjuures ühe valuvormiga sai valada määramatu arvu tähti, mis kõik olid sarnased. Üksikutest trükitüüpidest võis koostada igasuguseid sõnu. Trükitüüpidest laotud teksti sai taas lahti võtta ning trükitüüpe jälle uuesti kasutada. Trükikunst võeti Euroopas kasutusele 15. sajandi keskpaiku. Esimeseks suureks trükitehniliste vahenditega valmistatud raamatuks oli 42- realine Piibel.
Trükikunsti leiutajaks peetakse Johannes Gutenbergi . 15. Sajandi keskpaiku hakkas ta tegelema mingi salajas hoitud tegevusega . Trükinduse ajaloo uurijad on oletanud, et just sel perioodil leiutas Gutenberg trükitähtede valamise, hakkas valmistama trükitüüpe ning võttis kasutusele trükipressi. Konkreetsed tõendid siiski puuduvad. 1448a. Sai ta laenu õemehelt ning asutas oma trükikoja. Trükiti peamiselt ladina keele grammatika õpikuid, mille järgi oli suur nõudmine ning mis läksid hästi müügiks. Tema tuntud teosed on 42-realine piibel ja Catholicon.
Trükkimise kunst levis Euroopas kiiresti, juba esimestel aastakümnetel asutati trükikojad mitmes Saksa linnas, Itaalias, Prantsusmaal ning Inglismaal. 1450–1470 trükikoda 14 Euroopa linnas, 1470– 1480 umbes 100 trükikoda Euroopas, sajandi lõpuks oli trükikodasid rohkem kui 200 linnas ja trükitud oli umbes 35,000 nimetust raamatuid.
15. sajandi lõpuks oli trükikunst Euroopas omaks võetud, samal ajal oli au sees ka käsikirjaline raamatukultuur. 16. sajandil kujunes välja trükitööstus: trükikirjade valamine , kirjastamine, trükkimine, köitmine, raamatumüük kujunesid iseseisvateks kutsealadeks.
Trükikunsti kasutuselevõtt uute ideede ning teadmiste levikul oli revolutsioonilise tähtsusega.

Esimest korda oli võimalik teksti paljundada tuhandetes eksemplarides ning levitada ühes aktsepteeritud versioonis. Eriti oluliseks peeti seda seaduste ning usutõdede levitamisel ( reformatsioon , vastureformatsioon ). Raamat muutus esimest korda ideede levitamise vahendiks . Martin Luther kutsus üles arendama haridust ning looma raamatukogusid, mille ülesandeks sai teadmiste levitamine.
Trükitud raamatud edendasid teadmiste kiiremat levikut ja soodustasid hariduse tõusu.

Raamatu väliskujus toimunud suured muutused ajaloo jooksul ja nende mõju informatsiooni säilimisele.

Vanimad raamatud olid savisse, kivisse, puusse või muusse materjali vajutatud, raiutud või kraabitud tekstid. Vanimaid kiilkirjaga savitahvleid on säilinud Sumeri riigi ajast. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas kasutati ka metall - ja puutahvleid.
Vana-Hiinas raiuti kirjamärgid 14. sajandist eKr kuni 1. sajandini peitli abil pronksesemetele. Pikemate tekstide kirjutamiseks kasutati Hiinas bambustahvleid. Euroopas kasutati puu- ja vahatahvleid. Vahatahvlid seoti tahvli nurkadesse või servadesse puuritud aukudest läbi aetud paelaga ühelt servalt kokku.
Kirjanduslikku teksti tahvlitele talletada oli tülikas, selleks oli vastuvõetavam papüürus. Papüürust õpiti valmistama esmakordselt 4000. aasta paiku eKr Egiptuses. Papüüruskäsikirju kirjutati veergude kaupa ja käsikirju hoiti varre ümber rulli keeratuna puit- või nahkkestas.
Hilisantiigis ja varakeskajal kasutati kirjutustahvleid. Seejärel hakati kirjutama pärgamendile, mida valmistati eriliselt töödeldud loomanahast. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma .
Antiikaja rullraamatu ehk voluumeni pikkus oli väga erinev, tavaliselt 6...10 m. Pikim säilinud rull on 40-meetrine. Erinev oli ka rulli kõrgus: 5...40 cm.
Hiinas tuli alates 7. sajandist seoses puulõike levimisega rulli asemele voldik (lõõtsakujuline kaust).
Tänu pärgamendi võidulepääsule tekkis rullile võistleja: see oli koodeks, tänapäeva raamatuköite algkuju. 2. sajandil sai teoks see uus suur muutus raamatu väliskujus. Koos uue kirjutusmaterjali, pärgamendiga, kujunes välja tänapäevast raamatut meenutav kokkuvolditud lehtedest moodustatud vihikutest koosnev koodeks. Varasemad säilinud koodeksid on kreekakeelsed ja kirjutatud papüürusele, need pärinevad 1. sajandist.
Koodeks sai nime kokkulapitavatelt puutahvlitelt. Algselt koosnes iga poogen omaette vihikkoodeksist, 4. sajandil aga juba mitmest poognast. Et lehed olid laotud üksteise sisse, siis seesmised poognad ulatusid kaugemale välja. Selle vältimiseks paigutati volditud poognad vihikute kaupa üksteise kõrvale ja köideti kokku raamatuplokiks. 8. sajandil kinnitati raamatuplokid kanepist nööri või nahast paelaga köite selja külge ja nii sai koodeks tänapäevase raamatu väliskuju. Kindlasti oli papüürusrullilt koodeksile üleminek omamoodi ’pudelikaelaks’ antiikkirjanduse säilimise jaoks. Mitte kõiki tekste ei kopeeritud uuele kandjale ning paljud tekstid jäid unarusse ning hävisid. Alles 14. sajandil võeti Euroopas kasutusele paber, mis oli leiutatud Hiinas juba 105. aastal.
Antiikaja raamatukultuur omab suurt tähtsust tänapäeva Euroopa kultuuri arengu jaoks. Tänu omaaegste õpetlaste püüdlustele säilitada ning taas luua varasemate sugupõlvede loomingut, on meil tänapäeval võimalik teada saada antiikmaailma ajalugu. Selles informatsiooni säilitamise protsessis oli tähtis koht raamatukogul kui institutsioonil, mis tagas kirjavara kogumise ning süsteemse säilitamise. Antiikaja raamatukogu oli lahutamatu osa oma aja teadusest, olles ühtlasi allikaks uute teadmiste loomisele.

Avalike (rahva)raamatukogude asutamine 19. sajandil ja nende tegevuse põhimõtted.

Avalike raamatukogude seaduste väljatöötamine ja vastuvõtmine Euroopas (Tšehhoslovakkia 1919, Taani 1920, Soome 1928)
Avalike raamatukogude asutamisliikumine 19. sajandi keskel Suurbritannias:
1850 Suurbritannias avalike raamatukogude seadus, mis lubas rohkem kui 10 000 elanikuga linnas asutada munitsipaalraamatukogu, mida peetakse üleval laekunud maksudest.
Esimene avalik raamatukogu 1852 Manchesteris
1877 asutati Suurbritannias Raamatukoguühing (Library Association ), mille mõju ulatus ka asumaadele ( Austraalia , Uus- Meremaa )
Aegamööda kujunes välja avalike raamatukogude süsteem, mille moodustas linna keskraamatukogu koos harukogudega. Avalik raamatukogu oli suunatud keskklassile.
Enamuses Euroopa maades tekkisid avalikud raamatukogud 19. sajandi teisel poolel. Eriline tähendus oli rahvaraamatukogudel maades, kus need loodi rahvusliku vabastusliikumise käigus ( Bulgaaria , Soome). Venemaal hakati kubermangu- ja maakonnaraamatukogusid looma 1830-ndail aastail. Nende kohta kasutatigi esialgu mõistet ‚avalik raamatukogu’.. Rahvaraamatukogude asutamine maal kuulus kohalike omavalitsuste – semstvote – ülesannetesse.
Avalike raamatukogude tüübid ja asutamine Eestis 19. sajandil.
Koguduse raamatukogud- Karuse Läänemaal
Kogukonnaraamatukogud- Tarvastu
•Väike raamatukogu –90 nimetust (algupärane ilukirjandus, ajalugu, mõned tõlked)
•Keskmine raamatukogu –166 raamatut (lisaks näitekirjandus, kooliraamatud, põllumajandust käsitlevad raamatud)
•Suur raamatukogu –290 raamatut (Lisaks lastekirjandus , majapidamine, tervishoid , luule, tõlkeline ilukirjandus)
1880ndate aastate keskel vähemalt 135 raamatukogu maal, 41 linnades.
•Raamatukogu selts (Metsiku õppija selts, Väike-Maarja)
•Raamatukogud laulu-ja mänguseltside juures
•Vallavalitsuse kulul asutatud raamatukogud (Käru Virumaal, LaatrePärnumaal)
•Ärilise eesmärgiga asutatud raamatukogud (Põltsamaa, Palmse , Lihula)

ORGANISATSIOONI TEABEPROTSESSID

Organisatsiooni infopoliitika väljatöötamise etapid.

Infopoliitika kasutamine on dü naamiline töövahend kõigi informatsiooniga tehtavate toimingute sidustamiseks organisatsiooni üldeesmä rkidega , otstarbekaks otsustamiseks ressursside paiknemise ja paigutamise üle, suhtlemise ja infoseoste edendamiseks organisatsiooni eri osade ja väliste sihtgruppide vahel, informatsiooniga seotud tegevuste tulemuslikkuse hindamiseks ning tagasiside saamiseks organisatsiooni arengust. Organisatsiooni infopoliitika määrab:

Informatsiooni kasutamise eesmärgid, prioriteedid
Infojuhtimise tehnoloogia
Infojuhtimise sü steemid
Inforessursid ja nende juhtimise ressursid

E.Orna infopoliitika väljatöötamise 4 põhietappi:

Alusuuring – organisatsiooni eesmärgid, struktuur, kultuur kui auditi lähtekoht
Infoaudit – infokaardistus, selgitades välja infovood, inimressursid, kasutatava infotehnoloogia
Tasakaalutabel – infoauditi käigus saadud tulemuste võ rdlemine organis . eesmärkidega, leides positiivsed ja negatiivsed seosed
Poliitika loomine – infopoliitika väljatöötamine, mis on aluseks strat.suundadele ja infojuhtimisele ja –kasutamisele tulevikus

Infopoliitika väljatöötamine eeldab:

andmete kogumist, informatsiooni hankimist

organisatsiooni erinevate aspektide kohta
organisatsiooni välise makro- ja mikrokeskkonna ning organisatsiooni sisekeskkonna kohta
infovajadus (t)e kohta
senise infojuhtimise kohta

Kriteeriumide väljatöötamist, mille alusel teabega seonduvaid tegevusi hinnata

Mida peab sisaldama infopoliitika väljatöötamise alusuuring.

Infopoliitika – kõikide avalike seaduste, regulatiivsete aktide ja teguviiside kogum, mis reguleerivad informatsiooni loomist, kasutamist, säilitamist ja vahetamist.
Infopoliitika alusdokument/ mustand : Peab olema lühike; Selgelt seostatud sellega, mida organisatsioon kavatseb teha (teeb); Fokuseeritud võtmeküsimustele; Pakkuma raamistikku, mis toetaks inimeste innovatiivsust, uute ideede tekkimist, nende oskuste ja kogemuste rakendamist; Olema koostatud organisatsiooni kultuuri ja olemust silmas pidades; Visuaalselt hästi kujundatud ja kergesti mõistetav.
Alusuuring:

Organisatsiooni teabeprotsesside analüüs (org.kultuur, juhtimisstiilid, formaalne ja mitteformaalne struktuur, suhtlemine /suhted)
Info liikumise analüü simine (majandus-, õigus-, geograafilise, sotsiaalse, demograafilise, konkurentsikeskkonna, tehnol.baasi, inforessursside analüüs, teabe hind ja väärtus)
Infovajaduse väljaselgitamine (kes võtab vastu otsuseid, ligipääs infole, kes haldab strateeg.inforessursse, kust saadakse informatsiooni, millised on teabekanalid jne)
Info juhtimine (kes ja kuidas korraldab info liikumist, nende ametikoht, vastutusala , dokumendid, tehnoloogia- või kasutajakeskne, infopoliitilised dokumendid, põhimõtted)
Kriteeriumid (info/dokumentide liikumise kiirus, info kättesaadavus, infomaterjalide selgus, kasutajate rahulolu jms)

Infopoliitika eesmärgid eri tüüpi organisatsioonides.

