50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-01-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
8 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Pauri
Õppematerjali autor
Keila kool "Eesti talupere 19.sajandil." Referaat 16.05.2009 Sisukord 1. Sissejuhatus. 2. Eesti talurahva elu-olu. 3. Taluhooned, nende ruumid ja kasutamine. 4. Talupere suurus ja nende toidulaud. 5. Talupere tööd. 6. Kokkuvõte. 7. Lisad. 1.Sissejuhatus. 19.sajandi alguseni etendas talurahva igapäevaelu korraldamisel peamist osa mõis.Kuni 19.sajandi alguseni oli eesti talurahvas pärisorjuse käes.1801.aastal uueks keisriks saanud Aleksander I,samuti ka keisri lähikondlased mõistes pärisorjuse halba mõju ühiskonnale,kavatses kogu oma impeeriumis,seega ka Eestimaal,põhjalikke ümberkorraldusi teha.Eesti taluperede igapäevaelu muutus aga sajanditega vähe.Talus elati endistviisi edasi, kus peremeheks oli ikka peremees ise.Ka toidulaud oli üsna kesine. 2.Eesti talurahva elu-olu. Kuni 19.sajandini oli talurahvas pärisorjuse all.Pärisorjus ei mõjunud mitte ainult talupoegaedele halvasti ja ka nende per
Hapupiima sisse oli vaja segada kamajahu. Jahu ei võinud jääda tükki. Valmis kama pidi kohe sööma. Kamajahust sai teha veel kamakäkki. Seda tehti rõõsa piima sisse. Õlu, taar ja kohv Traditsiooniline jook oli õlu. Õlletegemise eest pidi hoolt kandma juba vilja tuulamse ajal. Paremad viljad pandi kõrvale. Jaaniks tehti heinataari. Mihklipäevaks ja jõuludeks tehti õlu. Lisaks oli palju sündmusi, kus õlleta läbi ei saanud, näiteks matused ja pulmad. Õlle tegemine oli pikk protsess, mis algas linnaste valmimisega. Õlle tegemiseks oli tarvis mitmesuguseid riistu ja anumaid. Naistele meeldis tarr. Kui õlle jagu oli välja lastud, valati virde peale vett. Taari tehti odrajahust ja keedetud kartulitest. Soolasemale toidule püüti pealeruupamiseks valmistada taari. Kohv oli külaliste tarvis, vahel harva keedeti ka pühapäevahommikul pere jaoks. Jõukamates peredes olid kohvimasinad. Harilikult keedeti seda pajas
Ja see noor nõges ka nende liigis! Mis asi see oli, mis ta (vaatab ettevaatlikult ümber) sest – «PÖIDLARAIUMISEST» rääkis – ja «SELGEKSSAAMISEST»! Ja kubjas Aadu pidi midagi teadma? Vale! Nüüd on paar aastat läinud, kui mõni oleks näinud, oleks ammu lugu taga olnud. Aga see on ikka seesama pagana salajutt, millele otsa peale ei saa – ükski ei ütle lausa välja! (Kiristades.) Sina, seapõrsas! Ah teie arvate juba pulmad käes olevat, sest et kosilane kodu on! Siis ma küll peaksin päris tahmapea olema, kui ma selle vastu nõu ei leiaks! Oodake, oodake, ma tahan teile pulmi teha, mis teile meelde jäävad! situatsiooni- Vanameest ennast nüüd, enne kui jälle mõni koomika: tagasi risti ette tuleb! – Seal ta on... Pagana lugu: jälle parsile
Räpina Ühisgümnaasium Andri Võsokovski 7. b klass REHIELAMU Loovtöö kirjalik osa Juhendaja: Olav Pihlapuu Räpina 2013 Sisukord Sisukord..................................................................................................................... 2 SISSEJUHATUS........................................................................................................2 1. TALUPOJA ELAMU ............................................................................................4 2. LÕUNA-EESTI TÜÜPI REHIELAMU................................................................6 3. EHITUSLIKUD KONSTRUKTSIOONID...........................................................9 3.1 Seinad...................................................................................................................9 3.3 Ahjud.............................................................................
PEREKONDLIKUD TRADITSIOONID. Pere on püsiv ühiskonna alustugi, kuid tihtipeale alahinnatakse perekonna rolli ühiskonnas ja laste elus. Perekond on siiski tähtsaim tugi oma liikmetele nii parematel kui halvematel aegadel. Perel peaks olema ühtsustunne. See ei teki aga niisama, vaid selles on kahtlemata oma osa peretraditsioonidel. See on miski, mis eristab üht pere teisest. Mõni pere sööb pühapäevahommikuti pannkooke, mõni pere teeb jalutuskäigu loodusesse, mõni pere suundub kaubanduskeskusesse.Tihtipeale on peredes kujunenud traditsiooniks kokku saada terve perega suurte pühade ajal, jõulude ajal ja jaanipäeval. Pole saladus, et meie keskel on peresid, kus üldse midagi koos ei tehta. Iga liige elab oma elu ja vaatab ise, kuidas hakkama saab. Tuleb kurbusega nentida, et on ka neid peresid, kelle „traditsiooniks“ nädalavahetusel , vahel ka
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
TIINA (tõsiselt). Siis muidugi! (Otsib nagu jutu hakatust.) Margus! MARGUS. Jah? TIINA. Kas sa oled ka kunagi selle üle järele mõtelnud, mis me siis nüüd - 10 teineteisele ka oleme? MARGUS. Mis me teineteisele oleme? TIINA. Seni olime lapsed, olime kasuõde-kasuvenda ja vallatlesime... MARGUS. Nüüd? TIINA {vähe tusaselt). Oleme täiskasvanud inimesed... MARGUS (kergelt). Ja teeme varsti pulmad. TIINA (äkilist liigutust tehes, silmapilguks ülekeeva õnnetundmusega). Tõesti? Margus! Sina tahaksid?... MARGUS {astub laiali kätega Tiina poole). TIINA {õnnelikus ärevuses). Margus! Sinul oleks julgust mind käekõrvale võtta, isa ja ema, vanaema ja kõige oma soo ja võsa ette astuda ja ütelda: "Siin olen mina ja siin on Tiina, meie tahame paari minna ja meie teineteist ei jäta!" {Näeb Marguse allalangevaid käsi.) Ah, Margus, ma teadsin ju! MARGUS {kortsus kulmul)
Minu vanaema mälestused Teisest Maailmasõjast Vanaemast Merike Hilma,on neiupõlvenimelt Hilma, sündis 1926.a. 4.märtsil. Hetkel ta on pensioonil. Enamuse elust on ta õppinud Kalingradi gümnaasiumis,ning elanud enamus ajast Eestis,tema õde Aino Poplõko on kahjuks surnud,tema aga elas enamus ajast Soomes,Pajulahtis.Eriliseks teeb ta see, et tal on mälestusi Teise Maailmasõja kohta ning see, et ta on minu vanaema.Annan siis jutujärje talle Elutingimused Sõjaajal oli meil väga vähe süüa.Olles kuueteistkümne aastasena elasin ma Eesti taludes ning nurisesin,et toitu pole. Siis pahandati minuga ja selgitati, et kõik söövad praegu nii ja midagi pole teha.Voodis ei saanud ma und ning haletsesin ennast. Lasin siis emal öösiti end üles ajada, kui elekter tagasi tuli ja läksin edasi magama.Muidu pidin õhtuti õppima magama valgel petrooleumlambil. Kogu minu keskkooli vältel lülitati elekter õhtuti elamurajoonides välja, sest kõigile ei jätkunud. Vaid linna tööstu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid