....................................3 Elulugu.................................................................................................................................................3 Looming...............................................................................................................................................3 Näidendid.............................................................................................................................................5 Enn Vetemaa lühiromaanide eetilis-filosoofilisest probleemistikust ...................................................6 Teo ja tahte vahekorrast...................................................................................................................6 Luulenäited.........................................................................................................................................14 Nõia elu...................................................................................
realism (palju on varasemast 1960ndatest romantika realismi põimumist) nagu ka: probleem + realism, mudelproosa (mudeldav tendents proosasse, eriti proosa radikaalsemasse osasse), psühholoogiline modernism (1970nda algus. Eriti psühhoanalüüsiga seotud laine, mis tuleb noores proosas, eesotsas Vaino Vahing, Unt följetonistlik proosa (kujutamisviisiga on seoseid ka Undil). Autorid: Mati Unt, Arvo Valton, Paul Kuusberg, Enn Vetemaa (lühiromaani teke. Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel, liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas). Madis Kõiv (romaan ,,Aken"). Aimee Beekman (,,Väntorel" (1970)). Teet Kallas (üleloomulikuga flirtiv novellikogu ,,Verine padi" (1971) ja romaan ,,Heliseb, kõliseb" (1972). Heino Kiik (koomika ja groteski peavoolu suurejoonelisem teos ,,Tondiöömaja" (1970). Mats Traat. 6. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 196672.
Draama hakkas kirjanduse hulgas taotlema juhtpositsiooni. Otsingud mitmes suunas, väga oluline eeskuju oli Beckett. Suhe realismiga katkes järsult. Mudeldraama – mudeldav tendents, mis proovib korraga haarata väga paljut, tekib soov öelda elu kohta kõike. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist. Autorid: Mati Unt, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Juhan Viiding, Madis Kõiv, Hando Runnel, Vaino Vahing, Merle Karusoo, Jaan Kruusvall, Enn Vetemaa. 9. Jaan Kaplinski looming. Luule: „Tolmust ja värvidest“, „Valge joon Võrumaa kohale“, „Õhtu toob tagasi kõik“, Taivahe heidet tsirk“. Mitut sorti luule. Pisut seoseid Idamaadega, aga suures osas siiski klassikaline euroopalik intellektuaal. Müstikahuvi, ilmutuslikud elemendid religioosses maailmakogemuses. Luulelooming kui müstilise tunnetuse avamisvahend. Tung impersonaalsusele, lahustumisele, kõiksusele. Minakaotus
Seetõttu oli eesti kultuurile ja kirjandusele eriti oluline sula/aja võimalus tõlgete ja otsekontaktide kaudu suhelda muu maailmaga. 1957. aastal hakkas ilmuma raamatusari "Loomingu Raamatukogu", mis vahendasid välismaise kirjanduse tõlkeid. Samas tekkis ka varjatud kirjandus: sise/emigrantide Uku Masingu ja Artur Alliksaare ümber kogunenud noored tekitasid mitteametliku kultuuri- ja kirjanduselu. Esimesed selged lahtiütlemised nõukogulikust kunstist on nähtavad Mati Undi ja Enn Vetemaa proosas ning Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski luules. Eredaimaks pöördepunktiks on nn kassetipõlvkonna tulek luulesse 1962-1969 (luulekassett on pappkarp, mis sisaldab mitme noore luuletaja debüütkogusid). Kassetipõlvkonna (Rummo, Kaplinski, Runnel,Traat, Luik) vaimseks isaks on peetud Artur Alliksaart (1923-1966) boheemlaste kuningat, modernisti, paljude noorte iidolit, poliitilist sisepagulast-, kelle elu ja eluloo ümber liiguvad tänaseni müüdid. Ei ole paremaid, halvemaid aegu
„Tuhkatriinumäng“. 1968 (1980) Paul-Eerik Rummo „Pseudopus“ – on võetud Oidipuse müüt ning eriti radikaalselt peapeale keeratud. Selle näidendi puhul toimub demütologiseerimise printsiibil näitamine, kuidas midagi ei ole. Telenäidendi tulemist näeme jõulisemalt just lasteetenduste poolt. Algselt on nad olnud siiski mingid tekstilised, kuid loomulikult jõuavad nad enne telesse ja siis alles raamatuna. Enn Vetemaa „Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale (pauguga lõpus) – ruum on modelleeriva tegevuse aluseks. Selles näidendid on tegelaskond eksperimendi käigus isoleeritud ruumis. 1977 Jaan Kaplinski „Neljakinginapäev“ – Vanade tekstide väljatulemine on siin isegi mingi ristlainetus. Antud näidend on varem kirjutatud, kuid lavastatud jälle hiljem nagu Rummo näidend. Hiljemavastamise üks eriskummalisemaid juhtumisi on Madis Kõiv, kes
Aastail 19561958 oli ta EKP Keskkomitee liige. Mis sa ikka oskad selle peale kosta. Juhan Smuul oli sama punane nagu indiaanlane keset palavat suvepäeva. 19. Kassetipõlvkonnaks nimetatakse 1960. aastatel debüteerinud Eesti luuletajaid, kelle teosed ilmusid sarjas "Noored autorid" nn. luulekassettidena - mitme autori õhukesed luulevihikud ühes pappkarbis koos. Esindajad olid Paul Erik Rummo, Linda Ruud, Arvi Siig, Mats Traat, Enn Vetemaa. 20. Jääb mulje nagu ta tahaks öelda, et see punane ENSV ei lõppe kunagi otsa. Samas ma ei ole selles vastuses väga kindel ka kuna sellest nõuka aegsest luulest ja muust punasest kirjandusest on võimatu aru saada. 21. Juhan Kross kirjeldab tavaliste inimeste elu ja olu. Autobiograafilisteks peetakse Wikmani poisse ja Mesmeri ringi. Kirjanduselu 1970 - 80-ndatel. 22. Stagnatsiooniaastad. 23. Mitmekesisus suurenes nii autorite kui teemade osas
Kui proosa esiletõuseb, kas luule proosastub? Üksiknäiteid, üldistada ei saa. Rummo ja Kaplinski on need näited. Iseloomulik see, et toimub midagi sellist, mis juhtus paguluses, kus koos modernistliku uuendisega paralleelselt tuleb sisse luulesse laulutekst. Piir laulu- ja luulekteksti vahel hägustub. Luules eksperimentaalsuses suurenemine. Luule puhul eksistentsialism. Anglosaksi modernism hakkab põhihoovust suunama. See hakkab tulema autorite kaudu: 1962 Rummo, E. Vetemaa, Mats Traat. 1963 Aleksander Suuman jt 1965 Kaplinski, V. Luik, H. Runnel jt 4 1966 J. Tuulik 1968 A. Ehin Kassetifenomen värvikas, debüüdid värvikad. Ei tähtsustaks üle neid raamatuid. Tüüpiline see, et hoovõtud on pikemad ja isiklikel põhjustel pikemad. Tekib arvestamine tsensuuriga. Pole tark pööraselt alustada
I MAAILMAKIRJANDUS ROMANTISMIJÄRGNE LUULE. SÜMBOLISM Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi v
Kõik kommentaarid