Teise vaheeksami küsimuste vastused

Vilhem, Tom

Teise vaheeksami küsimuste vastused (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Ökoloogia - Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

5 VÄGA HEA

Lõik failist

1.Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused
Kõige olulisemad õhu saasteained on järgmised:

Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas . Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav .
Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest (eelkõige vääveldioksiidist). Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust.
Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju inimorganismile võib tekitada häireid kopsude töös.
Lämmastikoksiidid (NOx): on happevihmade peapõhjustajad ja hõlmavad lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase värvusega mürgine gaas, mis tekitab sudukupli suurlinnade kohal ja mille kõrvaldab ainult tuul. Põhjustab hingamisteede haigusi, kopsupõletikku ning bakteriaalseid ja viirusinfektsioone.
Benseen : inimesele ohtlik, terava ja magusa lõhnaga vähkitekitav gaas. Pikemaajaline kokkupuude tekitab unisust, pearinglust ja teadvusekadu.
Peentolm (PM): tähistab sudu poolt tekitatavat tolmu ja jagatakse hõljuvate osakeste suuruse alusel erinevatesse klassidesse
(PM10; PM2,5). PM1 ja PM2,5 (läbimõõt vastavalt väiksem kui 1 ja 2,5 µm) kardetakse kõige enam, sest need tungivad sügavale hingamiselunditesse
esineb kõikides linnades, kuigi erineval määral
Peentolm sisaldab kontsentreeritult arvukalt saasteaineid kõige väiksemate osakeste kujul. Peentolmu osakesed sisaldavad arvukalt keemilisi aineid:
liiv
tuhk
tolm
nõgi
ränisisaldusega ained
taimsed osakesed
metalliühendid
tekstiilkiud
soolad
süsinik
plii jt.
Linnades ja piirkondades domineerivad teatud osakesed. (N: Lõuna-Euroopa piirkondades esineb linnades suures sisalduses ränitolmu – see on tuulega üle Vahemere kanduv kõrbetolm.)

Õhusaaste põhjustatud probleemid:
1. Kliima muutus (põhjustavad kasvuhoonegaasid ).
2. Hapestumine ja eutrofeerumine (hapestumist ja eutrofeerumist
põhjustavad ained).
3. Osoonikihi hõrenemine, “osooniaugud”
4. Ohtlike/toksiliste ühendite kaugülekandest tingitud probleemid (põhjustajateks raskmetallid ja püsivad orgaanilised ühendid).
Ülevaate saamiseks õhukeskkonna olukorrast Eestis :

kohalikud õhusaaste emissioonide mõõtmised nii paiksetest kui liikuvatest objektidest

tuleb töötada välja vabariiki jälgiv seiresüsteem, mis annaks pidevalt ülevaadet õhusaaste (kriitiliste koormuste) mõju kohta elusloodusele.

2.Õhu puhastamine aerosoolidest
Heterogeensete gaasisegude lahutamine on keemilises tehnoloogias üks levinumaid põhiprotsesse.
Eristatakse järgmisi tolmu ja piiskade eraldamise põhimeetodeid:

sadestamine raskusjõu mõjul (gravitatsioonpuhastus)
sadestamine inertsijõudude, näiteks tsentrifugaaljõu toimel
filtrimine
märgpuhastus
sadestamine elektrostaatiliste jõudude toimel (elektropuhastus)

(Tavaliselt ei saavutata heitgaasi vajalikku puhtust ühes seadmes ning seetõttu lülitatakse mitu sama või erinevat tüüpi seadet järjestikku.)
Gaasi puhastusaste (%-des) ühes seadmes avaldub järgmiselt:
η = (C1- C2) / C1 * 100 ,kus C1 ja C2 on lisandite kontsentratsioonid gaasis (näiteks, g/m3) enne ja pärast puhastusseadet.
Puhastusastme efektiivsuse mõistet saab kasutada aerosooli koguhulga või iga fraktsiooni kohta
eraldi.
Aerosooli dispersne koostis on puhastusseadmete arvutuse alus.
Aerosooli üks tähtsaim omadus puhastamise seisukohast on osakeste sadenemiskiirus, mis oleneb:
sadeneva aerosooliosakese diameetrist.( Tolm, mille osakeste keskmine mõõde on üle 75 μm, sadestuvad kiiresti, 5-75 μm suurusega osakesed sadestuvad aeglaselt, veel väiksemate osakeste puhul jääb tolm hõljuma ja satub hingamisel kopsudesse. Osakesed, mille läbimõõt on 0,1 μm ja väiksem, alluvad korrapäratule Browni liikumisele.)
Aerosooli ei iseloomusta kindel osakese suurus, vaid osakeste suuruse jaotus, mida esitatakse diferentsiaalse ja integraalse jaotuskõveraga:

Diferentsiaalne kõver kujutab erineva suurusega osakeste jaotust %-des segus.(Enamasti on jaotus ebasümmeetriline, mida võib kujutada sümmeetrilise normaaljaotusena.)
Integraalkõver saadakse fraktsioonide massiosade või massi (%) de summeerimisel. (Eeldatakse osakeste normaal -logaritmilist jaotust, mis on üheselt määratav osakese diameetriga, mille juures eraldatakse 50% osakesi (d50) ja jaotuse standarthälbega (Σ0).)

Puhastusmeetodeid on võimalik liigitada aerosooliosakesele mõjuva jõu alusel:
viibimisaeg osakest mõjutava jõu väljas peab olema piisav, et teatud kiirusega liikudes jõuaks osake sadeneda ja liibuda pinnale ega läheks õhuga kaasa. Jõud tekitab kiirenduse, kiiruse kasvades suureneb aga liikumistakistuse jõud. Nende kahe jõu tasakaalustumisel muutub osakese kiirus konstantseks.
Jõud, mis muudab osakese liikumissuuna erinevaks õhu liikumise
suunast juhib osakese õhuvoolust välja võib olla:
- Raskusjõud -lihtsaim seade on tolmu sadestuskamber
- Tsentrifugaaljõud - tsüklon, multitsüklon
- Elektrostaatiline jõud - elektrifilter.

3. Gaaside märgpuhastus
Kui gaasi jahtumine ja niiskumine puhastusprotsessis on lubatud, võib gaasis dispergeeritud tolmu- või vedelikuosakesi eraldada ka gaasi pesemisega märgpuhastusseadmetes.
Gaasi ja vedeliku kontakt tekib mööda püst- või kaldpinda voolava vedelikukelme pinnal (kelme- ehk täidistolmupesurid), vedelikutilkade pinnal (pihustuspesurid) või gaasimullide pinnal ( vaht - tolmupesurid).
Puhastusaste oleneb väga palju tolmu märguvusest. Viimase suurendamiseks lisatakse halvasti märguva tolmu (näiteks söetolm) puhul pesemisveele pindaktiivseid aineid.
Märgpuhastuse oluline puudus on omakorda puhastamist vajava heitvee ( muda ) teke. Märgpuhastusaparaatide töö efektiivsuse määrab osakese ja pesuvedeliku kontaktpinna suurus aparaadis , mis on võrdne pinna tekkekiiruse ja eluea korrutisega.
[m2] = [m2/s]*[s]
Märgpuhastust kasutatakse:
tahma
lendtuha
savi- ja lubjatolmu jt analoogsete aerosoolide märgpuhastuseks.
Märgpuhastusseadmed:
õõnes- või täidistolmupesurid – tolmune gaas liigub alt üles kiirusega 0,8-1,5 m/s vastu ülalt pihustitest allavoolavale veele.
Täidisena kasutatakse mitmesuguse kujuga keraamilist materjali, mis võimaldab suurendada vedeliku ja gaasi kokkupuutepinda.
Puhastusaste õõnestolmupesurites on 60- 70 %
Täidistolmupesurites 75-85 %
(tsentrifugaaljõu väljas, mis võimaldab pesuri puhastusastmeks saada üle 95 %)

Venturi tolmupesur – väga peente tolmuosakeste (1-2 μm) või udu püüdmiseks.

Tolmune gaas juhitakse läbi düüsi kiirusega 60-150 m/s.
Külgtoru kaudu pumbatakse düüsi rõhu all vett (vesilahust), mis kokkupuutel gaasivooluga pihustub.
Gaasi-vedelikusegu lahutatakse tsüklon-tüüpi separaatoris, kus segu kiirus väheneb kuni 4-5 m/s. Puhas vesi eraldatakse mudast setitis ja pumbatakse taas pesurisse.
Venturi tolmupesuri puhastusaste ulatub peentolmu ja udu eraldamisel kuni 99 %-ni, kuid suure hüdraulilise takistuse tõttu tarbib seade palju energiat.

Barbotaažaparaatides (vahttolmu-pesurites) – väga tolmused tehnoloogilised gaaside

puhastamiseks , kus puhastatava gaasiga kokkupuutuv vedelik vahustub.
Kokkupuutepind vedeliku ja gaasi vahel suur ning puhastusaste kõrge (95-96 %)
aparaatides kasutatakse üht või mitut läbi-või ülevooluga avadega taldrikut
gaas läbib taldriku avad, barboteerub läbi vedeliku ja vahu kihi, puhastudes tolmuosakeste sadenemise tõttu gaasimullide siseseintele
Puhastusseadmete valikul tuleb arvestada :
gaasi niiskust ja tolmusisaldust
temperatuuri
keemilist agressiivsust
tolmuosakeste kuju, omadusi
fraktsioonkoostist jm.