Infopoliitika seos organisatsiooni eesmärkidega
Paljude inimeste arvates sunnib poliitikadokumendi kirjutamise ja toimetamise protsess neid oma eesmärke ja sihte hoolega läbi vaatama ning sobitab omavahel kontrolli järjepidevuse, organisatsiooni võimekuse ja ülejäänud kriitilised aspektid; kirjapandud plaanid hoolitsevad kommunikatsiooni visuaalse poole eest, abistavad suuliste presentatsioonide korral, edastades sobiva sõnumi erinevatele inimestele erinevates kohtades ja erinevatel aegadel ; selgesõnaliselt kirjapandud planeeritud tegevused annavad võimaluse pidevaks seireks, võimaldades regulaarselt kontrollida kas määratud tegevusi täidetakse ja kas kohustuste võtmine on end õigustanud.
Olenevalt organisatsiooni tüübist ( riigiasutus . munitsipaalasutus. väikettevõte. pereettevõte. keskmine ettevõte. suurettevõte. rahvusvahelise kontserni tütarettevõte, mittetulundusorganisatsioon ) on infopoliitika erinev. Suuresti oleneb juhtimisstiilist (autoritaarne, rahvamees, demokraatlik, tulemustele orienteeritud)
Organisatsiooni eesmä rkidest , sihtgrupist ja tegevusest tulenevalt:

Kujutab ette õige suhte indiviidi ja organisatsiooni vahel
Näitab ära, kuidas organisatsioon kontrollib oma liikmete käitumist
Märgib, milliseid omadusi tuleb organisatsiooni liikmete puhul hinnata
Näitab organisatsiooni liikmetele , kuidas nad peavad üksteise suhtes käituma
Määrab ära, millised on õiged meetodid suhetes väliskeskkonnaga

KIRJASTAMINE JA KIRJASTUSTEGEVUS

Kirjastuse funktsioonid ja töölõigud.

Vaata ka „Sissejuhatus infoteadustesse” materjalidest arvutis . sissejuh. raamatuteadusesse ja loeng 5. seal on kirjastamisest ja selle mõistest.
Kirjastamine – trükiste jm publikatsioonide väljaandmine
FUNKTSIOONID

sisu valimine NB! kirjastaja esimene, kõige olulisem funktsioon on sisu hankimine!
investeeringud ja riski võtmine
sisu arendamine, selle intellektuaalse kvaliteedi kontrollimine ja parandamine
kvaliteedi kontroll
tootmisprotsessi korraldamine ja kontrollimine
levitamise korraldamine.
valminud materjalide säilitamine tulevaseks kasutuseks

TÖÖLÕIGUD
Töölõ igud :

Autor esitab käsikirja
Rahvusvahelise toimetuskolleegiumi heakskiit (teaduskirjastused)
Leping
Eelretsenseerimine (teaduskirjastused)
Toimetamine
Trükkimine
Levitamine

Toimetamine
Sisu hankimine: kirjastusplaani koostamine, käsikirjade hankimine (kirjastuse tellimusel, autorite pakkumised ). Käsikirja vastuvõtmise korral sõlmitakse autorileping. Muuhulgas lepitakse kokku ka autoritasu maksmine : kas ühekordselt või protsendina müüdud eksemplaride jaehinnast.
Toimetamine, toimetus, toimetajad . Sisuline ja keeleline toimetamine. Sisuline toimetamine: kirjastus annab lisaväärtuse käsikirjale. Kas on loogiline, arusaadav, faktide kontroll, eriti mitteilukirjanduse puhul, viidete kontroll. Toimetaja peab hindama kas tekstile on vaja sissejuhtatust, eessõna, kommentaare, järelsõna registrit vm. Keeleline toimetamine: laused, stiil, õigekirja parandus. Tõlke puhul võrreldakse. Vormistamise stiil – vormistamise järjekindlus (nt tsitaadi puhul); kas kiri on rasvane või kursiivis vm, peab olema läbiv. Toimetaja ülesanded: kirjastusplaani koostamine, käsikirjade hindamine ja valik, teksti toimetamine, autori/illustraatori/ kujundajaga konsulteerimine, reklaamtekstide kirjutamine kataloogidesse jm, annotatsioonide, raamatututvustuste kirjutamine, korrektuuri lugemine.
Tootmine
Tootmine – käsikirja tekstiosa ja graafiline materjal valmistatakse ette trükikotta saatmiseks, st. valmistatakse kirjastusoriginaal. Selles töölõigus määratakse ära raamatu kujunduslikud iseärasused: millist trükikirja või –kirju kasutatakse, kas trükitakse ühes või mitmes veerus, illustratsioonnid, tiitellehe kujundus, kaane kujundus, sisupaber, köide ja ümbrispaber.
Kujundamine
Tehniline toimetamine ehk küljendamine – teksti viimine visuaalselt korrektsesse vormi, mille käigus tekst ja graafika paigutatakse vajalikesse kohtadesse ning vormindatakse. Kasutatakse küljendusprogramme nt Adobe InDesign jm. Trükiettevalmistustööd – fotode skaneerimine, arvutitöötlus, reprotööd. Küljendusfail peab olema trükkimiseks sobiva kvaliteediga ning vastama tehtavale trükisele.
Töö sisuline osa antakse tavaliselt üle arvutifailina, millele lisatakse makett (laserprinteri väljatrükk), levib materjali saatmine .pdf failina. Tehakse korrektuur ja seejärel printfail ehk trükifail. Trükikojale saadetakse tellimus.
Turundus , reklaam ja turustamine?

