läänemeremaades, siis nüüd hoolitakse nendest aina vähem. Vahepealse tööstus- ja põllumajandusbuumi käigus Nõukogude Liidu ajal ei pööratud looduse kaitsmisele just kuigi palju tähelepanu, märksa rohkem oli tähtsam kasum..............................................................4 Siiski ei ole puisniidud meie maalt täielikult kadunud ja meie töö ongi nende säilitamine ka edasisteks põlvedeks, et ka tulevased eestlased saaksid nautida liigirikkust, mis kohati 1 ruutmeetri kohta ületab ka troopiliste metsade oma. Puisniitudel on väga mitmekülgsed tingimused, nii varju kui valgust ning tekib piisavalt huumust, et taimed saaksid edukalt meid oma kohalolekuga õnnistada. Kliima on seal sama heitlik, kui eesti suvi. Aastaajad vahelduvad ja kunagi ei või teada, et järgmine talv võib meenutada hoopis kevadet või suvi hoopis sügist. ......................................................................................................................... 4
Eesti luhad Marii Leemet 10c Üldiseloomustus Kliimavööde: parasvööde Loodusvöönd: segamets Manner: Euraasia Eestis katavad luhad 12 500 hektarit maad (1996. aasta seisuga) praeguseks on see arv arvatavasti kahanenud. Luhtadest üldiselt, on tekkinud inimtegevuse tagajärjel, peamiselt niideti niit loomadele karjamaaks. Peamiselt asuvad niidud jõe üleujutavatel kallastel. Tuntuimad luhaniidud asuvad Soomaal, Matsalus, Alam-Pedja ja Kasari jõe ääres, randade ja järvede äärtes. Taimestik suhteliselt liigivaene, ainult rohurinne liigirikas. Loomastik on liigirikas lindude poolest. Abiootilised e. eluta tegurid Valgus Valgus jaotub kolmeks vahemikuks oma lainepikkustelt: ultraviolettkiirgus, nähtav valgus ja infrapunakiirgus e. soojuskiirgus. Nähtaval valgusel on tähtis osa roheliste taimede elutegevuses, fotosüntees. Luhaniidud on suhteliselt lagedad puudest ja see tõttu saab rohurinne palju valgust. Enamus taimi valguslembelised näi
Tallinna Tehnikagümnaasium Märgala ökosüsteem Kati Kullamaa 10c klass Juhendaja: Kersti Veskimets Tallinn 2008 SISUKORD 1.Üldiseloomustus....................................................................................................................................... ...3 2. Abiootiliste tegurite iseloomustus a) Valgus.....................................................................................................
1.Millega tegelevad ökoloogia ja keskkonnaõpetus? - Ökoloogia vaatlusaluseks on mitmesugused seosed looduses nii üleplaneedilises mõttes kui ka kitsamalt, näiteks koduaias või metsas. Ökoloogia on keskkonnakaitse tugiseaduseks. Ökoloogia on õpetus vastasikustest mõjudest. Ökoloogiat on mõjutanud: loodusõpetus, rahvastiku uurimused, põllumajandus, kalandus, meditsiin. Ökoloogia tegeleb 5 organisatsiooni tasemel: organism, populatsioon, elukooslus, ökosüsteem, ökosfäär. - Keskkonnaõpetus tegeleb vee, õhu, maaga ning nedne vaheliste seostega, kuid ka elusorganismide vaheliste seostega. Keskkonnakaitse Meetmete kogum elusorganismide ja nende elukeskkonna säilitamiseks, kaitseks ja talitluse tagamiseks. 2.Biootilised ja abiootilised keskkonnategurid, näited. Abiootilised tegurid Oleluskeskkond (õhk, vesi muld), kliima (soojus- ja valguskiirgus, sademed). Biootiliste tegurid Avalduva teiste organismide mõjus. Biootilised suhted, suhted organismide vahel