4. Gaaside puhastamine väävel-ja lämmastikoksiididest
Vääveldioksiidi eraldumist atmosfääri saab vähendada järgmiste meetoditega:
- väävli eemaldamine kütusest enne selle põletamist,
- vähese väävlisisaldusega kütuse kasutamine,
- väävlit siduva põletustehnoloogia kasutamine,
- vääveldioksiidi kinnipüüdmine suitsugaasidest.
Kaks esimest vastavad säästva tehnoloogia ja säästva arengu põhimõtetele.
Väävlieraldusmeetodid võib jagada:

olenevalt lõppsaadusest:

regeneratiivseteks puhastatakse ja töödeldakse kinnipüütud väävlit edasi kuni puhta elementaarse väävlini, vedela vääveldioksiidini või väävelhappeni
mitteregeneratiivseteks lõppsaaduseks on väävlit sisaldavad jääktooted, mida ladustatakse või kasutatakse teistes majandusharudes

Eesti tingimustes oleks väga perspektiivne kasutada SO2 püüdmiseks
põlevkivi lendtuhka
selle suspensiooni
soojuselektrijaamade hüdrotuhaeralduse leeliselist heitvett
Tehnoloogiline protsess koosneb:

kuumade suitsugaaside puhastusest elektrofiltris või patareitsüklonis
lendtuha suspensiooni valmistamisest
puhastatavate suitsugaaside kontakteerimisest lendtuha suspensiooniga pärivooluga kiirabsorberis ning äratöötanud lendtuha suspensiooni selitamisest ja tsentrifuugimisest šlammi eraldamiseks

Juhtides absorberisse juurde ka õhku, on võimalik tekkinud kaltsiumsulfit oksüdeerida kaltsiumsulfaadiks..
Märgpuhastusmeetodid on kõige enam levinud väävliühendite eraldusmeetodid. Nendega saavutatakse gaaside 90-95 °/o-line puhastusaste, mis on suurem kui kuivmeetoditel. Samal ajal on aga märgpuhastusmeetodid kallimad.
Poolkuivad meetodid on analoogsed märgmeetoditele. Suitsugaasid juhitakse absorptsioonitorni, kuhu pihustatakse lubjapiima (Ca(OH)2). Vääveldioksiid reageerib lubjapiima tilkadega, moodustades kaltsiumsulfiti.
Kuivade meetodid viiakse sisuliselt läbi SO2 adsorptsiooniprotsess:
lupja või lendtuhka puhutakse otse suitsugaasikäikudesse enne tolmueraldusseadmeid
Põlevkiviga töötavates soojuselektrijaamades on see märgmeetodi suhteliselt odavaks alternatiivvariandiks.
Regeneratiivsete väävlieraldusprotsesside kasutamisel absorbeeritakse SO2 naatrium -, kaalium- või ammooniumsoolade vesilahtistesse vastuvooluga absorberites. Seotud väävel töötatakse hiljem ümber elementaarseks väävliks, vedelaks vääveldioksiidiks, väävelhappeks või väetistena kasutatavateks ammoonium - või kaaliumsulfaadiks.
Vääveldioksiidi kõrvaldamiseks ka:
SO2 oksüdatsioon SO3-ks aktiivsöe pinnal koos viimase absorptsiooniga vees ning väävelhappe tootmisega

Lämmastikoksiidide eraldumist keskkonda võib mõjutada kahel viisil:

takistades nende moodustumist (primaarmenetlused)
töödeldes juba tekkinud lämmastikoksiide (sekundaarmenetlused)

Termilise NOx teke intensiivistub, kui temperatuur ületab 1300oC.
Kasutusel on nn. Low-NOx põletusseadmed – vähendatakse lämmastikoksiidide teket
kütuse vahelduva pealeandmisega kolde eri punktidesse
kütuse ja põlemisõhu suhte optimeerimisega
Nendes seadmetes toimub põlemine mitmes järgus, madalamal temperatuuril ja võrreldes tavaliste kolletega pikema aja jooksul.
katalüütilisi meetodid – kasutatakse tänapäeval kõige rohkem põlemisel tekkinud ja keemiatööstusest eraldunud lämmastikoksiidide kõrvaldamiseks suitsugaasidest.
metaani (CH4), süsinikoksiidi (CO) ja vesinikku (H2) – lämmastikhappetööstuses kasutatakse NOx taandajatena.
SNCR-protsess (selektiivne mittekatalüütiline taandamine )– põhineb NOx selektiivsel taandamisel kõrgel temperatuuril (950-1050oC) ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur. Meetodi puuduseks on selektiivsete reaktsioonide kulgemine väga kitsas temperatuuripiirkonnas.

5.Reovete koostis ning omadused
Reovesi - heitvesi , mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud.
Eristatakse:

olmereovett
tootmisreovett
sademevett

Reostus sõltub tekkeallikast
Reostusaste määratakse:
kahjulike ainete kontsentratsiooni (mg/l) või
orgaanilise aine lagundamiseks kuluva hapniku kaudu.
Reostuskoormus – loodusesse või puhastusseadmeile ööpäevas juhitav reoainete kogus (kg/d). Reoained esinevad vees lahustunud kujul, kolloidosakestena või lahustumatul kujul (heljumina).
Heljum – uuritava reovee filtrimisel standardfiltrile jääva tahke aine kogus, mida väljendatakse mg/l.
Kuivaine – mõeldakse veeproovi aurutusjääki.
Reovees olevad lahustunud ained määratakse vee filtrimisel saadud filtraadi aurutusjäägina.

Olulisemateks reostusnäitajateks

orgaaniliste ainete sisaldus
taimetoitainete sisaldus
heljumisisaldus
vee bakteriaalne reostus.
Olmereovees on ülekaalus süsivesikud 11-18%C; proteiinid 8- 10%, vabad aminohapped 0,5-1,5%, kõrgemad rasvhapped 23- 25%, lahustunud orgaanilised happed 7-11 %, muud 29-34% C.
Reovee saasteained jaotuvad osakese suuruse järgi :
lahustunud aineteks
kolloidideks
suspensioonideks
Reovee orgaanilise aine sisaldust väljendatakse biokeemilise või keemilise hapnikutarbena.

Biokeemiline hapnikutarve (BHT) - kogus, mida vees sisalduvad orgaanilised ained tarbivad hapendumisel (lagunemisel) aeroobsetes tingimustes kindlal temperatuuril teatud aja vältel. Standardtemperatuur on 20oC ja - aeg 7 ööpäeva.
BHT analüüsi puuduste tõttu on orgaaniliste ainete hulga määramisel hakatud kasutama keemilist hapnikutarvet (KHT).

Veekaitse seisukohalt on olulisemateks toitaineteks lämmastik (N) ja fosfor (P), mis vette sattudes põhjustavad veekogu eutrofeerumist
LÄMMASTIK:
Reovees olev kogulämmastik moodustub:
orgaanilistest lämmastikühenditest
ammooniumisoolade lämmastikust
nitrititest
nitraatidest
Lämmastik esineb reovees orgaaniliselt seotuna ja anorgaanilisel kujul NH4 +, NO2 - ja NO3 - ioonina.
FOSFOR:
Peamine osa reovees olevast fosforist on ortofosfaatide ehk fosforhappe (H3PO4) soolade kujul. Osa fosforit on polüfosfaatidena, mis kergesti hüdrolüüsuvad ortofosfaatideks. Fosfor esineb reovees orgaaniliselt seotud- ja anorgaanilise lahustunud fosforina polü- ja ortofosfaatidena.

Reovee raskmetallide sisaldus oleneb reovee tekkeallikast, peamine allikas on tööstus.

Tööstusreovete omadused :
- reoainete kõrge kontsentratsioon ja liigilisus;
- toiteelementide vähesus või puudumine;
- bioloogiliselt raskesti lagunevad ja toksilised ained ;
- reovee hulga suur kõikumine (ajaline ja tehnoloogiline) jt.

6. Reovee puhastamine
Mehaaniline eelpuhastus – (eraldab 50-65% hõljumit ja 25-40% BHT) mehaaniline puhastus on vanimaks reoveepuhastusmeetodiks ja selle abil kõrvaldatakse veest lahustumatud ained.
Tähtsamad seadmed on:
1) Võre eemaldab veest jämedisperssed lisandid ja kiulised osakesed. Mehaaniliselt puhastatavate võrede varraste vahe on 3-20 mm. Kinnipüütud jäätmed pressitakse kokku ja viiakse prügilasse.
2) Kaasajal kasutatakse aereeritavaid liivapüüniseid, kus aereerimisega tekitatakse sobiva kiirusega vee kruvitaoline liikumine, mille juures liiv settivad liivapüünise põhja. Rasv (õli), kui veest vähema tihedusega aine, ujub vedeliku pinnale ja kõrvaldatakse sealt kaapmehhanismiga.
3) Sõelad on võrest väiksemate avadega (0,5-3 mm) ja seega nendega kõrvaldatakse peenemad reoaine osakesed. Konstruktsioonilt on sõelad kas trumli - või lindikujulised ning neil eraldatud osakesed uhutakse veega kas pidevalt või perioodiliselt ära. Sõelu kasutatakse sagedamini tootmisvee eelpuhastuseks.
4) Asulates on mehaanilise puhastuse põhiseadmeks settebassein e. setiti, kus veest suurema tihedusega lahustumatud reoaine osakesed settivad raskusjõu toimel setiti põhja. Osakesed võivad settimisel aga ka põrkuda ning ühineda helvesteks ja protsessi kiirendada. Sel puhul räägitakse flokuleerivast settimisest. Lihtsaim setiti toimib perioodilises režiimis. Reovesi täidab reservuaari ja seejärel reoaine osakesed settivad seisvas vees. Sobiva aja järel selginud vesi juhitakse pinnalt ära ja põhja settinud muda kõrvaldatakse.
5) Suurte veekoguste puhul kasutatakse pideva läbivooluga setiteid. Setitid on põhiplaanis kas täisnurksed või ümmargused. Vesi võib setitis liikuda kas horisontaal- või püstsuunas. Setitite põhja kogunev sete (muda) kõrvaldatakse regulaarselt kraapmehhanismi abil algul mudapunkrisse ja sealt pumbaga mudakäitlusele. Flotatsioonil tõstavad väikesed õhumullid heljumiosakesed veepinnale, kuhu moodustunud vaht eemaldatakse pinnakraapidega. Flotatsioon sobib eriti väikese tihedusega aeglaselt settivate osakeste eraldamiseks veest (rasv).
6) Filtratsioonil peetakse reovees olevad heljumiosakesed kinni teralisest puistematerjalist (liiv) moodustatud filtrikihis. Vesi voolab läbi filtri ülalt alla. Filtrimaterjalina võib kasutada ka aktiveeritud sütt, mille graanulitel on väga suur kontaktpind. Aktiivsüsi adsorbeerib veest mitmesuguseid aineid.
7. Reovete keemiline puhastus
Keemiline puhastus – reaktsiooni tekitamine puhastuskemikaali ja veest kõrvaldamist vajava reoaine vahel. (Keemilise puhastusega seondub oht, et vee reostus suureneb lisatava kemikaali tõttu. Osa sellest võib jääda vette peale sette kõrvaldamist. Samuti on eraldi käitlemist vajava sette kogus suur.)
Keemilise puhastuse protsessid

