Gottfried Wilhelm Leibniz`i monaadi teooria (0)

Gottfried Wilhelm Leibniz

SISUKORD SISSEJUHATUS Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada lähemalt ühte 18.sajandi suurimat Saksa filosoofi ja matemaatikut Gottfried Wilhelm Leibnitzit (1646-1716). Ta oli Isaac Newtoni kaasaegne, kuid temast sõltumatult, mõtles välja diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Samuti oli osaline energia jäävuse seaduse formuleerimisel. Leibnitz tegi palju teisigi olulisi teaduslikke ja matemaatilisi kaastöid. Leibnitzi võib nimetada matemaatilise loogika rajajaks. 1671-1674 konstrueeris nelja põhitehet sooritava arvuti. Kuigi Leibnitzi doktriin oli heterodoksne, uskus

Lääne filosoofia

Õpetaja ei paljasta enda seisukohti- ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Filosoof kui vaimne ämmaemand, seda on Sokrates: tema töö on teistele sünnitusabi anda, mitte ise sünnitada. Sokratese puhul eristub filosoofiline tegevus mõistemääratlusena. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset sirgust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistele. Mis on teadmine? Filosoofia üks osa on tunnetusõpetus- teooria sellest, mis on teadmine. Selle filosoofia erivaldkonna algallikas on Sokratese küsimus. See vastus nõuab teadmist ennast. Ta pärib seletust, põhjust ja mõistuspärast analüüsi asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesestmõistetavaks. Teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Nii ei saa teadmine olla vaatlus. Teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega. Sokrates filosoofi musternäidisena

Tunnetusteooria eksam

Inimene ei ole sisevaatluses ojektiivne. . Teadmise allikad Tavapärasel on välja pakutud 2 teadmiste allikat - meeled ja mõistus. Siit ka 2 suunda tunnetusteoorias - empirism (kr. empereia - kogemus) ja ratsionalism (ratio - mõistus). Kolmanda allikana on osa filosoofe (tuntuim H.Bergson) välja pakkunud intuitsiooni. 2. Tunnetuslik kontiinum naiivselt realismilt teaduslikule realismile (naiivne realism, J.Locke'i representatiivne teooria, kaasaegne teaduslik realism, aisting, taju kujutlus) Tunnetuslik kontiinum: on pidev üleminek ühelt tunnetusteoreetiliselt seisukohalt polaarselt vastandlikule seisukohale Naiivne realism: Välismaailm on just niisugune, nagu meeleorganid seda peegeldavad. Objekti nähtumus langeb kokku olemusega. Kriitika: ei ole võimalik seletada unenägusid, hallutsinatsioone jne. Representatiivne teooria: Näiteks J. Locki tunnetusteooria 17. sajandil. On eraldi

Psühholoogia

Keskaja filosoofia

· Albert Suur · 354 - 430 Albertus Magnus · Üldiselt · u. 1206 -1280 · Augustinuse mõttetöös leiab tõusev kristlik kultuur · Üldist oma esimese kõrgfilosoofilise väljenduse. · Entsüklopeedilise harituse tõttu on teda nimetatud · Ta on "kristliku filosoofia" rajaja. ka "doctor universal'iseks". · Elu ja töö · Tema puhul on tegemist ühe suurejoonelisema · "Sa oled meid enese suunas loonud, ja rahutu on katsega ühendada üksikteadmisi ja kreeka meie süda, kuni see rahu leiab Sinus." filosoofiat. Confessiones. · Üldist · Augustinus kirjeldab oma "Pihtimustes" ( 13 · Albert kommenteerib Aristotelese teosei

Filosoofia eksami vastused

aine kui ka samas apeiron (piiritu). Pythagoras (580-500) - tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. See õpetus jälle midagi vahendlikku, mitte meelega tabatav. Pythagoras olla ka leidnud arvulised seosed helide vahel. 2 4. Parmenidese filosoofia oleva ainulisusest ja tunnetuse kolmest teest, Zenoni apooriad kui selle teooria illustratsioonid. Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole (doxa), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest: ,,arche, ainuline alus on olev" järelduse, et ,,olev tervenisti on ainuline, kooshoiduv,

Filosoofia p?eriood

1 FILOSOOFIA AJALOO PÕHIPERIOODID JA PÕHIJOONED Filosoofia püüab väljendada väljendamatut; mis on teadmiste piiride taga. On vihje, et kusagil on tõde. Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks me

Eksamimaterjal - filosoofia

teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks. Aristoteles. Aristoteles ideeõpetuse kriitika. Platoni ideed andsid teadmisele igavesed ja muutumatud objektid: teadmine hõlmas üldist ja abstraktset, mitte meelelise maailma üksikjuhtumeid. Ta mõistis ideid ka standarditena, ideaalmudelitena, millele toetudes hinnatakse meelelist maailma. Ideaalmudelitena on Platoni ülemeelelised ideed iseseisvad, teatavad superobjektid. Aristoteles oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud. Ta kritiseeris Platoni õpetusi halastamatult ja lõi ideeõpetusele vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Aristoteles tõdeb, et ideede teooria kahekordistab tarbetult oleva. Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täiuslikku ideede maailma, nõuab ida peegeldus ka selle allikat. Sellepärast, et ideed on olemas eraldi ei saa nad isegi seletada meelelise maailma objektide olemasolu, muutumisest ja liikumisest rääkimata