2006. aastal arvati leiduvat umbes 6100 isendit, 2004. aastal umeb 5750 isendit, 2002. aastal umbes 5900 isendit ja 2002. aastal umbes 6000 isendit. Kobraste populatsioon on ökoloogiliselt tasakaalus. Tihedus. Arvestades, et Eesti pindala on 45,3 tuhat ruutkilomeetrit ja 2008.aastal arvatakse leiduvat umbes 6000 isendit, siis 6000 isendit jagada 45300000 ruutmeetriga, siis saab tulemuseks umbes 0,0001 isendit/ruutmeetrile. See tähendab 1 isend 10000 ruutmeetri kohta. See ongi selle liigi, küllaltki hõre, populatsioonitihedus. Seisund. Kuigi, neid on vähe hinnatakse nende seisundit suhteliselt heaks, sest, populatsioonilained on küllaltki stabilised ning selletõttu hinnatakse ka kobraste seisundit stabiilseks. Stabiilsust näitab ka see, kobrast on lubatud küttida. 10 Kobrast on lubatud jahtida mõrra, piirdevõrgu, ulukit kohe surmava püünisraua või varitsus- ja hiilimisjahina ning urukoeraga 1
· Tavaliselt on liigi levila jaotunud ebaühtlaselt · Populatsioon on kui liigist tekkinud väikseim üksus: o Ühine territoorium o Sama aeg o Üks liik o Vaba ristumine o Osaline või täielik isolatsioon teistest sama liigi populatsioonidest · Populatsiooni iseloomulikud näitajad o Arvukus- populatsiooni kuuluvate isendite arv o Tihedus- populatsiooni isendite arvu pindalaühiku kohta o Sündimus ja suremus- mida suurem on sündimus, seda suurem populatsioonis isendite arv ja vastupidi o Juurdekasv ajaühikus ehk iive- sõltub populatsioonis olevate isendite sündimusest · Populatsiooni tüübid o Stabiilne populatsioon (arvukus on püsiv, sündimus ja suremus on tasakaalus) o Kasvav populatsioon (arvukus suureneb, sündimus on suurem kui suremus) o Kahanev populatsioon (arvukus langeb, suremus on suurem kui sündimus)
d)Konkurents(5 näidet koos selgitusega) e)Taimtoidulisus(5 näidet koos selgitusega) 4.Energia liikumine (muundumine) toitumistasemetel a)Tootjad ehk produtsendid(iseloomusta, too näiteid) b)Esmased tarbijad ehk herbivoorid(iseloomusta, too näiteid) c)Teised tarbijad ehk karnivoorid(iseloomusta, too näiteid) d)Tipptarbijad(iseloomusta, too näiteid) e)Ökopüramiid(joonis, mille sees liikide näited), mille juures selgitus energia liikumise kohta. 5.Ökosüsteem kui tervik (iseloomusta) a)Toiduahelad( 3 näidet) b)Toiduahelate võrgustik(1 näide) c)Toiduahelate katkemine(näide, mis juhtub) 6.Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus a)Populatsiooni arvukus ja selle muutus ajas (populatsiooni lained) b)Populatsiooni tihedus(millest sõltub) c)Populatsiooni seisund(kasvav/kahanev/stabiilne) d)Populatsiooni tervislik seisund
isoleeritud teistest sama liigi populatsioonidest. Üheks põhiliseks populatsiooni iseloomustavaks näitajaks on suurus ehk arvukus. Populatsiooni arvukus on ühte populatsiooni kuuluvate isendite arv. Kui mingis järves elab 120 karpkala, siis see ongi selle järve karpkalade populatsiooni arvukus. Lisaks sellele saab populatsiooni iseloomustada ka populatsioonitihedusega. Populatsioonitihedus näitab populatsiooni isendite arvu pinnaühiku kohta. Mida suurem on tihedus, seda pingelisem on populatsioonisisene kokurents. Maksimaalne populatsioonitihedus on erinevatel liikidel erinev, see sõltub organismi mõõtmestest, nende nõudlikkusest keskkonnategurite suhtes, aga ka teistest samas ökosüsteemis elavatest populatsioonidest. Populatsioonitihedust arvutatakse järgnevalt: Kui mingis järves elab 120 karpkala ja selle järve pindala on 2400 m², siis populatsioonitiheduseks on:
Kõik kommentaarid