keemiline sadestamine (levinumaks)
hapendamisttaandamist (nn. redoksprotsessid)
desinfitseerimist (näit. Kloorimine, osoonimine)
pH reguleerimist ja neutraliseerimist

Keemilise sadestamise all mõistetakse kõiki protsesse, kus kemikaale kasutades saadakse vees olevatest lahustunud või kolloidainetest eraldumisvõimeline heljum (sete). Otsesadestusel saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vähelahustuv ühend.
Koagulatsiooni all mõeldakse protsessi, kus vähendatakse peente kolloidosakste vahelist tõukejõudu nii, et osakesed võivad liituda suuremateks helveteks.
Sadestamine koosneb järgmistest protsessiosadest (joon. 2.71):
- kemikaali lisamine ja segamine
- pH reguleerimine
- flokulatsioon ,
- sette eraldamine;
- settekäitlus.
Joon. 2.71. Keemilise sadestuse skeem.

Sadestusreagendi segamine kogu puhastatava vee massiga (mehaaniliste segistitega või hüdrauliliselt torusse või kanalisse paigutatud turbulentsi tekitavate vaheseinte abil).
Mõnikord on vaja vee pH-d reguleerida.
Sadestusreaktsioonis moodustuvad helbed kasvavad flokulatsioonil suuremateks kiirelt settivateks agregaatideks, mida on hõlbus veest eraldada.
Tekkiv sete vajab järelkäitlust.

Settimisvõimelist heljumit võib saada ka muul viisil:
vähendada reoaine lahustuvust vees (muutes keskkonna pH-d või temperatuuri)
keemilise sadestuse tähtsaim kasutusala on fosforiärastus
Samal ajal reageerivad sadestuskemikaalid ka vees oleva orgaanilise heljumiga, mistõttu väheneb reovee orgaaniline koormus.
Neutraliseerimine – on vee happeliste või aluseliste omaduste vähendamine ja see toimub pH-väärtuste reguleerimisega.
Neutraliseerimismeetodid on:
- happelise reovee filtreerimine läbi lubjakivi (CaCO3) kihi;
- happelisele reoveele lubja (CaO) lisamine;
- happelisele reoveele seebikivi ( NaOH ) või sooda (Na2CO3) lisamine;
- aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine;
- aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl)
Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule.
Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse
mitmesuguseid klooriühendeid
vesinikperoksiidi
kaaliumpermanganaati
Kasutuskõlblikeks taandajateks ( redutseerijateks )
Vääveldioksiid
Naatriumvesiniksulfaat
Rauasoolad
Seda tehnoloogiat kasutatakse peamiselt tootmisvete käitlusel
Desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme . Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid.
Varasemate arusaamade kohaselt arvati, et puhastatud reoveed võivad osutuda tervistkahjustavateks, kui nad satuvad supluspiirkonda.
Seetõttu loeti desinfitseerimist vajalikuks vähemalt suplushooajal.
Kloorimisel moodustuvad aga kantserogeensed või mutageensed klooriühendid, millest tekib suurem kahju kui bakteritest. Seetõttu on kaasajal reovee desinfitseerimisest loobutud .

8. Aktiivmudaprotsess
Aktiivmudaprotsess on reoveepuhastuses kõige laiemalt kasutatav biopuhastusprotsess.
Joon. 2.72. Aktiivmudaprotsess.

Eelpuhastatud ja sageli ka eelsetitatud reovesi juhitakse aeratsioonikambrisse (aerotanki), mis on protsessi tähtsaim osa.
Siin reovesi kontakteerub aktiivmudaga või täpsemalt mikroorganimide biomassiga. Aeratsioonikambrisse antakse pidevalt õhku, millega kaetakse aeroobsete organismide
eksisteerimiseks vajalik hapnikukogus.
Aeratsiooniga hoitakse aktiivmuda pidevas liikumises, vältimaks selle settimist reservuaari põhja. Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses ja uue rakumassi sünteesiks.
Aerotankist juhitakse aktiivmuda järelsetitisse, kus muda settib.
Settinud muda pumbatakse tagasi aerotanki, millega hoitakse muda kontsentratsioon aerotankis piisavalt kõrge (tagastusmudaks).
Uut muda kasvab kogu aeg juurde.
Aerotankis oleva muda kontsentratsioon peaks olema püsiv seega peab süsteemist osa muda kõrvaldama.
Liigmuda eemaldatakse kas otse aerotankist või tagastusmudatorust.
Liigmuda juhitakse tavaliselt eelsetititesse, kus ta settib koos eelsetiti settega, ja nn. segamuda pumbatakse mudakäitlusele.
On selgunud , et segamuda käitlus on hõlpsam mudade eraldi käitlusest.
Eelsetitus ei ole aktiivmudaprotsessi puhul alati vajalik, kuigi ta vähendab aerotanki reostuskoormust ja kõrvaldab suurema osa vees olevast heljumist.

Olenevalt 1 g muda orgaanilise kuivaine kohta reoveega ööpäevas tulevast BHT koormusest (g) jaotatakse aktiivmuda protsesse:

kõrge-,
normaal-
või madalakoormuselisteks e. kestusaeratsiooniprotsessiks, kuna siin reovee viibeaeg on muudest variantidest pikem.

+Samuti on selles protsessis:
orgaanilise aine mineraliseerumine täielikum
puhastusefekt kõrgem
liigmuda tekib vähem
–Samal ajal on vajalik:
aerotanki suurem maht.
Aktiivmudaprotsessil on mitmeid modifikatsioone olenevalt reovee sisseandmisest ja aeratsiooni korraldamisest.
Aktiivmuda tähtsamad tööparameetrid on
mudakoormus – L on ööpäevane (d = day) siseneva lahustunud toitainete hulga ja muda hulga suhe.
Kõrgelt koormatud muda vanus on 1 - 3 d
- normaalne muda 3 - 7 d
- vähekoormatud muda 7 -15 d
- aeglaselt aereeritud muda ≥ 15 d
muda vanus
hapnikutarve – aeroobne protsess vajab pidevalt hapnikku saasteainete lagundamiseks (vähemalt 1-2 mg/l). Hapnikutarve oleneb muda koormatusest. Normaalselt koormatud biopuhasti energiakulu on 1 kWh/kg BHT.
Hapnikku vajatakse seda rohkem, mida väiksem on muda koormus, kuna siis kulub suur osa hapnikust aktiivmuda lagundamisele.
mudaindeks – muda sadenemisomaduste hindamiseks ehk muda settimisarvu ja muda tahke aine sisalduse suhe.
Mida väiksem on mudaindeks, seda paremini muda settib.
Tavaliselt on mudaindeksi väärtus 100 - 200 ml/g.
Biopuhastusprotsessis tekkiva jääkmuda hulk sõltub protsessi koormatusest.
Puhastuse efektiivsus BHT järgi oleneb muda koormustasemest:
- koormatud muda efektiivsus on 60 - 70%
- normaalkoormusega töötamisel - 80 - 90%
- vähekoormatud olukorras - 85 - 95%
- pikaajalise hapendamise protsessis - 90 - 99%.
9. Reovete anaeroobne puhastamine
Anaeroobsetes protsessides puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas.
Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid.
Protsessis moodustub lisaks biomassile
süsinikdioksiid (CO2)
metaan (CH4) – võib kasutada energia tootmiseks.
Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks:
Sulfaatioon
Nitraatioon
Süsinikdioksiid
Orgaaniline aine
Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis.
Joon. 2.77. Anaeroobse lagunemise faasid .
Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks.
Teises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks.
Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik anaeroobse lagunemise eri faasides osalevad bakterid saaksid paljuneda.
Baktermassi kasvu mõjutavateks teguriteks :
pH
temperatuur
toitained
mikroelemendid
samuti kasvu inhibeerivad
toksilised ühendid
Anaeroobsed protsessid liigitatakse bakterite temperatuurioptimumi alusel kahte rühma:
1) mesofiilsed bakterid - optimumtemperatuur 35-40oC
2) termofiilsed bakterid - optimumtemperatuur 55-65oC.
Metaankäärimine kulgeb termofiilses temperatuurivahemikus ligi 2 korda kiiremini kui mesofiilses temperatuuripiirkonnas.
On olemas kahte tüüpi reaktoreid:
täidisreaktoreis kinnitub biomass täiteaine pinnale ja/või täidab poore
täidiseta reaktoreis moodustavad bakterid ujuvaid mudahelbeid või graanuleid, mis püsivad reaktoris või mida on võimalik eraldada veest setitites ja suunata tagasi protsessi.
Anaeroobsete reaktorite põhitüübid ja nende toimimise põhimõtteid.
Reaktorite põhitüüpide modifikatsioonid erinevad:
vee voolamise suuna
retsirkulatsiooni
setitamise kasutamise poolest
Joon.2.78.Anaeroobsed reaktorid .
Kontaktprotsessi moodustavad

