Lääne filosoofia (1)

SISSEJUHATUS
Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud .
Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine.
SOKRATES
Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. „sokraatiline probleem“. Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik - oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus.
Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna „väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises“.
Isiksus
Sokratese käsitlus armastusest: armastus kõige puhtamal kujul ei ole suunatud teisele inimesele, vaid tarkusele, teadmisele ja hüvele. Sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Sokratese arvates on tühine see, kas inimene on rikas või on tal mõni muu eelis, mida rahvahulgad õndsuse eeltingimuseks peavad.
Sokratese teoreetiline panus filosoofiasse on vähene. Ta ei arendanud mingit süsteemset õptust, ei esitanud terviklikku filosoofiat. Enamasti üritas ta näidata asju nii nagu need pole. Viimse piirini pinguldatud kriitilisus , oma piiride teadmine ja tajumine - see on põhiline eripära. Ta on kõige targem inimene, sest ta ei tea arva teadvat seda, mida ta ei tea. Sokratesele on iseloomulik vestluses kaaslane pihtide vahele võtta. Ta ei seleta lahti oma vaatekohti. Sokrates rajab traditsiooni, mis jookseb läbi mõtlemise ajaloo: olulisem on sageli esitada värske, viljakas ja uut teed rajav