Raamatutootmise taset väljendavad näitajad. Trükistatistika.

Nimetuste (title) arv

Nimetus – teavik, mis moodustab eristatava pealkirjaga terviku, mis on välja antud ühe või mitme füüsilise üksusena

Tiraaž (print run) – e. trükiarv – ühe ja sama trükilaoga trükitud eksemplaride arv

Kogutiraaž – tiraažide summa, nt. Kirjastuse või trükikoja toodang, autori teoste kõik trükid vm.

Keskmine tiraaž
Käive ( turnover )

Lisaks üldisele nimetuste arvule, analüüsitakse raamatutoodangut täpsemalt ka järgmistest aspektidest:

Esitrükid – kordustrükid
Temaatiline jaotus (nt. UDK)
Tüpoloogia alusel
Keelte järgi?
Algupärandid ja tõlked

Trükistatistikat teevad:

Informatsioon ja dokumentatsioon : Raamatute, ajalehtede, perioodikaväljaannete ja elektrooniliste väljaannete tootmise ja levitamise statistika (EVS – ISO 9707:201)
Tallinn: Eesti Standardikeskus, 2010
Mitmes riigis kogub trükitoodangu statistikat rahvusraamatukogu.
Erafirmade poolt: USAs Bowker ja Books in Print. Suurbritannias Nielsen BookData.
Kirjastajate ja raamatukauplejate ühingute poolt
UNESCO .

Raamatupoliitika olemus ja roll erinevates poliitilistes režiimides.

Raamatupoliitika hõlmab enda alla kõik raamatutega seotud elemendid ja tegevused, nagu näiteks raamatute kirjastamine, trükkimine, levik, raamatuturg, raamatute müük, laenutamine jms. See võib eksisteerida järgmistel tasanditel: rahvusvaheliselt, riigisiseselt, organisatsiooni tasandil ja organisatsioonisisesel tasandil.
Poola teadlase K. Migoni tõlgenduse järgi võib poliitika mõju tootmisele, jaotamisele ja raamatute kasutamisele olla koondatud „raamatupoliitika” mõiste alla. See toob kaasa erinevaid õiguslikke ja majanduslikke meetmeid, mis kontrollivad ja reguleerivad toimivat raamatutööstust. Raamatupoliitikas võivad domineerida nii tõkestavad kui ka loovad tegurid.

Sõnavabadus ja juurdepääs informatsioonile kirjastustegevuse kontekstis.

Sõnavabadust sätestavad järgmised dokumendid:

Sõnavabadus EV põhiseadustes 1920 ja 1992.
Inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 19.
Rahvusvaheline kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt.

1. Igal inimesel on õigus takistamatult kinni pidada oma arvamustest.
2. Igal inimesel on õigus vabalt arvamust avaldada. See õigus kätkeb vabadust hankida, saada ja levitada igasugust informatsiooni ja ideid, sõltumata riigi piiridest, nii suuliselt, kirjalikult kui ka ajakirjanduse või kunstiliste väljendusvormide või teiste vahendite kaudu omal valikul.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon.
Mitmed seadused seotud selle valdkonnaga:

isikuandmete kaitse seadus
avaliku teabe seadus
postiseadus
telekommunikatsiooniseadus
elektroonilise side seadus
infoühiskonna teenuse seadus
võlaõigusseadus
nn allikakaitseseadus

Väljendusvabadust ja juurdepääsu informatsioonile piiratakse järgmistel asjaoludel:

Riiklike huvide kaitse
Poliitilised piirangud
Au teotamine, reputatsiooni kaitsmine laimu eest
Eraelu kaitse
Viha ja vägivalla õhutamine
Ühiskonna moraal ja laste huvid – pornograafia
Religioossed põhjused

Filtreerimise ja blokeerimise tasandid:

Riiklik tasand
Teenusepakkuja tasand
Tööandja
Kool
Raamatukogu
Lapsevanem
Individuaalne kasutaja

Filtreerimistarkvara toimib blokeerides teatud veebilehti või konkreetseid märksõnu. Vanemad või teised isikud/organisatsioonid võivad täpsustada või kasutada eelnevalt koostatud nimekirja. Näiteksvõib tarkvara müüja koostada pornograafiliste või muul moel sobimatute saitide nimekirja. Iga kord, kui laps proovib juurdepääsu ühele nendest saitidest, saab ta veatetae "HTTP 404 Page Not Found " või sarnase veateate.
Filtreerimisviise:

Keelatud võtmesõnad, väljendid (sõnade mitmetähenduslikkus!)
Keelatud saitide blokeerimine
Keelatud teemad, nt CyberPatrol pakub 12 temaatilist kategooriat
Tehisintellektil põhinevad tarkvara hindamise süsteemid
Blokeeritud teenused – e-post, jututoad, sõnumisüsteemid

Kirjastustegevuse arengutendentsid maailmas ja Eestis.

1) Kirjastusfirmade muutumine alates 19.sajandist
19.saj – väikesed pereettevõtted
Enne II MS kartelli tüüpi kokkulepped. Kartell - mitmed ettevõtted ja kompaniid sõlmivad kokkuleppe teatud ühistegevuseks, iga ettevõte säilitab iseseisvuse.
Teise maailmasõja järel - ettevõtete suuruse kasv, tootmise kontsentratsioon - suurettevõtete moodustumine ja tootmise koondumine nende kätte. Selleks lõi pinnase lai raamatuturg.
Eeldused raamatute massituru tekkeks: Tekkisid kirjastuskontsernid. Kontsern - ettevõtete koondis , milles omandus ja kontroll on ühtne, mitmeid ettevõtteid ühendav tootmisorganisatsioon, mis koosneb peaettevõttest ja tütarettevõtetest ning muudest liitunud firmadest. Peaettevõtte käes on tavaliselt teiste kontserniosaliste aktsiate kontrollpakk.
Bertelsmanni kirjastuse kasv 1970.ndatel aastatel. 1996-2003 sõlmiti USAs vähemalt 380 kirjastuste liitumislepingut.
Ühinemine ja ülevõtmine:

horisontaalne
vertikaalne
haarde laienemine ehk diversifikatsioon
konglomeraat.

1960ndatel aastatel tundis elektroonikatööstus (ITT, IBM, Xerox) ja telekompaniid (CBS,ABS) huvi raamatukirjastuste vastu.
1970.-1980ndad – filmi-ja videotööstuse huvi, suurte meediakompaniide teke (Time Warner, Paramount).
Ühinemise eesmärk – majanduliku efektiivsuse saavutamine. Ühineti selleks, et kontrollida ligipääsu vähesele ressursile, sisule ; et kindlustada ligipääs võrgustikule, kus oma sisu levitada; et tekiks suuruse efekt, st. kokkuhoid püsikuludelt, sääst mitmekülgsusest, ühe idee mitmekülgne rakendamine; ja et suurendada toodete rahvusvahelist levikut.
2)Kirjastamise internatsionaliseerumine
George Weidenfeld leiab, et viimase poole sajandi jooksul on kirjastamises olnud kolm ajastut : valdavalt rahvuslik, rahvusvaheline ja globaalne kirjastamine. Globaliseerumine – meediasisu tootmise, üleande ja vastuvõtu koht lakkab olemast geograafiliselt fikseeritud.
Raamatuala rahvusvahelisus : väljaannete liigid, mille turg on laiem rahvuslikest piiridest ja samas mõned teemad ja tüübid on rahvuslikud.
Outsourcing – ettevõtte põhitegevust toetavate teenuste sisseostmine. India on kirjastusteenuste pakkujana juhtiv maailmas, sellele turule tulemas ka Vietnam , Hiina, Sri Lanka .
3)Kontsentreerumise mõju kirjastamisele
Andre Schriffin:

raamat kui massimeedia ripats
kasumitaotlus
orienteerumine bestselleritele
oht raamatuäri intellektuaalsusele ja unikaalsusele

Toodangu koondumine – 2% kõigist USA kirjastajatest toodavad 75% kõigist nimetustest, 30% kirjastajatest - 99% kõigist nimetustest. Tulude koondumine – Saksamaal 75% kirjastuste käibest tuleb 3% kirjastuste arvele.
Samal ajal kasvab kirjastuste arv, tekib rohkelt väikekirjastusi. Raamatunimetuste toodang kasvab. Nišikirjandus võidutseb. Publikul tekib huvi kodumaise kirjaduse vastu.
Eestis: Ekspertide hinnangul kirjastamissektori toodang kasvab keskmiselt 5% aastas, sest turg on põhimõtteliselt küllastunud.
Ekspordipotentsiaali kasvu ette näha ei ole. Erilist muutust tööhõives ei kavandata, kuna kirjastamise sektor on väga hinnatundlik ning kulude kokkuhoid on valdkonna arenguks paratamatu. Eesti jaoks sobivat võimalust nähakse digitaaltrüki arengus, kuna spetsiifilisematele raamatutele ei pruugi alati piisavalt ostjaid leiduda. Digitaaltrükk on kiire, puudub vajadus ladude jä rele , tiraažid on paindlikud ning kordustrükkide puhul on lihtne sisse viia uuendusi ja täiendusi.
Maailmas: Kirjastused ja trükikojad toimivad äriettevõtetena. Vaatamata kirjastuste arvu stabiliseerumisele juba 2000ndate aastate alguseks, toimub siiski aasta-aastalt nende koosseisu mõningane muutumine. Ekspertide hinnangul on see kirjastamisele iseloomulik mitte ainult Eestis, vaid ka riikides, kus on pikaajaline turumajanduse kogemus. Toimub pankrotistumine, liitumine teiste firmadega jms ning asemele tulevad uued üritajad. Kuigi maailma kirjastustegevust iseloomustab üha tugevnev kontsentratsioon, pole Eestis seda toimunud ning kirjastuste arv on väikest tarbijate hulka arvestades liiga suur.

Raamatukaubanduse erijooned ja erinevad vormid.

Raamatuturu reguleerimine
Eesti Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühing (1920)

häälekandja “Raamatu Teataja ” (1921)
kokkulepped müügi korraldamiseks ja mahahindluseks

