Kirjand: Eestluse olevik ja tulevik (0)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

3

docx

Eestlus

kolinud pere oli sunnitud lasteaeda vahetama, sest muukeelsed lapsed olid eestikeelses rühmas liiga suures ülekaalus ja lapsed kippusid omavahel rääkima vene-eesti segakeeles, mitte selges eesti keeles. Usun eesti rahva loovasse assimileerimisvõimesse seni, kuni me ise hindame vääriliselt oma keelt, kultuuri ja keskkonda ­ kui loome oma rahva vabaks arenguks maailma parimad tingimused just siin, Eestis. Maailm on värviline, mitte mustvalge. Eestlus on elus asi ja elab üle ilma rõõmsalt edasi vaid siis, kui Eesti riik ja Eesti valitsus tema eest hea seisab. Vaevalt, et keegi meist kõiki oma lähedasi võrdselt armastada suudab. Ei armasta ka mina ega arvatavasti teised russo- ja estofiilid samavõrdselt kõiki oma rahvuskaaslaste alagruppe. Mu russofiilia on suunatud peamiselt nendele venelastele, kes elavad oma kaunil, suurel kodumaal ja viljelevad seal vene kultuuri, arendavad majandust ja juurutavad sellist demokraatiat, mis

Eesti keel

3

docx

Eestluse elujõu allikad

Eestluse elujõu allikad 24-ndal veebruaril 2008-ndal aastal saab Eesti Vabariik 90 aastaseks. Eesti Vabariigi sünniaastaks peetakse aastat 1918. Sel aastal kuulutati Eesti esimest korda iseseisvaks . Mis siis on Eesti Vabariigi pikaealisuse saladus ? Ma arvan, et eelkõige eestlaste tahtejõud olla iseseisev rahvas. Kellele meeldiks elada teise riigi rõhumise all ? Ma arvan, et Eesti Vabariigi tekkepõhjuseks on ka tugev eestluse tunne ühiskonnas. Defineerin natuke oma nägemust eestlusest. Eestlus, see on omapära, rahvuslik karakter, mis eristab meid teistest, me peame end identifitseerima ja järgima rahvuslikku ideoloogiat ( mitte, et me jubedad natsionalistid olema peaks, vaid, et me austame oma oma riiki, järgime oma juhte, seadusi ja ei klassifitseeri end mitte-eestalasena ). Samamoodi tähendab eestlus, et me kuulume eestlaste kooslusesse ja teadvustame seda (näiteks

Kirjandus

2

doc

Taasiseseisvunud Eesti on sama vana kui ennesõjaaegne: kuidas edasi?

Taasiseseisvunud Eesti on sama vana kui ennesõjaaegne: kuidas edasi? Kakskümmend ja üks aastat on Eesti olnud taas iseseisev. See on peaaegu sama pikk aeg, kui suutis meie esimene vabariik eksisteerida. Viimase saja aasta jooksul on riigikorrad vahetunud, rahvas läbi käinud tulest ja veest, ent eestlus on püsinud. Kuna tänapäeva Eesti on kohe-kohe astumas suurema venna rolli, peaksime tagasi vaatama ning küsima: kas oleme minevikus toimunust õppinud? Kas oleme edukad olnud? Kas meil on muutuvas maailmas tulevikku? Mõned on praeguse Eestiga rahul, teised on aga kindlad, et arenguruumi on küllalt ja me ei saa saavutatuga rahul olla. Üks on aga kindel: pikk tulevik on alles ees. Eestlaslik jonnakus on meie eripärasid säilitanud ja edasi viinud. Olime ühed viimased Euroopa

Kirjandus

22

odt

Ärkamisaja mõju meie rahvuskultuurile

kaotamine. Sellele võlgneme suure tänu eelkõige Läti ja Saksa haritlastele, tänu kelle loodud organisatsioonide eestvedamisel sai see võimalikuks. Esimene samm ärkamiseks oli tehtud. Selleks, et vastata küsimusele, kuidas ja millistel tingimustel saab rahvuskultuur üldse areneda, tuleb natuke rohkem ajas tagasi minema-eelärkamisaega. 1.1 Eelärkamisaeg Ärkamisaja esimesel poolel olid rahvuskultuuri ja eestluse liikumise valdavaks kandijaks estofiilid. Tuntuimad neist on F.R. Faehlmann ja J.H. Rosenplänter. Viimase eestvedamisel, kes ise oli oma ametilt kirikuõpetaja, hakkas juba 1813. aastal Pärnus väljaandma ajakirja "Beiträge zur genauern Kennstniss der ehstnischen Sprache"(Autori märkus "Sissemaksed täpsed teadmised eesti keele" (otsetõlge Google Translater)). Juba varsti koondusid selle väljaande ümber eesti keele, kultuuri ja rahvuse huvilised Eestis.