täieliku segunemisega reaktor
gaasieraldussüsteem
järelsetiti

Reaktori sisu segatakse segistiga, pumbaga või biogaasi retsirkulatsiooni abil. Gaasieraldussüsteemis kõrvaldatakse protsessis moodustunud biogaas mudast kas segamisega või vaakuumpumbaga.
Setiti on klassikaline või lamellsetiti.
Tihendatud muda tagastatakse reaktorisse, et säilitada selles kõrget mudakontsentratsiooni.
Muda heljuvkihiga reaktoris moodustavad bakterid ja inertained 1-5 mm läbimõõduga graanuleid.
Neist moodustub reaktori alaossa heljuvkiht.
Reovesi juhitakse reaktorisse selle alaosast ja gaas eraldatakse ülaosast.
Reaktori töö põhineb granuleeritud muda settimisomadustel, mille tõttu muda püsib hõljuvas kihis.
Anaeroobses filtris moodustavad bakterid täidise pinnale biokile .
Täidisena kasutatakse plastist kärge või elemente.
Filtri puudusteks on ummistumis- ja otsevooluoht.
Inertse kandja keevkihiga reaktoris kinnituvad bakterid kandjamaterjalile.
Reovesi retsirkuleerib intensiivselt, millega viiakse inertne kandja reaktoris heljuvasse olekusse, s.o. tekitatakse "keev" kiht.
Sellega välditakse nii ummistumist kui otsevoolu võimalust.
Kandjamaterjalina on kasutatud liiva, antratsiiti, polüuretaani ja tseoliiti.
Anaeroobset protsessi on traditsiooniliselt kasutatud olmereovee aktiiv- mudapuhastusel tekkiva liigmuda käitlusel.
Viimasel ajal kasutatakse seda üha enam ka teatud tootmisvete puhastamiseks.
Protsess sobib sooja vee (üle 25°C) ja kergesti laguneva kõrge orgaanilise reostuse leidumisel vees.
Kasutusnäideteks on õlletehased, kartulitärklisetehased, piimatööstused ja metsatööstus. Anaeroobselt puhastatud reovett tuleb täiendavalt puhastada aeroobselt. Niimoodi suureneb puhastusefekt (väheneb orgaaniline koormus) ja takistatakse ilma hapnikuta vee juhtimist suublasse.

10. Biokileprotsessid ja biofiltrid reovee puhastamisel

Biokileprotsessides kinnituvad mikroobid tahke kandja või täiteaine pinnale.
Biofiltreid kasutatakse tugevalt saastunud reovee eelpuhastitena enne selle suunamist aktiivmuda puhastisse.

Puhastusefekt on seda kõrgem, mida suurem on pindadele moodustunud biokile ja vedeliku vaheline kontaktpind.
Levinumateks biokileprotsesside tehnilisteks vormistusteks on

biofilter
biorootor

Joon. 2.73. Biofilter.
Biofilter – on biokilereaktor, kust reovesi juhitakse pöörleva või fikseeritud jaotussüsteemi kaudu ühtlaselt reaktori pealmisele pinnale, kus see valgub reaktori täiteainest läbi.

Filtri täidis võib olla looduslik

(nt killustik)
Plastiktäidis

Õhk siseneb reaktori alaosast.
Filter on täidetud poorse täiteainega, mille pindadele moodustub mikroobidest biokile.
Orgaanilisi aineid lagundavad organismid puhastavad reovee.
Biokiles oleva biomassi hulga ja kvaliteedi määravad reovee omadused ja filtri hüdrauliline koormus.
Filtrimise kestel biokile paksus suureneb.
Kui voolukiirus filtrikehas on väike, võib biokile paksus kasvada suureks ja kile sees moodustub anaeroobne ala.
Suurel voolukiirusel jääb biokile õhukeseks ja anaeroobset ala ei teki.
Ajapikku uhub veevool ülemäärase biomassi biokilest välja ja see tuleb peale biofiltrit kõrvaldada puhastatud veest.

Joonisel 2.74 on antud biofiltratsiooni põhimõtteline skeem.
Mudatagastuse lahendused võivad varieeruda olenevalt filtri reostuskoormusest.
Biofiltratsiooni kasutatakse põhimõtteliselt kõrge reostusega tootmisvee eelpuhastusel enne vee juhtimist linna kanalisatsioonivõrku ja vähemal määral linnareovee puhastamisel.
Muda hulk on sama kui aktiivmuda protsessis.
Et tagada täielikku reovee puhastust võib suunata filtrit läbinud vee järelaeratsiooni mahutisse, viibimisajaga selles 20 - 30 min.
Biofiltrite töötamisel maksimaalkoormusel on nende energiatarve veidi väiksem aktiivmudapuhastite energia kulust.
Joon. 2.74.Biofiltratsiooni skeem.
Joon. 2.75. Biorootor koos järelsetitiga.
Biorootorites (joon. 2.75) on täiteaineks horisontaalsele võllile kinnitatud plastkettad, mis on osaliselt uputatud reovette.
Kettapaketi aeglasel pöörlemisel ketaste pinnale moodustunud biokile on vahelduvalt kontaktis õhuhapniku ja vees oleva orgaanilise reoainega.
Kasutatakse väikeste vooluhulkade puhul.
Biotiigid moodustavad erirühma reovee biopuhastite hulgas.
Reovee puhastus biotiigis sarnaneb looduslikes veekogudes toimuvate isepuhastusprotsessidega.
+ Biotiigid on lihtsa konstruktsiooniga, neid on hõlbus hooldada ning nad olid väga levinud minevikus.
Kasutatakse: perioodilise reovee äravoolu puhul ning ka kämpingute, puhkelaagrite muude peamiselt soojal aastaajal töötavate asutuste reovee puhastamise kohta.

Siiski ei vasta biotiikide puhastusefekt külmal aastaajal enam kaasaja nõuetele
Biotiikide kasutamist piiravad pinnasetingimused
Põhjavee reostamise ohu korral on vaja tiigi põhi katta plastkilega, mis suhteliselt suure tiigipinna puhul osutub kalliks

11. Jäätmete definitsioon ja liigitamine
Põhimõtteliselt on jäätmed kõik esemed või ained:
a) mis nende valdaja on ära visanud või kavatseb ära visata ;
b) millele ei leita edasist kasutust (Sisuliselt on kõiki esemeid ja aineid, ka neid, mida on koheldud jäätmetena, alati võimalik kasutada — see, mis on kellelegi mittevajalik , võib teisele olla väärtuslikuks tooraineks või esemeks .)
Sageli on jäätmete tekkepõhjus geograafiline - näiteks võivad teatud tehase tööstusprotsesside jäätmed olla küll kasutatavad teises tehases toorainena, kuid tehastevaheline kaugus ja sobiva infrastruktuuri puudumine teevad selle materjali transpordi majanduslikult ebaefektiivseks.
DEF.
Eesti Jäätmeseaduse kohaselt mõeldakse jäätmete all
mistahes vallasasju (st. aineid või esemeid),
mis nende valdajad on kasutusest kõrvaldanud
või kavatsevad kasutusest kõrvaldada
või on kohustatud kasutusest kõrvaldama.
Jäätmed võib liigitada ehk klassifitseerida mitmel põhimõttel.
Liigitamise alusteks võivad olla:
- koht või protsess, kust jäätmed pärinevad;
- jäätmete kasutamisviis;
- jäätmete materjal või keemiline koostis.
Neli põhigruppi:

olmejäätmed ja segamajandusjäätmed
tootmisjäätmed
ohtlikud jäätmed
erijäätmed.

- koht või protsess, kust jäätmed pärinevad

Olmejäätmed (majapidamisjäätmed) on jäätmed, mis tekivad koduses majapidamises inimeste igapäevase elutegevuse käigus. Sarnase koostisega on nn.

segamajandusjäätmed, mille allikaks on kauplused, bürood, toitlustus - ja õppeasutused, jms. Samuti kuuluvad siia kategooriasse üldise heakorra tagamisel tekkivad jäätmed
Inertsed jäätmed on materjalid, mis keskkonda ladustatuna ei allu füüsikalistele, keemilistele või bioloogilistele mõjutustele ja ei põhjusta keskkonnareostust. Siia kategooriasse kuuluvad klaas, keraamika ja tellised , teisaldatud saastumata pinnas jne.

