19. SAJAND ★ 19. saj alguses tegemist pärisorjast talupojaga, siis sajandi lõpuks oli pärisorjus 20 aastat kadunud ★ 19. saj lõpuks oli väga palju eestlasi ka välja rännanud, selleks kohaks sai Venemaa, rännati välja ka Am Ühendriikidesse ★ 19. saj algul piirdus eestlaste haridus kihelkonnakooliga, sajandi lõpuks palju eestlasi jõudnud ülikooli ★ Muutustele pandi alus talurahva reformidega, mis toimusid 19. saj I poolel ★ Talurahva reforme oli rohkem kui 1 ★ Eesti alad jagunesid kahe erineva kubermangu vahel: talurahva reformid leidsid aset erinevatel aegadel, alati ei pruukinud reformide tulemused olla 100% samased ★ Pärisorjuslik mõisamajandus ei olnud enam nii tulus, talupojal ei olnud kindlust et tema maa rentniku suremisel ei saa naine ja lapsed sinna elama jääda, tal oli suht suva sellest maast ★ Mõisnikud, kes olid 18
Ülekaalus soomlased (põgenesid siia, sest siin ei võetud sõjaväkke), lätlased (sõjategevus ja nälg puudutas neid vähem, Eestis palju viljakat vaba maad), venelased (ei assimileerunud, 17.saj kirikureform , pöörduti algse kristluse juurde, neile ei meeldinud vanausulised(?), Peipsi järve läänekaldal vanausuliste külad, need siiani säilinud. Rahvaarvu langus: tingitud Suurest näljast. Järgmine langus: 1) Põhjasõda, 2) 1709-1710 Eesti aladel katk. Haldusjaotus Rootsi ajal Olid jagatus 2 kubermangu vahel põhjas Eestimaa kubermang, keskus Tallinn, L-Eesti ja P- Läti Liivimaa kubermang, keskus Riia. Kubermangu juhtis kindralkuberner või lihtsalt kuberner. Kubermang jagunes maakondadeks: Harju, Viru, Järva, Lääne (+Hiiumaa). Eesti aladel Liivimaal olid Tartu, Pärnu, Saaremaa (mõnikord arvestatakse eraldi üksusena). Lätis Riia, Võnnu.
Piir jooksis 19.saj alguses. Käsitluse pooldajad Otto Brunner (Vana-Euroopa: Homerosest Goetheni), Dietrich Gerhard (Vana-Euroopa algus u.12.saj, kuni 18.saj). Uusaja algus. Humanistide jaoks algas see nende kaasajal, 15-16 sajand. Cellariuse jaoks polnud valikuvarianti, ta oli tõsine luterlane – uusaeg algas usupuhastusega, uue ajajärgu alguseks oli reformatsioon. Ajalooteadus kaasaegses mõttes saab alguse 19.saj, mis tugineb allikatele tuginemisel ja uurimisel, 19.saj teisel poolel juurdus kolmeperioodi käsitlus. Cellarius oli pigem ajalookirjutaja. Varauusaeg, n-ö õige uusaeg, uusim aeg. Euroopas tervikuna arvatakse, et varauusaja ja uusaja piiriks võib lugeda Prantsuse revolutsiooni, 1789. Ajalooperioodides ei ole sobilik kasutada aastaarve, kasutatakse pikemaid üleminekuperioode. Kapitalistliku majanduskorralduse levik, tööstusrevolutsioon, liiklusrevolutsioon (aurulaevad, raudteed), urbaniseerimine, tehnoloogia areng, demokraatia edenemine,
Liivimaa rüütelkonnale oli see muidugi vastumeelt Aga ähvarduste abil sunniti kindralkubeneri ettepanekuid nn positiivsete määrustena vastu võtma. Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilised kindlustunde. Pearaharahutused 1784. aastal olid pearaharahutused, kuna pearahamaks tekitas palju arusaamatusi talupoegade seas. Talupojad olid asjadest valesti arusaanud. Algasidki mässud 1784 aasta juunis, kuid talupojad ei suutnud vastu panna. Pearaharahutusest oli Liivimaa Eesti osas haaratud üle 60 mõisa. Mõisas – teotöö, Riigi – pearahamaks, nekrute kohustus, Valla – teedeehitus, magasiait, Õigus kaubelda, kohtusse kaevata. Suur osa viljast läks Rootsi. Viin oli 5x kallim. Polnud aknaid, uksi, loomadega oldi koos. Kanad, haned, härg hobune. 17. Linnad, kaubandus, tööndus. Liivi sõja alguseks oli Eestis 9 linna: Tallinn, Tartu, Viljandi, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva. Neile lisandus 1563 Kuressaare ning Valga. 17
sõnaõigus oli rüütelkondade liikmeil. Ja nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd iga rüütelkonna tähtsamaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Maanõunikud olidki maa tegelikud valitsejad. Nad täitsid kordamööda nn. resideeriva maanõuniku ülesandeid, juhtides rüütelkonna jooksvat asjaajamist. Eesti- ja Liivimaa ametiasutuste ja kohtutes aeti asju saksa keeles. 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE Seoses Balti erikorra lõpliku väljakujunemisega võis Eesti talupoeg oma lootused pärisorjuse kaotamisele mõneks ajaks maha matta. Ent teadmist, et isegi talupojal on olemas elementaarsed õigused, ei saanud talupoegadelt keegi võtta. See asjaolu avaldus eriti rikkalt Virumaal asuva Vohnja mõisa möldri Jaaniga sündinud loos, mis andis 1739. aastal tulemuseks nn. Roseni deklaratsiooni. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara
EESTI UUSAEG I Helena Sepp SISSEJUHATUS Eesti uusaja defineerimine: - kes, kus, millal? - eestlaste maarahva- ajalugu oma ajaloolisel kodumaal = tänapäeva Eesti Vabariigi alade ajalugu - I probleem: piirkonna territoriaalne killustatus ajaloos : eestlaste etniline territoorium ei moodustanud enne aastat 1917 ühte omaette halduslik-geograafilist tervikut - II probleem: kuigi eestlased moodustasid rahvastiku valdava enamuse, polnud võim nende käes: baltisakslased, Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa ,,Eesti" uusaja ajalooareenil - Uusajal eestlaste kui allutatud talurahva ja baltisakslaste kui kohaliku priviligeeritud
Temaatiline kava Eesti uusaja mõiste: Eesti uusaja mõiste: 1710-1900. Aastal 1710 ei toimunud mitte midagi, kuskilt pidi alustama Uusaega Eestis, sisuliselt midagi ei muutunud vahetus välja Rootsi kuningas Vene tsaariga, kuid kohaliku valitsust toimetasid baltisakslased (Vanasti Eesti uusaeg 1800-1918). Suuremad muutused Eesti ajaloos toimusid 19. saj teisel poolel. Uusaeg jaguneb: varauusaeg, uusaeg, uusimaeg. Majanduses üleminek kapitalismi majanduse. Tööstuses võetakse kasutusele aurulaevad. Poliitika: kodanikuühiskond, rahuvs liikumised. 2) Eesti uusaja ajaloo allikad: Dokumentide kvantitantiivne kasv. Valitsusasutuste kantseleid hakkavad dokumenteerima rohkem. Ilmuvad uued allika liigid, mida varem pole olnud kasutatud. Kirjalike allikaid on liiga palju, otsitakse
Vene aeg :Eesti pärast Põhjasõda Põhjasõda laastas Eestimaad rohkem kui mistahes teine sõda meie ajaloos. Venemaa poolt „akna raiumine Euroopasse“ maksti kinni enam kui poolte eestlaste elu hinnaga. Põhjasõja aegsest hävingust taastus maa siiski üllatavalt kiiresti. Kui peale Põhjasõda oli eestlasi umbes 120- 140 000, siis XVIII saj lõpuks oli Eesti elanike arv u 500 000 inimest. Sellise rahvaarvu taastumisele andis hoogu sõjale järgnenud pikem rahuaeg.Kuna võit Rootsi üle ei olnud väga suur ja alati oli oht vallutatud alasid taas kaotada, oli venelastele väga tähtis kohaliku aadli toetus. Balti aadli poolehoiu võitmist alustati restitutsiooniga- Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle
Kõik kommentaarid