Eesti kultuuriajalugu

26

docx

Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena

lääne kultuuri assimileerija. Seda on tõestanud uuem ajalooline uuring. Kuid ristirüütlid halvasid meie rahvusliku arengu. Eesti rahvas oli määratud hävimisele, — kui teda poleks päästnud Tannenbergi lahing (1410). Ometigi tuli leppida täie- liku varjusurmaga. Linn võeti võitjate poolt üle, eestlane sulatati võõraks rahvuseks. Maa aadel tapeti enamikus maha, — jäi vaid eesti talupoeg, kes pikapeale orjastati. Nii vegeteerus eestlus talupojas sajandeid, avaldades end keeles, rahvaluules ja rahvalaulus, primitiivses rahvakunstis, põlluharimisega seotud rahvateaduses ning vahetevahel vastuhakkamistes. Linna on küll valgunud sajandite kestel eestlasi maalt, maa-orjuse pagulasi. Vähemnõudlik on leidnud siin kergemat elu, jäädes ehk nimeliselt eestlaseks väikegildidesse ja teenijas-tööliskonda, omandades jõudumööda võõrast tsivilisat- siooni

Ajalugu

9

doc

Kivirähk "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu"

lubas isegi "Rehepapi" toapoiss Intsul kuulutada: "Mina olen kõigest hoolimata eestlaste kuninga Lembitu järeltulija, ning järelikult kuuluvad paruni aluspüksid mulle!" ­ ning sõlmitsedes mineviku tulevikust lahti, tühistab "Ussisõnad" seeläbi ajalooteadvuse ühe olulisema eelduse: järjepidevuse oleviku ja mineviku vahel. Minevik kuulub ainult minevikule ja minajutustajale: "Ma rändasin ajas ja jõudsin minevikku just enne ukse lõplikku sulgemist". "Ussisõnades" pole ent ainult tulevik minevikust eraldatud, vaid ka ajalookulg ise ei kehasta mitte progressi, vaid hoopis regressi ­ ehkki Leemeti sõprade, viimaste inimahvide Pirre ja Räägu pajatused toovad tsiviliseerumisprotsessi kriitikasse ka elutervet kõrvalpilku. Sest nende väitel "Ei alanud meie rahva allakäik mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ja võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad". Kummatigi jääb

Kirjandus

7

doc

Hea tsaari kujund ja ärkamisaegne Eesti ajakirjandus

tegelased, ilmselt paljud meist ei mõtle. Teame, et Jannsen ja Jakobson olid tähtsad kirjamehed, kuid see, millise jälje nad tegelikult meie ajalukku on jätnud, ei adu paljud. Sellest saab aru alles siis, kui ise seda aega ja neid tähtsaid mehi lähemalt uurida. Nii nagu eelnevalt öeldud, olid kokkulangemised need, mis soodustasid rahvusliku liikumise jõulisemat tegutsemist ja rahva äratamist läbi ajalehtede. Suure rahvustundega mehed võtsid endi ülesandeks rahva harimise, eestluse sisestamise ja oma õiguste eest võitlemise. Oldi kümne küünega venestumise ja saksastumise vastu ning sellest anti teada ka kõigile lehe lugejatele. Suure kummarduse peaksime tegema tsaar Aleksander II-le, kelle vabam tsensuur ja erinevad reformid lubasid nimetatutel sündmustel aset leida. Kuigi peale teda tuli võimule Aleksander III, algas venestamine, keelustati rahvusluse levik läbi ajakirjanduse, oli Eesti rahvas äratatud. 6

Massikommunikatsiooni ajalugu

19

docx

Eesti kultuuri alused ja tähendus

Eesti esimene rahvusteoreetik oli Jakob Hurt. Hurt põhjendas oma kõnedes ja kirjades esimesena teoreetiliselt eestlaste kui rahvuse olemasolu. Tema tõstatatud põhiküsimus oli eestlase kui rahvuse püsimajäämine ning euroopalikuks kultuurrahvaks tõusmine. Hurda elutööks sai eestlaste kultuurilise ümberkasvamise vastu võitlemine. T. Karjahärma hinnangust Hurda tegevuse kohta 19.sajandi lõpus joonistub välja "mõõdukalt kultuuriline" suund. Carl Robert Jakobsonile kuulub prioriteet eestluse poliitilise ja majandusliku eestkava sõnastamisel. Teda peetakse oma vaadetes küllaltki radikaalse poliitilise suuna esindajaks. 20.sajandi alguse rahvuslikud liidrid sünteesisid ning arendasid Hurda ja Jokobsoni ideid. Tõnissoni ettevaatlik taktika, tema rahvusfilosoofilised abstraktsioonid ja mentaliteet lähendasid teda rohkem Hurdale. Viimasest eeskuju võttes püüdis Tõnisson konstrueerida eesti rahvusluse terviklikku ideoloogiat üheaegselt teoreetilisel ja rakenduslikul tasandil

Filosoofia

Kommentaarid (0)