Tootmisjäätmete on tööstuslikus tootmises tekkivad jäätmed, mida ei kasutata ära samas tootmistsüklis.

tööstuses ja muus tootmistegevuses tekkivaid jäätmeid
kuuluvad ka põllumajanduses ja metsatööstuses tekkivad jäätmed
kaevanduste jäätmed

3. Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, mis oma füüsikaliste, keemiliste või bioloogiliste omaduste poolest võivad põhjustada ohtu inimeste ja teiste elusorganismide tervisele või oluliselt kahjustada keskkonda.
4. Erijäätmete all mõeldakse jäätmeid, mille kogumine, transport ja käitlemine nõuavad erimeetmeid.
Siia rühma kuuluvad:

heitvete puhastusseadmete muda
suuremahulised jäätmed (näiteks mööbel, külmutuskapid, jms.)
vanad transpordivahendid
liiklusvahendite rehvid jne.
Haiglajäätmed:
ravimite ja ravivahendite jäätmed
nn. teravad jäätmed (näiteks süstlad)

– jäätmete materjal või keemiline koostis
Jäätmeid saab liigitada ka koostise e. jäätmematerjali alusel. Jäätmetele kohaldatavad töötlemismeetmed on sageli määratud just jäätmete materjaliga .
Jäätmematerjalile põhinevalt saab jäätmeid liigitada :

orgaanilise (taimse ja loomse päritoluga jäätmed, s.h. toiduainete jäätmed, osaliselt keemiatööstuse jäätmed)
mineraalse päritoluga jäätmed (metalli-, klaasi-, kaevandamis- jm. jäätmed)
Omaette kategooriasse kuuluvad radioaktiivsed jäätmed.

- jäätmete kasutamisviis
Jäätmete kasutamisviisi kohaselt võib jäätmed jagada:

Taaskasutatavateks
Põletatavateks
Kompostitavateks
prügilasse ladestatavateks jäätmeteks

Eraldi grupid moodustavad

radioaktiivsed-
lõhkeainete jäätmed
nakkusohtlikud biojäätmed

EJL klassifikaator sisaldab 20 gruppi, kus iga jäätmeliik on identifitseeritav 6-kohalise (ka enama) arvkoodiga (vt näited). Kaks esimest numbrit iseloomustavad jäätmete päritolu, ning järgmised täpsustavad jäätmeid üksikute ohu komponentideni. EJL koodile vastavate jäätmegruppide nimistu (lühendatult) Näiteks: 01 - Maavarade kaevandamis- rikastamis-, töötlemisjäätmed 02 - Põllumajandus-, aiandus , tootmis- ja -töötlemisjäätmed jne.
12. Ohtlikud jäätmed
Ohtlikud jäätmed – jäätmed, mis vähemalt ühe ohtliku omaduse tõttu võivad põhjustada kahju inimeste tervisele või keskkonnale.
Ohtlikud jäätmed Eestis:
Põlevkivitööstuse jäätmed. Eesti spetsiifiliseks probleemiks on põlevkivi kaevandamise ja kasutamise jäätmed.
Tehnoloogilise töötluse all mõistetakse põlevkiviõli tootmist poolkoksistamisel generaatorprotsessis ning tahke soojuskandjaga UTT seadmes. Jääk on generaatori poolkoks ja UTT seadme tuhk.
Energeetiline töötlus seisneb PK põletamises elektrijaamades. Energia tootmise jääk on tuhk.
OHT:
Tuhast ja poolkoksist:

leostub vette orgaanilisi; mineraalseid komponente; tõrva.
Atmosfääri lendub S, C, N oksiide , H2S.
Fuussid (kõige ohtlikumad vedeljäägid) on põlevkivi, tõrva, tuha, poolkoksi pürogeneetilise- ja tehnoloogilise vee, pooltahke segu mis sisaldavad 40 - 60% tõrva, 20 - 40% mineraalainet ja kuni 30% vett. Fuusside keskkonnaohtlikkus väljendub ökoloogiliste saasteainete pikaajalises emissioonis pinnasesse, vette ja atmosfääri.

Muud ohtlikud jäätmed Peale põlevkivijäätmete tekib Eestis 62-65 tuhat tonni aastas muid ohtlikke jäätmeid, millest moodustavad:
- õli sisaldavad jäätmed 75,4%
- reostunud pinnas (sh arseeni või asbesti sisaldavad ning immutatud puidujäätmed) 10,4%
- kemikaalid (sh lahustid , värvi- liimi- ja lakijäägid, happed, alused ja pestitsiidid ) 5,0%
- akud , patareid , PCB ja PCT (polükloreeritud bifenüülid ja polükloreeritud terfenüülid ( tulekustutus vahendid, puiduimmutusvedelikud, plastifikaatorid, DDT jt.)) sisaldavad kasutuselt kõrvaldatud seadmed ja aparaadid 4,5%
- tööstusreovee setted (sh galvaanikasetted) ja koldetuhk 3,7%
- meditsiinis tekkinud jääkkemikaalid, süstlad, ravimid 0,1%
- muud OJ - Hg-lambid, pakendid jms 0,6%.
Ohtlike jäätmete tekitaja vastutab selle eest, et ohtlike jäätmete käitlemine - kogumine, pakkimine, hoidmine, jäätmete märgistamine, vedu käitlemiskohta - toimuks vastavalt kehtestatud korrale.
Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi korraldamise eest vastutab Keskkonnaministeerium .
Ohtlike jäätmete käitlemisega tegelevad ettevõtted peavad taotlema selleks tegevuseks litsentsi. Omavalitsused on korraldavad kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmete vastuvõttu ( aegunud arstimid, õlid, akud, raskemetalle sisaldavad materjalid (päevavalguslambid, termomeetrid, patareid), värvi- ja lakijäätmed, majapidamises tarvitatavad mürkained jne.) Vastuvõtupunktides on erikonteineritega sisustatud lukustatud ruum. Vastuvõtupunktist veetakse ohtlikud jäätmed töötlemisele.
Ohtlike jäätmed töödeldakse, kas keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine ), põletatakse või maetakse erimatmiskohtadesse (näiteks suletakse betoonsarkofaagi, jms.).
Ohtlikud jäätmed põletatakse kõrgel temperatuuril, üle 1100oC, mille tulemusena mürgised ühendid lagunevad.
Põletamisel tekkiv koldetuhk ja suitsugaaside puhastamisel tekkiv kips ladestatakse erimatmiskohtadesse.

13. Jäätmekäitlemise põhilised meetodid
Jäätmekäitluse korraldamine seaduste ja nendest tulenevate õigusaktide kaudu.( printsiipe ja strateegilisi eesmärke silmas pidades)
Jäätmekäitluspoliitika põhialused on:
- jäätmetekke vältimine;
- jäätmete taaskasutus ;
- jäätmete taaskasutamise ja ohutustamise optimaalne korraldamine;
- jäätmete riikidevahelise liikumise rangem reguleerimine;
- saastatud kohtade , sealhulgas vanade prügilate saneerimine .
Ühtlasi on olemas ka jäätmete, mida ei ole võimalik korduvkasutada, ohutuks tegemise prioriteedid .
Nendeks on tähtsuse järjekorras:
- kasutamine kütusena;
- põletamine;
- prügimäele ladustamine .
Jäätmekäitlus on jäätmehoolde üks osa, mille all mõeldakse jäätmete
Kogumist
Vedu
taaskasutamist
ja kõrvaldamist (st. töötlemist ning ladestamist prügilatesse)
Jäätmete skemaatiline liikumine jäätmekäitlusprotsessis on seega järgmine:
jäätmete teke → kogumine → vedu → töötlemine → lõppladestus
Kogumise (jäätmete kokkukogumine, võimaluste olemasolul ka sorteerimine või pressimine tekkekohal) eest vastutab Eestis kinnisvaraomanik
Veo all mõeldakse jäätmete transporti tekkekohast käitlemiskohta. Jäätmete kogumine ja vedu moodustavad jäätmekäitlusest kõige nähtavama ning ühtlasi kõige kulukama osa, moodustades 60-80 % jäätmehoolde kuludest .
Eeltöötlemine. Jäätmete eeltöötlemise eesmärgiks on kergendada jäätmete transporti, nende edasist käitlemist ja kasutamist.
Eeltöötlusmeetodid on:
sorteerimine (ka sortimine ) – eesmärgiks on jäätmevoo komponentide eraldamine või üksteisest lahus hoidmine, et soodustada teiste jäätmekäitlusmeetodite kasutamist. Sorteerimisjaamades: käsitsi või mehaaniliselt.( sõelumine, setitamine )
tihendamine – surutakse materjal mehaaniliselt kokku väiksemale ruumalale, millega saavutatakse säästu käitluskuludes. Tihendamist kasutatakse jäätmete kogumisel, transpordil ja vahepealselladustamisel.
purustamine – eesmärgiks on muuta jäätmed ühetaoliseks, masinkäitluseks või loppladestuseks sobivaks materjaliks .
pakkimine
Nüüdisaegse jäätmehoolduse üks eesmärke on:
jäätmete taaskasutamine
ringlus
Jäätmete taaskasutamise eesmärgiks on ühes protsessis tekkinud jäätmeid teises protsessis ära kasutamine — jäätmetes nähakse potentsiaalset toorainet ja energiaallikat.
Etapid:
tekkivate jäätmevoogude analüüs, millega tehakse kindlaks:
- jäätmete liigid jäätmevoos ja nende kogus;
- jäätmete tekke ajaline iseloomustus;
- millisel määral saab segunenud jäätmeid lahutada;
- olemasolevad kogumise, vaheladustamise ja käitlemise meetodid;
- kas ja millises ulatuses on rakendatud jäätmetekke vältimist
hinnatakse jäätmete taaskasutuse majanduslikku poolt (tehakse kindlaks, milliseid tulusid võrreldes traditsioonilise jäätmekäitlusega on oodata või mil määral tuleb teha täiendavaid kulutusi)
Võrreldakse jäätmete käitlemise kulusid
st. konteinerite, transpordi, töötlemise
lõppladustamise maksumust
säästu jäätmete taaskasutamisest, st. materjali väärtus, vähem prügilasse minevaid jäätmeid, sellest tulenevad väiksemad käitluskulud, jms.
Käivitatavast jäätmete taaskasutamise programmist tuleb informeerida ka elanikkonda/ettevõtte töötajad, vastasel korral võib juhtuda, et hästikavandatud süsteem ei hakka tööle.
Head näited: Skandinaaviamaades ja Saksamaal on väga populaarsed vanapaberist toodud ümbrikud, kirjapaberid, jms. Enim taaskasutatakse metallijäätmeid, levinud on ka paberi- ja papijäätmete, puidu ning klaasi taaskasutamine. Jäätmete materjalina taaskasutamise hulka võib lugeda ka orgaaniliste jäätmete kompostimisest saadava mulla kasutamist põllumajanduses või haljastuses
JÄÄTMETE LÕPP-KÄITLEMISE VIISID Jäätmete lõpp-käitlemisel on läbi aegade kasutatud mitmesuguseid meetodeid :
ladestamine maapinnale
pinnasesse matmine
uputamine veekogudesse , s.h. merre
põletamine, jms.