Eesti Kirjastajate Liit (1937)
Eesti Raamatukauplejate Ühing (1938)
Eesti Kirjastajate Keskühing (1938)
Raamatute hinnad – kallid. 3 või 5 või 7 kr. Palgad olid madalad. Autojuhid, valvurid said u 50kr, insenerid 75- 100kr (hea sissetulek). Naiste palgad olid märgatavalt kesisemad.
Peamised raamatuostjad – jõukad inimesed, raamatukogud, koolid ja asutused.
Eesti Raamatu Aasta 1935 – üks suuremaid propagandaüritusi. Algatus Eesti Kirjanduse Seltsist, et teha odavmüüke, et raamatud leviks.
Raamatutega kauplemise muud vormid
• Müük tänavatel
• Müük raudteel
• Kooli-kooperatiivid
• Kirjastuste otsemüük
• Laadad
Raamatukaubanduse KORRALDUS Eestis 1918-1940
Kodanliku Eesti raamatutööstus oli keskendunud peamiselt Tartusse ja Tallinna, kus tegutses ühtekokku üle 30 kirjastus äri. Tallinn, poliitilise, majandusliku ja tööstuskeskusena kujunes peamiseks ühiskonna teaduse rakendusteaduse ja kunstikirjanduse väljaandjaks. Tallinnale kuulus juhtiv koht ka perioodika, eeskätt ajalehtede väljaandmisele. Tartu oma ülikooli nin suurel hulgal teaduslike asutuste ja seltsidega oli vaimseks keskuseks, avaldades ülekaalukalt ilukirjandust , samuti teoseid ajaloo, keeleteaduse, looduse ja täppisteaduse valdkonnast.
1940-tel hakkas raamatuturg elavnema võrk laienema ja raamatupoode tuli juurde. Raamatuid müüdi nii laatadel , avalikes kohtades, rongides kui tradistioonilistes raamatupoodides. osteti siiski, ka kui valikut eriti ei olnu, leidus ka olukordi kus inimesi sinniti ostma, erinmevate määruste ja ettekirjutustega.
Raamatute levitamise kampaaniate korraldamine – esimene neist 1948. aastal
1939 aasta trükitoodang – 4955 nimetust jaguneb nende vahel järgmiselt: Erakirjastustelt – 1945 nimetust Asutused, org.seltsid,ühingud – 2126 trükist ehk 42,5 % trükitoodangust. Autori kirjastustelt – 210 Usulised ühingud ja seltsid – 145 nimetust 529 nimetuse puhul oli väljaandja märkimata.
Raamatukaubanduse ARENGUJOONED 1956-1991a
Kaupluste võrk areneb, igas väiksemas kohas on oma raamatukauplus, mis peaks arendama kohalike lugemust. Nimetuste arv küll suureneb aga ostja on ettevaatlik nende ostmisega.
Hakatakse tegema raamatupropaganda üritusi. Näiteks kirjandusnädalad. Raamatunäitused, raamatuloteriid, kohtumised kirjanikega. Võõrkeelsed raamatuid on palju.Korraldataske odava raamatu nädalaid, taheti vanu raamatuid ära müüa. Kirjastajad püüdsid müügikulusid vähendada. Raamatukaupmehed hakkasid sortimenti laiendama (müüsid tapeeti ja pastakaid näiteks).
1935 kuulutatajkse välja raamatu aasta. Sellel on mõju raamatu levile. Korraldatakse odava raamatu nädal (jälle).
30-tel hakati kirjastuste poolt uued moodused, hakati müüma tänaval raamatuid (tänava müük). 30-tel alustati müüki ka raudteedel. Müüdi ka laatadel. Müüdi ka kasutatud väljaandeid. Käivitati ettetellitavate sarjade välja andmine.+ järelmaks.
30-te aastate lõpus asutatakse kirjastajate liit. 1937. 1938 Eesti Raamatukaplejate Ühing. (uue nimega). 1939 eesti raamatuturu kataloog. Raamatukauplejate ühingu poolt.
Raamatukaupluste juhtimine:
-Eesti NSV Riikliku Kirjastuskeskuse Müügikeskus 1944-1949
-Eesti Vabariikliku Raamatukaubanduse Kontor 1949-1953
- ENSV Kultuuriministeeriumi Eesti NSV Raamatukaubanduse Peavalitsus 1953-1963
-ENSV Riikliku Kirjastuskomitee Vabariiklikuks Raamatukaubastu 1963-1988
Raamatukaupluste võrgu areng:
1940.-1950. aastad
-Keelatud raamatute eemaldamine
-Uued kauplemisvormid
1960.-1980. aastad
-Tarvitatud raamatute müük
-Raamatuvahetus
-Müük makulatuuritalongide eest
Raamatumüük maal – ETKVL kauplused.
Raamatupropaganda:
• 1948 nõukogude raamatute levitamise dekaadid
• 1960. aastatel – propaganda muutub kaasaegsemaks
Raamatute hinnad ja nõudlus: Hindade stabiilsus kuni 1980 aastate alguseni . Raamatute ostmine , populaarsemad žanrid, huvitavate raamatute defitsiit.
Jae- ja hulgimüük, kirjastusmüük. Kauplusi, mis tegelevad ainult raamatute müü giga , on jäänud järjest vähemaks. Igas suuremas linnas on vä hemalt üks raamatupood. Supermarketid ( Selver , Rimi, Prisma , Säästumarket) müüvad raamatuid. Kirjastajad on huvitatud samuti raamatute võimalikult laiast levikust ja seetõttu püüavad ka raamatuid ise müüa. See võimaldab juurdehindluse võimalikult madalal hoida, kui raamatukaupluse kaudu turustades.
Mõned poed (nt Rahva Raamat) pakuvad suuremate koguste juures allahindlust, et hoida häid suhteid koolide ja raamatukogudega.

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #1

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #2

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #3

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #4

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #5

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #6

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #7

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #8

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #9

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #10

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #11

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #12

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #13

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #14

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #15

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #16

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #17

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #18

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #19

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #20

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #21

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #22

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #23

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #24

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #25

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #26

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #27

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #28

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #29

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #30

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #31

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #32

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #33

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #34

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #35

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #36

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #37

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #38

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #39

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #40

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #41

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #42

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #43

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #44

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #45

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #46

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #47

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #48

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #49

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #50

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused #51

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 51 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-06-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

253 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Jelizaveta Soboleva Õppematerjali autor

2012 aasta Infoteaduste lõpueksami küsimused ja vastused. Iga aasta paljud korduvad. Ained: Sissejuhatus infoteadustesseInfoallikad ja infootsingTeavikute kirjeldamine ja sisu analüüsLiigitamine ja indekseerimineKogude kujundamineInfoteenindusRaamatu ja raamatukogude arenguluguOrganisatsiooni teabeprotsessidKirjastamine ja kirjastustegevus.

Infoteadus INFOALLIKAD INFOOTSING LIIGITAMINE INDEKSEERIMINE INFOTEENINDUS KIRJASTAMINE KIRJASTUSTEGEVUS

Kasutatud allikad

https://www.infoplease.com

Sarnased õppematerjalid

odt

Infoteaduste Eksam

INFOTEADUSE EKSAM KORDAMISKÜSIMUSED SISSEJUHATUS INFOTEADUSTESSE – Sirje Virkus 1.Infoteaduse mõiste ja olemus. Infoteaduse definitsioonid. Vastus: Infoteadus on distsipliin, mis uurib infokäitumist, informatsiooni omadusi ja infovoogude juhtimist ning infotöötluse vahendeid tagamaks optimaalset juurdepääsu informatsioonile ja selle kasutamist. Infoteadu on interdistsiplinaarne teadus, mis on kujunenud ja seotud selliste teadusharudega nagu matemaatika, loogika, lingvistika, psühholoogia, arvutitehnoloogia, graafika, kommunikatsiooniteadused, raamatukoguteadus, juhtimisteadused ja teised valdkonnad. Infoteadus

Sissejuhatus infoteadustesse

doc

Raamatukogunduse lõpueksam

pöörduda ta peab mõistma infotöötaja kogu olekust, et see on seal tema abistamiseks ja kuulab teda tähelepanelikult. Infotöötaja peaks (oma olekuga) julgustama infovajajat oma päringut esitama, pakkuma võimalust info leidmisel abiks olla. Infotöötaja peaks ise abistama klienti, kes ilmselgelt on hädas, kuid ei ole abi saamiseks teenindaja poole pöördunud. Päringuintervjuus abistavad küsimused: kes, mis, miks, millal ja kuidas Olenevalt saadud vastustest, infotöötaja teab, kuidas tal on võimalik klienti aidata. Infoteeninduse edu sõltub: - Milline on kogu ja võimalused erinevaid infoallikaid kasutada - Kui palju ja kui kvalifitseeritud on infotöötajad, samuti milline on nende töökoormus - Infoasutuse ruumid (vaikus, privaatsus jms.) - Infopäringu esitamise viis (vahetu, telefoni teel, kirja teel jms.)

Raamatukogundus ja infokeskkonnad

doc

Infoteaduse eksamiküsimused

Kordamisküsimused 1. Mis on infoteadus? Mida uuritakse, millega tegeleb? Teadus, mis uurib informatsiooni vahendamist ja jõudmist infoloojatelt infotarbijateni, selgitades välja ühiskonna eri tasandid, infokeskkonna, infovajaduse, infopädevuse, infokäitumise ja inforessurssidele optimaalse juurdepääsu seaduspärasused sotsiaal-kultuurilises kontekstis Infoteadus uurib eelkõige seda, kuidas inimesed loovad, hangivad, otsivad ja kasutavad salvestatud informatsiooni. Infoteadus uurib subjekti ja objekti vahelisi seoseid, kus subjekt on infoedastaja ja objekt on info vastuvõtja infotarbija 2. Mis on infoteaduse eesmärk ja ülesanne? Infoteaduse eesmärk on aidata parandada infoedastusega seotud institutsioonide tööd a. kirjastamine b. raamatukogud c. massimeedia d. teadus- ja uurimisasutused e. jpt

Raamatukogundus ja infokeskkonnad

doc

Sissejuhatus infoteadustesse - kordamisküsimused

Kordamisküsimused 1. Mis on infoteadus? Mida uuritakse, millega tegeleb? teadus, mis uurib informatsiooni vahendamist ja jõudmist infoloojatelt infotarbijateni, selgitades välja ühiskonna eri tasandid, infokeskkonna, infovajaduse, infopädevuse, infokäitumise ja inforessurssidele optimaalse juurdepääsu seaduspärasused sotsiaal- kultuurilises kontekstis Infoteadus uurib eelkõige seda, kuidas inimesed loovad, hangivad, otsivad ja kasutavad salvestatud informatsiooni. ; uurib informatsiooni iseloomulikke tunnuseid ja infovahenduse protsessi põhiolemust ; uurib protsesse, mis toimuvad inimeste ja kontseptuaalseid struktuure sisaldavate süsteemide vahel ; uurib subjekti ja objekti vahelisi seoseid, kus subjekt on infoedastaja ja objekt on info vastuvõtja infotarbija ;

Raamatukogundus ja infokeskkonnad

doc

Sissejuhatus Infoteadusesse

Sissejuhatus Infoteadusesse Kordamisküsimused 1. Mis on infoteadus? Mida uuritakse, millega tegeleb? Infoteadus on teadus, mis uurib informatsiooni vahendamist ja jõudmist infoloojatelt infotarbijateni, selgitades välja ühiskonna eri tasandid, infokeskkonna, infovajaduse, infopädevuse, infokäitumise ja inforessurssidele optimaalse juurdepääsu seaduspärasused sotsiaal-kultuurilises kontekstis. (infoteadus on teadus, informatsiooni kogumisest, organiseerimisest, säilitamisest, otsingust ja levitamisest).

Infoallikad ja infootsing

docx

Raamatukogundus KT kordamisküsimused

Riigikogule, Riigikogu Kantseleile, Vabariigi Valitsusele, ministeeriumidele ja Riigikantseleile informatsiooni hankimine, säilitamine, töötlemine, analüüsimine, kättesaadavaks tegemine ning väljaannete koostamine; rahvusvaheliste organisatsioonide depooraamatukoguna tegutsemine; Eesti õigusbibliograafia koostamine ja kättesaadavaks tegemine. 26. Nimeta Rahvusraamatukogu peamisi ülesandeid teadus- ja arenduskeskusena Raamatukogunduse, infoteaduse, raamatukoguteaduse, raamatuteaduse ja bibliograafia ning nendega seotud valdkondade teadus- ja arendustöö, Eesti raamatukogude asjakohane nõustamine, Raamatukogutöötajate täienduskoolituse korraldamine Osavõtt rahvusvahelistest ja riiklikest teadus-, arendus- ja koostööprogrammidest; Raamatukogundust ja sellega seotud valdkondi reguleerivate standardite väljatöötamine ja kohandamine koostöös standardiorganisatsioonidega;

Raamatukogundus

docx

Sissejuhatus infoteadustesse - eksami kordamisküsimused

Kordamisküsimused Loe moodlest: Infoühiskonna arendamisest Eestis - veebileht ja arengukava 1. Mis on infoteadus? Mida uuritakse, millega tegeleb?  Infoteadus kui sotsiaalteadus uurib protsesse, mis toimuvad inimeste ja kontseptuaalseid struktuure sisaldavate süsteemide vahel.  Infoteadus uurib eelkõige seda, kuidas inimesed loovad, hangivad, otsivad ja kasutavad salvestatud informatsiooni.  Subjekti ja objekti vahelised seosed, kus subjekt on infoedastaja ja objekt on info vastuvõtja – infotarbija. 2. Mis on infoteaduse eesmärk ja ülesanne?  Eesmärk on aidata parandada infoedastusega seotud institutsioonide tööd  Ülesanne on luua teadmisi, mida kasutades saaksid infoasutused oma ülesandeid efektiivsemalt täita 3

