.............................................................................8 1.5. Hüpnoosi kasutusalad..........................................................................................9 1.5.1. Hüpnoosi kasutusvõimalused sõltuvuste korral...........................9 1.5.2. Hüpnoosi kasutusvõimalused foobiate ravis.............................10 1.5.3. Meditsiinilised rakendused........................................................10 1.5.4. Hüpnoos kohtupraktikas............................................................11 1.6. Hüpnoosi puudutavad eksiarvamused...............................................................12 1.6.1. Inimest on võimalik hüpnotiseerida vastu tema tahtmist..........12 1.6.2. Hüpnoosi ajal on hüpnotiseerijal võim hüpnotiseeritava üle.....12 1.6.3. Hüpnoos sarnaneb magamisega...............................................13 1.6.4
4 2. Hüpnoosi ajalugu 2.1 Üldine hüpnoosi ajalugu Hüpnoosil on olnud palju erinevaid nimetusi. Franz Anton Mesmer kasutas väljendit ,,animaalne magnetism" ja tema nimest tuleneb ka ,,mesmerism". 1843. aastal nimetas James Braid sellisele nähtusele oma nimetuse ,,hüpnoos" kreeka unejumala Hypnose järgi. Kuid siis Braid hakkas ise nime õiguses kahtlema, sest märkas et hüpnoos ei ole samaväärne unega. Ning seejärel eelistas ta kasutada terminit ,,monoideism", kuid oli juba hilja sest ,,hüpnoos" oli kinnistunud. Hüpnoosi ajalugu algab umbes aastast 3000 enne Kristust. Näiteks Egiptuses olevat tervendamise viis olnud selline, kus preestrid kõnelesid ja hoidsid käsi patsientidel ning patsiendid olevat sel ajal ,,maganud", kuna nad hoidsid silmi kinni. Samuti ka Antiik- Hiinas ja Indias olevat läbi viidud taolisi tervendamisi, kus patsiente aitasid ravida
Üldine Teatriajalugu II I Perioodi, riigi või kunstivoolu iseloomustus (eksamil mõne perioodi, riigi, voolu võrdlus; pöörata tähelepanu ka ajaloolistele ja ühiskondlikele taustadele teatri arengus) 1) Lavastajateatri teke Uusaja euroopa teater ei tundnud autori institutsiooni. Teatris oli ainuvaldajaks alati konservatiivne ja traditsioone hoidev näitlejaskond. Uuendusi võeti vastu äärmise vastumeelsusega. Nii Inglismaal kui ka Hispaanias asus näitlejate tsunft ja tema järel ka vaataja nende dramaturgide poolele, kes tagasid etenduse traditsioonilise vormi säilimise. Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on lo
Kõik kommentaarid