Kaasaegseid jäätmete lõpp-käitlemise meetodeid saab jagada järgmistesse rühmadesse:
- mehaanilised meetodid,
- termilised meetodid; (Põletamine, tekib põletamisel soojusenergiat. Toimub spetsiaalsetes põletusjaamades või – tehastes .)
- bioloogilised meetodid (

Kompostimine. Protsessi lõpptulemusena eraldub soojust, tekib süsinikdioksiidi, vett, anorgaanilisi saali ja huumust sisaldavat materjali. Vajalik hapnik.
Jäätmetes sisalduva orgaanilise aine lagundamine anaeroobsetes tingimustes nn. metaanitankides. Protsessis tekib metaani ja süsinikdioksiidi sisaldav biogaas, huumusmass ja vabaneb soojust.)

- keemilised meetodid (kasutatakse eelkõige ohtlike jäätmete kahjutuks muutmiseks)
Jäätmete käitlus on tavaliselt mitmete erinevate käitlusviiside kogum.
Ladustamine prügilasse on traditsiooniline ja kõige levinuim jäätmekäitlusmeetod.
Prügilas toimub jäätmete mitmeetapiline kõdunemisprotsess, kus jäätmes sisalduv orgaaniline aine laguneb aeroobsete ja anaegoobsete protsesside toimel gaasilisteks aineteks ja stabiilseks biomassiks. Prügila on suur bioreaktor.
OHUD: (vana tüüpi „odav” prügilad.)
Prügilas tekkiv nõrgvesi reostab põhja- ja pinnavett ning maapinda, anaeroobsel lagunemisel tekkiv prügilagaas on kasvuhoonegaaside allikaks ja ka plahvatusohtlik
Ebameeldivad efektid: hais , tolm, närilised, linnud , tuulega laialikantav praht .
Kaasaegselt rajatud prügila:
õige ja põhjendatud asukoha valik
kaitseabinõude rakendamine
korrektne hooldus
Prügilad rajatakse kaugemale inimeste elukohtadest. Peaksid sobima ümbruskonda, ja prügila sulgemise järel peaks sellele alale olema võimalik rajada parki, spordiväljakut või sarnaseid rajatisi. Prügila peaks rajatama võimalikult vähe vett läbilaskvale ja suhteliselt tasasele maapinnale, rakendades täiendavaid tehnoloogilisi abinõusid. Jäätmetest läbiimendunud vesi kogutakse prügila aluspõhjale Nõrgvee käsitlusvõimaluseks võib olla tema tagasipumpamine jäätmemassi. Prügilagaasi allikaks on prügilasse paigutatud jäätmetes oleva orgaanilise aine bioloogiline lagunemine. Metaanirikast gaasi saab kasutada energiaallikana, milleks paigutatakse prügimassiivi gaasikogumistorud. Prügila keskkonnaohtlikkust vähendavad ka õiged hooldusvõtted.
Kaasaegset prügilat (jäätmekäitlusettevõtet) iseloomustavad järgmised tunnused:
jäätmete eelsorteerimine: prügilasse ei tohi viia kasutuskõlblikke materjale ja probleemjäätmeid, sealhulgas ohtlikke jäätmeid;
jäätmete vastuvõtu korraldamine: prügimäe hooldaja peab teadma, milliseid jäätmeid ja kui palju sinna tuuakse, töödeldakse ja ladestatakse.
Kaasaegset prügilat täidetakse kihtide kaupa.
Ladestatavad jäätmed:

purustatakse
tihendatakse ja tasandatakse eriliste prügimäe masinatega (tihendusrull)
samuti kaetakse ladestuskihid kas ehitusprahi
savi või väheväärtusliku pinnasega

Katmine vähendab haisu ja reostuse levikut ning väldib tulekahjusid.
Tihendamine suurendab prügila mahutavust ja seega tema kasutamisiga
Prügila peaks olema kõige viimane valik.
Jäätmekäitlus Eestis
Eesti jäätmekäitluse olukord ei ole kiita:
andmed jäätmete hulga ja koostise kohta on puudulikud,
peamine jäätmete käitlusviis, s.h. ohtlike jäätmete puhul, on ladustamine prügilasse,
jäätmete taaskasutamine on vähene ja see toimib eelkõige suuremates keskustes.
Eestis on registreeritud rohkem kui 500 segamajandus ja olmejäätmete mahapaneku kohta, millest enamus ei vasta keskkonnakaitselistele nõuetele. Seega on iga prügila potentsiaalne reostusallikas. Päevakorral on kogu Eestit hõlmava jäätmekäitluse arenduskava koostamine. Tulenevalt keskkonnastrateegiast on arenduskavas ettepanek viie-kuue suurema, võimsusega vähemalt 100 000 tonni jäätmeid aastas, jäätmete ümbertöötlusettevõtte ja samas mahus prügila rajamiseks.

14. Eesti keskkonnakaitseseadusandlus
Eesti jäätmekäitluse prioriteedid ja eesmärgid on sätestatud Eesti Keskkonnastrateegias (1997), oma olemuselt on nad sarnased Euroopa Liidu omadega.
PÕHIMÕTTED:
Jäätmekäitluse eesmärkide puhul on pearõhk pandud jäätmete tekkimise vältimisele ja nende hulga vähendamisele, arendades puhtamaid tootmistehnoloogiaid, mis võimaldavad ressursse efektiivsemalt kasutada.
Oluline on ka keskkonnasõbralike toodete kavandamine nii, et toote eluea jooksul tekiks nendest võimalikult vähe jäätmeid, seda nii tootmises, levitamises kui ka tarbimises.
Eesti Jäätmeklassifikaatoris on loetletud, millised jäätmed ja mis tingimustel kuuluvad ohtlike jäätmete hulka.
Ohtlike jäätmete tekitaja vastutab selle eest, et ohtlike jäätmete käitlemine - kogumine, pakkimine, hoidmine, jäätmete märgistamine, vedu käitlemiskohta - toimuks vastavalt kehtestatud korrale.
Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi korraldamise eest vastutab Keskkonnaministeerium. Ohtlike jäätmete käitlemisega tegelevad ettevõtted peavad taotlema selleks tegevuseks litsentsi.
Esimene jäätmeseadus võeti Eestis vastu 1992 a,
teine - 1998 a ja
praegu kehtiv - jõustus 2004 a 1. mail.
Jäätmeseadus sätestab Euroopa tavapärased jäätmete liigituse ja käitluse põhimõtted, riigi, omavalitsuste ja kodanike kohustused.
Seadus koosneb 9 ptk ja üle 50 paragrahvist.
Uus jäätmeseadus tagab jäätmekäitluse tõhusama korralduse, sh jäätmete vähendamise- ja taaskasutamise tõhustamise.
1. Ptk Üldsätted määratlevad - seaduse reguleerimisala (§ 1), milleks on üldnõuded jäätmete tekke ja neist tuleneva tervise- ja keskkonnaohu vältimiseks ning jäätmehoolduse korraldamiseks, jäätmete ohtlikkuse ja koguse vähendamiseks ja vastutus nende nõuete rikkumisel; - põhimõisted nagu jäätmed, jäätmevaldaja ja jäätmehooldus.
2. Ptk Jäätmete tekke vältimine nende koguse ja ohtlikkuse vähendamine vastab laiendatult pealkirjale.
3. Ptk Jäätmehoolduse planeerimine sisaldab jäätmekavade (üleriigilisest valla tasemeni) koostamise eesmärke ja nõudeid.
4. Ptk Jäätmehoolduse korraldamine määrab jäätmevaldaja kohustused, jäätmekäitluskoha ja jäätmeveo, kogumise, kõrvaldamise ja taaskasutamisega seotud nõuded
5. Ptk Ohtlikud jäätmed määrab OJ liigituse HI-HI4 ja käitluse eritingimused, käitluse korralduse ja riikidevahelise veo tingimused
6. Ptk Jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsents
7. Ptk Arvestus, aruandlus ja andmekogud
8. Ptk Järelevalve ja vastutus
9. Ptk Lõppsätted, rakendumine, jõustumine
Koos jäätmeseadusega toimivad saastetasu seadus põhimõttel
" saastaja maksab";
keskkonna järelvalve seadus;
säästva arengu seadus jt.
Veekaitse on tagatud veeseadusega
(1); veekogusse või pinnasesse juhitavale heitveele kehtestatud nõuetega
(2); nõuetega ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta
(3) jpm seadusandlike aktidega.
Veeseadus sisaldab 8 peatükki ja üle 40 §.
Veeseaduse ülesanne on veekogude ja põhjavee puhtuse tagamine ja ökoloogilise tasakaalu säilitamine veekogudes
(1) Veeseadus reguleerib vee kasutamist ja kaitset, maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid (2) määrab kasutatavad terminid, nagu heitvesi, pinnavesi , põhjavesi, reovesi jt, kokku> 20
(3). On kehtestatud piirnormid loodusse (veekogudesse, pinnasesse) juhitavale heitveele (puhastatud reoveele), ühiskanalisatsiooni juhitavale reoveele jne. Tööstusreovetega saabuvat reostuskoormust arvutatakse
Pinnasesse juhitav heitvesi ei tohi sisaldada alljärgnevaid ohtlikke aineid:
kloororgaanilised-,
fosfororgaanilised- ja pliiorgaanilised ühendid,
kantserogeensed ja mutageensed ained
Hg, Cd ja nende ühendid
naftasaadused , mineraalõlid
süsivesinikud
tsüaniidid
püsivad sünteetilised ained
Riikliku programmi «Eesti NATURA 2000» põhieesmärk on EL linnudirektiivi ja loodusdirektiivi nõuetele vastava NATURA 2000 võrgustiku loomine Eestis.
Programm on planeeritud kaheetapilisena:
I. etapi põhieesmärk on Eesti NATURA 2000 alade nimekirja (st linnuhoiualade nimekirja ja loodushoiualade esimese nimekirja), vastava nõuetekohase andmebaasi ja kaartide koostamine ning esitamine Euroopa Komisjonile. I etapp viidi läbi aastatel 2000– 2002.
II etapi põhieesmärk on kaitsealade moodustamine, kaitsetingimuste määratlemine, kaitsekorralduskavade koostamine, maaomanikega lepingute sõlmimine ja ka muude võimaluste rakendamine.
NATURA 2000 aladel esinevate elupaigatüüpide ja liikide soodsa looduskaitseseisundi tagamiseks.
Loodi rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit.
Esimene Eesti looduskaitse seadus anti välja 1935. a.
Praegu kehtiv Eesti Vabariigi
“ Looduskaitseseadus ” võeti vastu 21. aprillil 2004. a.
Selle seaduse eesmärk on:
1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamiseks, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku , taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega;
2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; 3) Loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.