Infoallikad ja infootsing

docx

Fakte raamatukogu ajaloost

1994. I" (Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu töid, Seeria B nr 2). o Ilmus Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu 80. aastapäeva teaduskonverentsi "Muutuv ülikooliraamatukogu" ettekannete kogumik (Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu töid, Seeria A nr 2). o Aiki Tibar kaitses magistriväitekirja teemal "Tööstusspetsialistide infovajadused ja nende rahuldamine TTÜ Raamatukogus". Talle omistati magister artiumi kraad infoteaduse alal. · 2001 o Valmis "TTÜ raamatukogu tegevuskava aastateks 2001-2005". o Raamatukogu õpikute osakond viidi Akadeemia tee 5 ühiselamust ülikooli peahoone I korrusele. Kuna uutes ruumides oli pinda vähem, tuli õpikute lugemissaal likvideerida. o Uued, renoveeritud ja senisest avaramad ruumid sai majandusteaduskonna raamatukogu. o Üldlugemissaali paigutati kaheksa internetiühendusega Windows-terminali lugejatele.

Ajalugu

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (2)

Canizares: abiks ikka

10:57 05-10-2012

Kristine Premet:

18:56 20-06-2016

Kõik kommentaarid

Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused (2)

Esitatud küsimused

Lõik failist

SISSEJUHATUS INFOTEADUSTESSE

Raamatukogu tüpiseerimisvõimalusi, eri tüüpi raamatukogudele omased tunnusjooned ja tegevusvaldkonnad.

Raamatukogude tegevuse õiguslik ruum, raamatukogude tegevust reglementeerivad seadusandlikud aktid Eestis.

Infoteaduse määrang ja peamised uurimisvaldkonnad.

Infoteaduse kujunemist mõjutanud tegurid, uurijad ja sündmused.

Infoteaduse arenguetapid.

Infoteaduse seosed teiste teadusvaldkondadega, infoteaduse ja raamatukoguteaduse seosed.

Raamatu defineerimine ja raamatu vormide areng läbi ajaloo.

Raamatuteaduse kujunemine iseseisvaks uurimissuunaks välismaal ja Eestis.

INFOALLIKAD JA INFOOTSING

Infoallikate klassifikatsioon/liigitus. Viiteinfoallikad - olemus, tähtsus, näiteid.

Infootsingu mõiste. Fakti-, teaviku- ja teemaotsing ning nendeks sobivad infoallikad.

Rahvusbibliograafia konseptsioon ja eesti rahvusbibliograafia väljaanded.

Infootsing andmebaasides: avatud juurdepääsuga ja litsentseeritud AB-sid, nende otsivõimalused.

Interneti infootsivahendid - tüübid, otsivõimalused, eelised ja puudused. Veebiressursside hindamiskriteeriumid.

TEAVIKUTE KIRJELDAMINE JA SISU ANALÜÜS

Bibliokirje ja sellele esitatavad funktsionaalsusnõuded.

Kataloogimisreeglite rahvusvaheline ühtlustamine 20. sajandil.

Annotatsioon ja referaat: sarnasused, erinevused, tüpoloogia.

INFOTEADUSE UURIMISMEETODID

Andmekogumismeetodid infoteaduses.

Andmeanalüüsi meetodid infoteaduses.

Statistilised meetodid infoteaduses.

LIIGITAMINE JA INDEKSEERIMINE

1. Tesauruse mõiste, selle ülesehitus. Semantilised seosed tesauruses (ekvivalentsusseos, hierarhiaseos, assotsiatsiooniseos) ja nende vormistamise sümbolid.

2. Märksõnastamine elektronkataloogis tänapäeval, aineotsingu võimalused ja erinevused

3.UDK väljatöötamine, UDK tabelite tüübid, UDK arenguperioodid, levik, rakendusvaldkonnad.

Liigitamise ja märksõnastamise võrdlus.

KOGUDE KUJUNDAMINE

Komplekteerimise allikad ja viisid.

Sundeksemplariseadus Eesti Vabariigis.

Inforessursside valiku põhimõtted.

INFOTEENINDUS

Raamatukogu poolt pakutavate infoteenuste iseloomustus.

Infovajaduse väljaselgitamise ja uurimise meetodid.

Päringuintervjuu tähtsus infoteenindusprotsessis. Teenindaja suhtlemisoskuse osa selles.

Raamatukogu- ja infoteenuste muutumist mõjutavad tegurid.

E-teatmeteeninduse kujunemine, selle olukord eesti raamatukogudes.

RAAMATU JA RAAMATUKOGUDE ARENGULUGU

Trükikunsti kasutuselvõtu ja leviku tähtsus kirjakultuurile.

Raamatu väliskujus toimunud suured muutused ajaloo jooksul ja nende mõju informatsiooni säilimisele.

Avalike (rahva)raamatukogude asutamine 19. sajandil ja nende tegevuse põhimõtted.

ORGANISATSIOONI TEABEPROTSESSID

Organisatsiooni infopoliitika väljatöötamise etapid.

Mida peab sisaldama infopoliitika väljatöötamise alusuuring.

Infopoliitika eesmärgid eri tüüpi organisatsioonides.

KIRJASTAMINE JA KIRJASTUSTEGEVUS

Kirjastuse funktsioonid ja töölõigud.

Raamatutootmise taset väljendavad näitajad. Trükistatistika.

Raamatupoliitika olemus ja roll erinevates poliitilistes režiimides.

Sõnavabadus ja juurdepääs informatsioonile kirjastustegevuse kontekstis.

Kirjastustegevuse arengutendentsid maailmas ja Eestis.

Raamatukaubanduse erijooned ja erinevad vormid.

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

Infoteaduste Eksam

Raamatukogunduse lõpueksam

Infoteaduse eksamiküsimused

Sissejuhatus infoteadustesse - kordamisküsimused

Sissejuhatus Infoteadusesse

Raamatukogundus KT kordamisküsimused

Sissejuhatus infoteadustesse - eksami kordamisküsimused

Fakte raamatukogu ajaloost

Kommentaarid (2)

Registreeri ja teeni 10 punkti

Registreeri ja teeni
10 punkti