15. Keskkonnakaitse põlevkivitööstuses
Põlevkivitöötlemise riskide vähendamiseks on:
tehnoloogia täiustamine (1) –

tolmpõletuse asendamine keevkihi tehnoloogiaga
ladestamise tehnoloogia ja emissioonide seire täiustamine
generaatorite töörežiimi optimeerimine poolkoksi orgaanika sisalduse vähendamiseks
poolkoksi keemilise soojuse utiliseerimine eelpõletamisega
fuusside orgaanika utiliseerimine generaatorprotsessis
toodete valmistamine põlevkivi töötlemise jääkidest (2).
tuhktelliste, soojusisolatsioonplokkide, tsemendiklinkri jt ehitusmaterjalide tootmine tuhast
tsemendisegude ja soojusisolatsiooni tootmine poolkoksist
keemiatoodete valmistamine, näiteks kaltsiumkarbiid
põllumajanduslike meliorantide tootmine
kasutamine kriidi asendajana
poolkoksi ja fuusside koos kasutamine katalüütiliste segude valmistamiseks raskete naftajääkide töötlemiseks

Senised mahukamad töötlusviisid on:

pinnastöötlus põllumajandusliku kasutamise eesmärgil või keskkonnaseisundi parendamiseks
(R10) - kasutamine kütusena või muu energiaallikana
(R1) - anorgaaniliste ainete (va metallid) ringlusse võtt või taasväärtustamine
(R5) - põhiliseks käitlusviisiks on senini jäätmete ladestamine: prügilatesse, tööstusjäätmete ladestuspaikadesse, põlevkivi tuhaväljadele, poolkoksimägedele ja kaevanduste prügilatesse

16. Läänemere regiooni keskkonnaprobleemid
ANDMED:
Balti regioon – 14riiki, 85mln. elanikke (Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani+Valgevene, Ukraina , Tsehhi , Slovakkia , Norra.
Läänemeri:

valgala on 1 745 000 km2
koos Läänemere pindalaga 2 250 000 km2 (15 % Euroopast)
Suuremad jõed (aasta keskmine äravool, m3/s):

Wisla 1065
Daugava 659
(Eesti jõged 9 suurema hulka ei kuulu.)

Suuremad järved (pindala km2)

Ladoga (Venemaa)
Onega (Venemaa)
(Neljandal kohal: Peipsi (Eesti/Venemaa))
Läänemerd mõjutavad:

intensiivne tööstus
põllumajandus
metsandus (põhjamaad)
kalandus
suur antropogeenne koormus

Vee seisundi hindamise parameetrid :
Soolsus (tavaliselt merekeskkonna soolsus on 3,5 kuni 35 ‰ (g/kg)) Soolsus suureneb sügavusega. (Läänemere soolsus ulatub 20-30 promilli ainult Taaniväinade piirkonnas ning Bosnia lahes ei ületa 2-4 ‰.)
Temperatuur ( Stratifikatsioon : Termokliin (thermocline) – temperatuuri gradient 20 m ning 70 m vahel. Termoklinist ülespoole on pinnavesi (surface water) ning allapoole põhjavesi (deep water))
Hapniku sisaldus (Hapniku sisaldus sõltub temperatuurist. Pinnavetes on tavaliselt hapniku 7 kuni 9 ml liitri kohta. Sügavamalt kui 140 m hapniku ei ole üldse - redokskliin (redoxcline). Redokskliinist allapoole keemiliste ja mikrobioloogiliste protsesside tagajärjel tekib vesiniksulfiid (H2S))
PÕHILINE
Läänemere keskonnaprobleemid :

Kõrge eutrofikatsiooni tase

põhjuseks:
- Väetiste intensiivne kasutamine
- Sünteetiliste pindaktiivsete ainete kasutamine
- Fossiilsete kütuste ja puidu põletamine
tagajärjed (20.sajandil):

Primaarse produktiivsuse kasv (30-70 %)
Veeõitseng
Klorofülli kõrgendatud sisaldused
Suurenenud organiliste ainete akumulatsioon põhjasetetes (70-190%)
Suurenenud makrobentose biomass (kuni 100 %)
Sagenenud hapniku defitsiidi juhtumid
Vetikate levimissügavuse vähenemine.
suurenes kalanduse produktiivsus, kuid erinevate liikide produktiivsus on nii vähenenud:

forell
tursk
haug
kasvanud:
särg
latikas
kiisk

Transport – EU-tsoonis on sõiduautode arv 455 autot 1000 elaniku kohta (1998), Eestis 350 (2004)
Tuumareaktorid (Rootsis on 12)
Tööstuskeskused ning ettevõtted. Suur saastekoormus paberi- ja tselluloositööstusest – peamiselt kloroorgaanika.

Tööstuslikud saastaallikad ja nende iseloomulikud saasteained

Kaevandused –hõljuvained, metallid, sool, tolm
Energeetika – tuhk, tolm, SO2, NOx, raskemetallid, dioksiin , PAH
Paber – oksüdeeritav orgaanika (BHT, KHT), kloororgaanika, dioksiin
Metallurgia (malm, teras, alumiinium) – raskemetallid, SO2, NOx, dioksiin
Metallitöötlus (metallitooted) – tahked jäägid, õlid, lahustid
Mineraalid – tolm, happed, soolad, raskemetallid
Keemiatööstus – SO2, NOx, raskemetallid, orgaanilised ained
Toiduainetööstus – Oksüdeeritav orgaanika (BHT, KHT), P, N
Saaste olmest ning põllumajandusest
Õliheide Läänemerre (kokku 21000-40000t): linnade kanalisatsioon , sademete vesi, õlitööstus, terasetööstus, muu tööstus, laevaliiklus, laevade avariid, jõed, atmosfääri kaudu.

*LISA
(Läänemere kaitseks:)

1980. aastal “The Convention on the protection of Marina Environment of the Baltic Sea”

täitmist juhtis korraldav komitee lühidalt HELCOM (Taani, Soome , Saksamaa DV ning Saksamaa FR, Poola, Rootsi ja NSVL )
Käsitles:

saastevoolud maalt
saaste laevadelt
mahalaadimisega
puhastusega (avariide tagajärgede likvideerimise järelvalvega)
seire ja keskkonna seisundi hindamine

Eesmärgid:

Läänemere seisundi edasise halvenemise peatumine,
maalt, õhust ja laevadelt tuleva saaste oluline vähendamine ja
tingimuste loomine mere ökosüsteemi taastumiseks.

1992. aasta aprillis sõlmiti uus konventsioon mida kirjutasid alla juba Eesti, Leedu ja Venemaa (Läti liitus konventsiooniga hiljem). Erinevus eelmisest: käsitleb Läänemere vett tervikuna (s.h. ja sisevett)
Eesmärgid:

reostuse ennetamine ja vältimine(seadusandlike, administratiivsete või muude vajalike meetmetega) saavutamaks Läänemere ökoloogilise tasakaalu taastumise ja säilitamise

Edendavad “ parimat võimalikku tehnoloogiat” ja “parimat keskkonnapraktikat”

“saastaja maksab” põhimõte

vee ja õhukeskkonna reostuskoormuse mõõtmised ja arvutused.
Teha parim, kindlustamaks, et konventsiooni täitmine ei põhjusta reostust väljaspool Läänemere piirkonda.
Elukeskkonna kaitseprogrammid

Määrati 132 suuremat reostusallikat, tänaseks on arv kahanenud 99-ni.

EMEP (The Co- operative Programm for Monitoring and Evaluation of the Long- Range

Transmission of Air Pollutants in Europe)
Käsitles:

andmete saamisega emissioonide kohta
õhu ja sadamete saastatuse mõõtmisega
õhu saastajate leviga atmosfääris ning sadestamisega
- AGENDA 21 on koostatud ka Läänemere jaoks (oktoober 1996 Saltsjöbaden, Rootsi).

17. Keskkonnaseisundi hindamine – protseduur
PÕHILINE MATERJAL
(Õppejõud ütles. Joonis tõlkida ja põhimõte selgeks teha.): eelmine konspekt joon. 1.131. (lk. 173) Keskkonnamõju hindamine (Environmental Impact Assessment –EIA). Menetluse staadiumid.
Säästva arengu kindlustamiseks on vaja keskkonda juhtida. (Säästev areng – on selline areng, mis tagab praeguse elanikkonna vajadused sel viisil, et oleksid tagatud ka järgmise põlvkonna
vajadused.)
Keskkonna juhtimise põhiline eesmärk - minimiseerida mõju väliskeskkonnale, säästev looduskasutus, säästva arengu ülalhoidmine.
Keskkonna juhtimise põhivahendid:

Indikaatorite väljavalimine
Seire ( monitooring ) ning mõõtmine
Keskkonnamõju hindamine(joonis eespool)
Keskkonnakaitse strateegia ettevõtetes ning organisatsioonides
«Roheline» toodang
Kaupade ja teenuste ökodisain
Ökoloogilised märgised
Elutsükli hindamine

Keskkonna juhtimissüsteemide väljatöötamine ja rakendamine
Peamised andmed keskkonna juhtimiseks saadakse keskkonnaseirest.
Keskkonnaseire – tähtsamate keskkonnaparameetrite korrapärane fikseerimine ning nende muutumise vaatlemine .

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-12-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

74 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Tom Vilhem Õppematerjali autor

Sisukas ja põhjali konspekt

ökoloogia reovesi õhu saasteained keskkonnaseire

Sarnased õppematerjalid

pdf

Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2

Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Vastus: Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav. Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest (eelkõige vääveldioksiidist). Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust. Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju inimorganismile võib tekitada häireid kopsude töös. Lämmastikoksiidid (NOx): on happevihmade peapõhjustajad ja hõlmavad lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase värvusega mürgine gaas, mis tekitab sudukupli suurlinn

Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

pdf

Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2

Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused  Vastus: Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav.  Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest (eelkõige vääveldioksiidist). Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust.  Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju inimorganismile võib tekitada häireid kopsude töös.  Lämmastikoksiidid (NOx): on happevihmade peapõhjustajad ja hõlmavad lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase värvusega mürgine gaas, mis tekita

Ökoloogia ja keskkond

doc

Konspekt 2 vaheeksami küsimused ja vastused

+), mille hapendumisel, näiteks reovee sattudes veekogusse, tarbitakse vees lahustunud hapnikku. Vastav ammooniumi hapendamine võidakse läbi viia kontrollitult reoveepuhastusjaamas bioloogilise puhastuse protsessis. Ammooniumiioonid hapenduvad autotroofsete bakterite toimel algul nitritioonideks (NO2 -) ja seejärel nitraatioonideks (NO3 -). Seda protsessi nimetatakse nitrifikatsiooniks. Nitrifikatsioon ei ole lämmastiku ärastuse protsess, vaid lämmastik läheb siin üle teise, keskkonnale vähem ohtlikku vormi. Lämmastik eraldub veest alles siis, kui nitraadid taandatakse gaasiliseks lämmastikuks (N2), mis haihtub atmosfääri. Taandamine toimub denitrifitseerivate bakterite abil ja protsessi nimetatakse denitrifikatsiooniks. Nitrifikatsiooniks on vajalik vaba hapnikku sisaldav aeroobne keskkond, mis suurendab puhastusjaama hapnikuvajadust. Denitrifikatsioon toimub aga anoksilises keskkonnas, kus hapnikku on vähe (alla 1 mg/l).

Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

docx

Ökoloogia teise vaheeksami/kontrolltöö

Lämmastik eraldatakse veest nitrifikatsiooni-denitrifikatsiooni protsessis. Reovees on lämmastik peamiselt ammooniumiioonina (NH4+), mille hapendumisel, näiteks reovee sattudes veekogusse, tarbitakse vees lahustunud hapnikku. Ammooniumiioonid hapenduvad autotroofsete bakterite toimel algul nitritioonideks (NO2-) ja seejärel nitraatioonideks (NO3-). Seda protsessi nimetatakse nitrifikatsiooniks. Nitrifikatsioon ei ole lämmastiku ärastuse protsess, vaid lämmastik läheb siin üle teise, keskkonnale vähem ohtlikku vormi. Lämmastik eraldub veest alles siis, kui nitraadid taandatakse gaasiliseks lämmastikuks (N2), mis haihtub atmosfääri. Taandamine toimub denitrifitseerivate bakterite abil ja protsessi nimetatakse denitrifikatsiooniks. 16.Jäätmete definitsioon ja liigitamine, jäätmekäitlemise eesmärgid Põhimõtteliselt on jäätmed kõik esemed või ained: a) mis nende valdaja on ära visanud või kavatseb ära visata b) millele ei leita edasist kasutust

Keskkond

docx

Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2. kontrolltöö

KÜSIMUSED ja vastused 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused SO2 NOx PM10 Pb benseen CO PAH x Cd x As x Ni x Hg x 2. Õhu puhastamine aerosoolidest Heterogeensete gaasisegude lahutamine on keemilises tehnoloogias üks levinumaid põhiprotsesse. Eristatakse järgmisi tolmu ja piiskade eraldamise põhimeetodeid: sadestamine raskusjõu mõjul (gravitatsioonpuhastus); sadestamine inertsijõudude, näiteks tsentrifugaaljõu toimel; filtrimine; märgpuhastus; sadestamine elektrostaatiliste jõudude toimel (elektropuhastus). Tavaliselt ei saavutata heitgaasi vajalikku puhtust ühes seadmes ning seetõttu lülitatakse mitu sama või erinevat tüüpi seadet järjestikku. Gaasi puhastusaste (%-des) ühes seadmes avaldub järgmiselt: = (C1- C2) / C1 * 100, 132 kus C1 ja C2 on lisandite kontsentratsioonid gaasis (näiteks, g/m3) enne ja pärast puhastusseadet. Puhastusastme efektiivsuse mõistet saab kasutada aerosooli koguhulga või iga

Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

docx

Ökoloogia ja keskkonnakaitse tehnoloogia 2.KT konspekt

1. Keskkonnajuhtimine Keskkonnajuhtimine ehk keskkonnaohje on organisatsiooni võimalus näidata, et ta kavandab ja kontrollib tootmise ja kaupade või teenuste levitamise protsessis oma mõju keskkonnale ning vähendab keskkonnaga, töötervishoiu ja tööohutusega seotud riske. Keskkonnatehnoloogia põhisisu:  Saasteainete emissiooni vähendamine puhastusseadmete abil („end-of-pipe“ tech.)  Saasteainete emissiooni vähendamine ennetava tehnoloogiaga, alternatiivsete kütuste, suletud tootmistsüklite abil („precautionary principle“)  Keskkonna seire ja seisundi hindamine (Keskkonna seire seadus, vv 1999.a.)  Keskkonna remediatsioon(puhastamine) ja taastamine Erinevad lähenemisviisid: heitmete lahjendamine, -puhastamine ja saastumise vältimine või minimiseerimine 2. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tek

Keskkonnakaitse ja säästev areng

docx

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

Ökoloogia KT2 1. Keskkonnajuhtimine Klassikaline looduskaitse (kuni II maailmasõjani):  Looduse säästmine inimtegevuse kahjulikust mõjust  Loodusvarade säästliku kasutamise korraldamine  Looduslike ökosüsteemide kaitse  Maastikukaitse ja –hooldus  Loodusmälestiste kaitse  Haruldaste linnu-ja loomaliikide kaitse Teadusel põhinev looduskaitse tekkis 19.saj II poolel (Euroopas hakati kaitsma loodusmälestisi ja Ameerikas hakati rajama rahvusparke) Looduskaitse pärast II maailmasõda: Kõik mis enne II ms + keskkonnakaitse (vee, õhu ja pinnase kaitse) Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit. Eesti esimene looduskaitseseadus anti älja 1935. Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad) Rahvuspargid – Lahemaa, Karula, So

Ökoloogia

docx

Ökoloogia II kordamisküsimused

oluliselt kahjustada keskkonda. Erijäätmete all mõeldakse jäätmeid, mille kogumine, transport ja käitlemine nõuavad erimeetmeid. Siia rühma kuuluvad muuhulgas heitvete puhastusseadmete muda, suuremahulised jäätmed. Jäätmematerjalile põhinevalt saab jäätmeid liigitada orgaanilise ning mineraalse päritoluga jäätmeteks. Esimesse gruppi kuuluvad taimse ja loomse päritoluga jäätmed, s.h. toiduainete jäätmed, osaliselt keemiatööstuse jäätmed. Teise gruppi võib liigitada metalli-, klaasi-, kaevandamis- jm. jäätmed. Omaette kategooriasse kuuluvad radioaktiivsed jäätmed. 13. Ohtlikud jäätmed ning nende käitlemine Ohtlikud jäätmed on jäätmed, mis vähemalt ühe ohtliku omaduse tõttu võivad põhjustada kahju inimeste tervisele või keskkonnale. Ohtlike jäätmete käitlusrajatistes töödeldakse jäätmeid kas keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine), põletatakse või maetakse

Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

Rohkem sarnaseid